đ Kuus erilist kitsetalle
Kord, mitte vĂ€ga kaugel siit, seal, kus metsaserv kohtub pehme kasteheinaga tĂ€idetud aasaga, elas kuus kitsetalle. Nad olid kĂ”ik omamoodi erilised. KĂ”ige vanem oli TĂ€pi, kes armastas ĂŒle kĂ”ige kive lugeda. Siis tuli Triibu, kes suutis hĂŒpata kĂ”rgemale kui ĂŒkski teine talleke. Kolmas oli Sasi, kelle karv oli alati kohmakas, sest ta uuris pidevalt pÔÔsaaluseid. Neljas oli Kella, kelle kaelas helises vĂ€ike hĂ”bedane kelluke. Viies oli Miku, kes oli kĂ”ige vaiksem ja mĂ€rkas asju, mida teised ei nĂ€inud. Ja kĂ”ige pisem oli Nuti, kes oli kĂŒll vĂ€ike, aga tema pea lĂ”ikas nagu nuga â ta oli rĂŒhma nutikaim.
Ăhel Ă”htul, kui pĂ€ike hakkas vaikselt metsa taha vajuma ja vĂ€rvis taeva roosaks nagu maasikavaht, jĂ€id talled ĂŒksi koju. Ema-kits oli lĂ€inud kaugele metsasĂŒgavusse, et tuua sealt erilisi soolaseid mineraalkive, mis teevad sarved tugevaks. "PĂŒsige koos ja Ă€rge vĂ€ravat avage!" hĂŒĂŒdis ema eemalt. "Metsas liiguvad ringi rebased!"
đŠ Kaks ootamatut kĂŒlalist
Talled lubasid olla head lapsed. Nad mÀngisid aias ja sÔid magusat ristikheina. Kuid metsaservas, kahe suure kuuse varjus, neli silmapari jÀlgisid neid tÀhelepanelikult. Need kuulusid kahele rebasele: Rasmusele ja Ruudile. Rasmus oli suur ja koheva sabaga rebane, kes pidas ennast metsa kÔige suuremaks kavalpeaks. Ruudi oli aga noorem, veidi uduse pilguga ja alati nÀljane.
"Kuule, Rasmus," sosistas Ruudi, "vaata neid tallekesi. Nad on nii pehmed ja... noh, nad nĂ€evad vĂ€lja nagu jalutavad vahukommid." Rasmus limpsis mokaotsa. "Seda kĂŒll, Ruudi. Aga me ei saa lihtsalt peale tormata. Kitseemal on teravad sarved ja talled on kiired. Meil on vaja plaani. Meil on vaja kavalust!"
Rebased hiilisid lÀhemale. Nad tahtsid kÀtte saada tallede Ôhtusöögi, milleks oli suur kuhi vÀrskeid porgandeid ja kapsalehti, mis aianurgas ootasid. Aga rebase loomus on juba kord selline, et nad tahavad alati natuke vigurit teha.
Esimene kavalus
Rasmus ja Ruudi jĂ”udsid aiani. Rasmus köhatas hÀÀle puhtaks ja vĂ”ttis oma kĂ”ige peenema ning heasĂŒdamlikuma tooni. "Tere, armsad tallekesed! Me oleme rĂ€ndavad ööbikute valvurid. Me kuulsime, et teil on siin aias ĂŒks vĂ€ga haruldane lill, mis Ă”itseb ainult tĂ€iskuu ajal. Kas me saaksime sisse tulla, et seda imetleda?"
Talled jĂ€id seisma. Kella helistas korraks oma kellukest. Sasi vaatas lĂ€bi aia ja sosistas: "Neil on vĂ€ga pikad sabad ööbikute kohta." VĂ€ike Nuti astus ette. Ta sai kohe aru, et tegu on rebastega. "Oi, tere, ööbikute valvurid! See lill on meil tĂ”esti olemas, aga ta on vĂ€ga arg. Ta ei ava oma Ă”isi enne, kui kĂŒlalised on teinud lĂ€bi kolm rasket katsumust." Rasmus ja Ruudi vaatasid teineteisele otsa. Katsumused? Rebased armastasid vĂ”istelda. "Me oleme valmis!" hĂŒĂŒdis Ruudi Ă”hinal.
