🌙 Kollane valgus koridoris
Emma vajutas Plõksi kolm korda kokku — plõks, plõks, plõks — ja asetas pardi padjale enda kõrvale. Nii oli iga õhtu. Kolm korda ja kõik on ohutu.
Aga keset ööd tõmbas külm tuulevoog Emmat näost. Ta sirutas käe padjale — tühi. Plõksi polnud. Emma istus voodis püsti ja pigistas tekki. "Plõks?" sosistas ta pimedasse tuppa. Mitte midagi.
Siis nägi ta seda. Köögiukse alt voolav kollane valgus, nii ere, nagu oleks keegi pannud põrandale laterna. Emma süda hakkas puperdama. Pime koridor vahtis talle vastu nagu suur must suu. Aga Plõks oli seal kuskil ja Plõks võis ära kaduda. Päriselt ära kaduda.
Emma lükkas jalalabad põrandale ja hakkas tasahilju edasi liikuma. Seinad tundusid kõrgemad kui päeval. "Ma tulen sulle järele," pomises ta iseendale. Kui ta köögiuksest sisse astus, vajus jalg läbi — mitte põrandasse, vaid millessegi pehmesse ja kergesse. Põrand oli pilvest tehtud. Köögil aud kerkis üles nagu hiiglaslik seen, mille kübar ulatus laeni. Ja seal, seene taga, hüppas väike kollane kuju — Plõks! Emma karjatas: "Plõks, oota!" Aga part ei peatunud. Ta pompsas edasi, nagu tõmbaks teda nähtamatu nöör.
🍫 Šokolaadijõgi ja mullimeri
Emma jooksis pilvedest põrandal edasi ja jõudis elutoa ukseni. Selle taga polnud enam diivanit ega telekat — kogu tuba oli täidetud sooja, pruuni jõega. Šokolaadilõhn lõi vastu nagu pehme padi.
"Oi ei," ütles Emma, aga siis libises ta jalg juba ja — suush! — ta sõitis šokolaadijõge mööda alla. "Aaaaaa!" karjus ta kõigepealt, aga siis — "Ahahaa!" — sest see oli soe ja libev ja tore, nagu maailma parim liumägi. Plõks hõljus jõel tema ees, kuid Emma märkas midagi imelikku: pardi kollane värv oli kahvatum. Nagu oleks keegi pesumasinasse unustanud.
Vannitoa uks paiskus lahti ja Emma leidsid end hiiglaslikus mullimeres. Läbipaistvad mullid kerkisid veest ja nende sees ujusid helendavad kalad — sinised, rohelised, roosad. "Kui ilus," sosistas Emma. Ta sirutas käe Plõksi poole. Peaaegu sai kätte! Aga part triivis edasi, nüüd juba selgelt hallim.
"Plõks, mis sinuga on?" küsis Emma. Pardi silmad olid pooleldi kinni. Ta liikus aeglaselt, nagu oleks ta väsinud pikast teekonnast. Emma tundis, kuidas hirm kriimustad südant. Tema väike sõber vajas abi — ja järgmisena ootas teda lastetoa uks, mis helendas pimeduses nagu hiiglaslik kuuaken.
💛 Julge ka ilma plõksita
Emma lükkas hiiglasuure ukse lahti. Selle taga avanesid read voodikesi, kus lapsed magasid rahulike naeratustega. Iga lapse kohal hõljus värviline mull — unenäomull. Roosad, sinised, kuldsed. Nii et sinna Plõks igal ööl läkski. Ta puudutas mulle ja pani sinna rõõmu sisse.
Aga nurgas oli üks tume mull. Selle sees oli väike poiss, kelle nägu oli kurb ja kägardus. Ja selle mulli kõrval lebas Plõks — peaaegu täiesti hall, liikumatu, nagu oleks temast kogu valgus välja pigistatud. Ta oli proovinud kurba unenägu murda, aga see oli liiga tugev.
"Plõks ammutab maagia minust," mõistis Emma äkki. Kolm surumist iga õhtu — see polnud lihtsalt komme. See oli tema julgus ja rõõm, mis parti laadis. Aga nüüd oli Plõksil julgus otsas ja ainuke, kes sai aidata, oli Emma ise. Ta pidi minema tumedasse mulli sisse. Pimedasse. Üksi.
Emma vaatas halli Plõksi. Ta vaatas tumedat mulli. Siis ta hingas sügavalt sisse ja astus läbi mulli seina. Pime. Kõle. Mitte midagi polnud näha. Aga Emma ütles tasa: "Ma olen julge ka ilma Plõksita." Ta leidis pimeduses väikesed külmad sõrmed — kurb poiss. Emma pani oma käed tema ümber ja hoidis. "Pole hullu," sosistas ta, "ma olen siin."
Mull hakkas seestpoolt helendama — soojalt, kuldselt. Poiss naeratas unes. Ja kuskilt kostis tuttav hääl: plõks, plõks, plõks. Emma vaatas alla — tema süles istus Plõks, eredamalt kollane kui kunagi varem. Nad kõndisid tagasi läbi tubade. Mullimeri oli vaikne. Šokolaadijõgi oli rahulik ja soe — Emma lasi end aeglaselt alla libiseda, seekord naeratades. Pilvedest köök muutus taas tavaliseks köögiks. Koridor polnud enam pime.
Hommikul ärkas Emma oma voodis, Plõks kõrval padjal. Sama kollane kui alati. Aga siis nägi ta seda — pardi rinnal oli tilluke kuldne südamekujuline laik, mida seal varem polnud. Emma naeratas ja surus parti kolm korda: plõks, plõks, plõks.