🐟 Kalev ja kullake
Kalev tundis iga tuult nimepidi. Läänetuul oli Lonni, sest ta tuli alati laisalt loivates. Põhjatuul oli Naps, sest ta näpistas kõrvu. Ja tuulvaikus — seda kutsus Kalev Kullakeseks, sest siis olid kalad kõige jutukamad.
Igal hommikul istus Kalev oma lemmiktoolil järve ääres. Tool oli vana ja viltu, üks jalg lühem kui teised, aga Kalev oli sinna täpselt õige süvendi istunud. "Pole toolil viga," ütles ta alati. "Tool teab mu kuju." Ta viskas õnge vette ja ootas. Mõnikord rääkis ta kaladega. Kalad ei vastanud kunagi, aga Kalev arvas, et nad on lihtsalt viisakalt vait.
Sel hommikul tõmbas miski õnge nii tugevasti, et Kalev oleks peaaegu toolilt kukkunud. Vees välkus midagi kuldset — ja siis lebas tema käes kalake, kelle soomused särasid nagu väikesed päikesed. Kala avas suu ja ütles selge häälega: "Palun lase mind lahti. Ma võin sulle kolm soovi täita."
"Oi," ütles Kalev ja pani kala ettevaatlikult vette tagasi. "Ma ei taha midagi. Sa oled vaba." Kala ujus ringi, tuli tagasi ja vaatas teda ühe suure silmaga. "Nii ei käi see. Kolm soovi on kolm soovi. Nad ootavad sind." Kalev kehitas õlgu. "Eks ma mõtle siis." Ta nimetas kala Kullakeseks — nagu tuulvaikust, sest kala ilmus siis, kui järv oli täiesti peegelsileda.
Õhtul kodus kuulas Kadri suu ammuli. "Kolm soovi? Päris kolm?" Ta kõndis köögis edasi-tagasi, põrand kriuksutas tema sammude all. "Kalev. Meie pesemasin tilgub juba kolm kuud. Tilk-tilk-tilk, kogu öö. Ma kuulen seda tilkumist unes." Kalev vaatas oma naist ja nägi tumedad silmaaluseid. Ta teadis, et Kadri polnud juba nädalaid korralikult maganud. "Hästi," ütles ta. "Üks soov. Uus pesemasin." Sest Kalev arvas, et hea abikaasa ütleb alati "jah."
🎵 Pesemasin, kes laulab ooperit
Järgmisel hommikul seisis Kalev järve ääres ja sosistas vette: "Kullake, mu naine soovib uut pesemasinat." Vesi mulksatas ja Kullake tõusis pinnale, kuldne saba lehvimas. "Olgu. Aga pea meeles — ma täidan soove sõna-sõnalt. Ja mõnikord on sõnadel oma arvamus." Kalev ei saanud aru, mida kala sellega mõtles. Varsti sai ta aru.
Kui ta koju jõudis, seisis köögis uhiuus pesemasin. Lumivalge, läikiv, tilkumise asemel — vaikus. Kadri kallistus masinale ümber. "Lõpuks!" hüüdis ta. Siis hakkas masin ümisema. Alguses tasa, siis valjemini. Ja siis — täiest kõrist — laulis pesemasin ooperiaariat. Itaalia keeles.
"See... laulab?" küsis Kadri. "LA-LA-LAAA!" vastas pesemasin ja avas oma luugi kutsuva žestiga. Kadri pani ettevaatlikult linad sisse. Masin pesi need säravpuhtaks. Siis pesi koridorivaiba. Siis Kalevi saapad. Siis läks õue ja haaras naabritädi Salme kassile kahe käega — tähendab, kahe voolikuga — ümbert kinni ja pesi ka kassi. Kass ei olnud rahul. Salme-tädi ka mitte.
"Kalev!" karjus Kadri aknast. "Ta peseb juba naabrimehe mütse! Voldemar tahab oma mütse tagasi!" Kalev jooksis õue. Pesemasin laulis võidukalt Verdi "Triumfimarssi" ja loopis säravpuhtaid mütse üle aia. Voldemari koer istus hämmeldunult ja vaatas.
Õhtuks oli pesemasin rahunenud ja askeldas nurkades, pestes asju, mida polnud vaja pesta — raamaturiiuli tolmu, aknaruudu ämblikuvõrku, Kalevi lemmiktoolilt selle mugava, aastatega sisse istutud süvendi. "Nojah," ütles Kalev, siludes tooli, mis oli nüüd liiga puhas ja liiga sile. "Vähemalt ei tilgu." Kadri naeris. Esimene soov oli veider, aga talutav. Ja Kadri magas sel ööl esimest korda kuude jooksul rahulikult.
🏠 Maja, mis ei lõpe kunagi
Nädal hiljem seisis Kadri keset nende tillukest elutuba ja vaatas lakke. "Kalev," ütles ta aeglaselt. "Meil on kolm tuba. Kolm. Sinu kalastusasjad on magamistoas, minu õmblusmasin on köögis ja pesemasin on terve koridori enda alla võtnud." Pesemasin laulis vaikselt taustaks Puccini aariat. "Meil oleks lihtsalt natuke suuremat maja vaja."
Kalev läks järve äärde raskelt südamelt. "Kullake," ütles ta. "Mu naine soovib natuke suuremat maja." Kullake tõusis veest ja vaatas teda pikalt. "Natuke?" küsis ta. "Täpselt nii — natuke," kinnitas Kalev. "Noh," ütles Kullake. "Natuke on kummaline sõna. Aga olgu." Ta sukeldus ja järv loksus korraks kuldset värvi.
Hommikul oli maja suurem. Neli tuba nelja asemel — oi, tähendab, kolme asemel. Kadri oli rõõmus. Aga järgmisel hommikul oli tube viis. Siis seitse. Maja kasvas öösiti. Igal hommikul ärkas Kalev üles majas, mida ta enam ära ei tundnud. Koridorid keerdlesid, trepid viisid tubadesse, mida eile polnud olemas. Ühel hommikul avas ta ukse ja leidis basseini. Teisel hommikul avanes uks raamatukokku, kus raamatud olid kirjutatud keeles, mida keegi ei osanud lugeda.
Kolmandal nädalal pidi Kalev joonistama kaardi, et WC-sse jõuda. Naabrilapsed tulid iga päev mööda koridore jooksma ja mängima peitust. "See on nagu seikluspark!" hõiskasid nad. Kadri naeris ja nautis tähelepanu — kogu küla rääkis nende majast. Aga Kalev otsis oma kalastustooli. Ta otsis seda kolm päeva. Lõpuks leidis ta tooli katusekorrusel, toas, kust avanes vaade merele, mida varem polnud. "Ma tahan lihtsalt järve äärde istuma minna," pomises Kalev. Aga ta ei öelnud Kadrile "ei." Sest hea abikaasa ei ütle kunagi "ei." Nii ta arvas.
👑 Kolmas soov
"Ma tahan, et kogu küla peaks mind kõige targemaks ja kõige ilusamaks," ütles Kadri ühel õhtul, ja tema silmad särasid. Kalev pani lusika käest. "Kadri," ütles ta ja tema hääl oli harjumatult tõsine. "Sa oled juba tark ja ilus. Sa ei pea seda kellelegi tõestama." Kadri raputas pead. "Sa ütled seda, sest sa oled mu mees. See ei loe. Ma tahan, et KÕIK seda teaksid."
Kalev läks järve äärde ja leidis Kullakese juba ootamas. "Ma tean, mida sa küsima tulid," ütles kala. "Ja ma pean sind hoiatama. Kolmas soov on viimane. Ja mida suurem soov, seda ootamatumad tagajärjed." Ta vaatas Kalevile otsa oma targa kuldse silmaga. "Üks asi veel — kes juba südamest tunneb, seda maagia ei muuda." Kalev ei mõistnud veel, mida see tähendab.
Ta seisis kaua järve ääres. Esimest korda elus mõtles ta: mida MINA tegelikult tahan? Aga siis nägi ta vaimusilmas Kadri nägu — neid lootvaid silmi, seda ootust — ja ta ei suutnud "ei" öelda. "Täida Kadri soov," sosistas ta. Kullake sulges hetkeks silmad. "Olgu." Ja järv loksus.
Hommikul ärkas Kadri üles ja astus õue. Kohe ilmus naaber-Voldemar, mütsinöör lõua all. "Kadri, sa oled NII tark!" ütles ta robotliku naeratusega. Tädi Salme kass istus värava peal ja näugutas: "Ilus! Ilus!" Noh, tegelikult näugatas kass lihtsalt, aga Salme tõlkis: "Kassgi ütleb, et sa oled kõige ilusam!" Poeleti taga kummardas müüja. Koolimaja ees plaksutasid lapsed. Igal pool, kuhu Kadri läks, kogunesid inimesed ja kordasid: "Tark! Ilus! Kõige parem!" Kadri naeris esimesed viis minutit. Kümne minuti pärast naeris ta vähem. Tunni pärast ta enam ei naernud.
🌅 Valik, mis on tasuta
Keegi ei rääkinud Kadriga enam päriselt. Keegi ei küsinud, kuidas ta ennast tunneb. Keegi ei vaielnud vastu, kui ta ütles midagi rumalat. Keegi ei naernud koos temaga — kõik naersid ainult tema naljadele, isegi siis, kui nalju polnudki. Kadri istus hiiglaslikus majas, saja toa ja tuhat trepiastme keskel, ümbritsetud imetlejatest, ja oli täiesti üksi.
Ta otsis Kalevit. Otsis köögist, mis oli nüüd labürindi suurune. Otsis raamatukogust, basseinist, katuselt. Lõpuks läks ta välja, järve äärde — ja seal istus Kalev oma viltu toolil, jalad vees, ja rääkis kaladega nagu alati. Ainus inimene, kes polnud muutunud. "Miks SINA ei korda seda juttu?" küsis Kadri vaikselt. "Sest ma olen sind alati imetlenud," ütles Kalev lihtsalt. "Päriselt. Ja päris asju maagia ei puutu."
Kadri istus tema kõrvale maha rohule. Rohi oli märg ja külm ja see oli esimene päris asi, mida ta terve päeva jooksul tundis. "Kalev," ütles ta. "Mida sina tegelikult soovid?" Ta polnud seda kunagi varem küsinud. Mitte kordagi.
"Ma soovin, et sa räägid minuga nii nagu praegu," ütles Kalev. "Päriselt." Nad istusid kõrvuti, jalad vees, ja vaatasid, kuidas päike vajus peeglisse. Siis tõusis Kullake veest. "Palun pööra kõik tagasi," ütles Kadri. "Kogu maagia." Kullake naeris — ja kala naer kõlas nagu vesi kivide üle. "See polnud soov. See oli valik. Ja valikud on tasuta."
Hommikuks oli maja jälle väike. Pesemasin oli tavaline ja vaikne. Külarahvas oli taas normaalne — Voldemar vaidles Kadriga ilma üle ja Salme kass ei öelnud kellelegi komplimente. Aga järve ääres istusid Kalev ja Kadri kõrvuti viltu toolil, mis oli jälle mugavalt sisse istutud, ja rääkisid. Päriselt rääkisid. Ja Kullake ujus sügavuses ringiga ning mõtles, et need kaks on lõpuks oma parima soovi ise leidnud.