đŻ Kolm suurt katsumust
Esimene katsumus: Tasakaalutants. Nuti palus rebastel kĂ”ndida mööda aia taga olevat peenikest langenud puutĂŒve, samal ajal kui nad pidid hoidma oma saba otsas ĂŒhte mĂ€nnikĂ€bi. Rasmus ja Ruudi proovisid. Rasmus kukkus kohe esimesel sammul pehmele samblale kĂ€puli. Ruudi aga hakkas keerutama nagu vurr ja lĂ”puks olid mĂ”lemad rebased nii peapöörituses, et naersid kĂ”hud kĂ”veras. Talled itsitasid kaasa.
Teine katsumus: Luuletuste lugemine. "Selleks, et lill avaneks, peate te tegema luuletuse kapsastest," ĂŒtles Nuti. Ruudi, kes oli alati nĂ€ljane, alustas kohe: "Kapsas on roheline, kapsas on hea, seda ma sööksin, ma seda ju tean. Aga rebase kĂ”ht on tĂŒhjem kui kott, tooge mulle ĂŒks kapsapot-pott-pott!" Talled plaksutasid sĂ”rgadega. Naljakas luuletus â aga vĂ€ga aus.
Kolmas katsumus: PeitusemĂ€ng. "Kui te meid kĂ”iki ĂŒles leiate," ĂŒtles Triibu, "siis me teeme vĂ€rava lahti ja vĂ”ite tulla aeda meie porgandeid jagama." See oli rebastele meelepĂ€rane! Nad panid silmad kinni ja lugesid kĂŒmneni. Talled jooksid laiali. TĂ€pi peitis end kivihunniku taha, Triibu hĂŒppas madala Ă”unapuu oksale, Sasi puges tiheda pÔÔsa sisse, Kella hoidis oma kellukest kĂ€paga kinni, et see ei heliseks, ja Miku peitis end tĂŒhja veeĂ€mbrisse. Nuti aga... Nuti ronis rebase Rasmuse suure ja koheva saba alla peitu!
Rebased otsisid ja otsisid. Nad leidsid TĂ€pi, leidsid Sasi ja Miku. Isegi Kella leiti ĂŒles, kui ta aevastas ja kelluke "kilks" tegi. Aga Nutit ei leitud kuskilt. "Me anname alla!" hĂŒĂŒdis Rasmus. "Kus on kuues talleke?" Nuti hĂŒppas Rasmuse saba alt vĂ€lja: "Ma olin siinsamas!"
đ SĂ”prus on magusam kui porgand
Rebased olid nii hÀmmastunud tallede osavusest ja rÔÔmsast meelest, et unustasid tÀiesti oma algse plaani. Nad istusid aia taha maha ja rÀÀkisid talledele lugusid suurest metsast, kus puud on nii kÔrged, et ulatuvad pilvedeni, ja kus öökullid rÀÀgivad vanu tarkusi. Talled tÔid aia vahelt rebastele vÀrskeid porgandeid ja kapsalehti. Selgus, et Ruudile maitses porgand isegi rohkem kui ta arvas.
"Teate," ĂŒtles Rasmus nĂ€rides magusat juurerikast, "me tulime siia tegelikult mĂ”ttega teid natuke narritada. Aga te olete nii toredad mĂ€ngijad, et me pigem oleksime teie valvurid." Nii sĂŒndiski ebatavaline sĂ”prus.
Kui ema-kits lÔpuks metsast tagasi jÔudis, kandis ta kaasas helendavaid mineraalkive. Ta ehmatas alguses, nÀhes kahte rebast aia taga pikutamas. Aga kui ta nÀgi, kuidas kuus tallekest rebastele lugusid ette lugesid ja kuidas Ruudi talledega koos uinakut tegi, rahunes ta maha.
Uni saabub
"On aeg magama minna," ĂŒtles ema-kits pehmelt. Rasmus ja Ruudi tĂ”usid pĂŒsti, raputasid oma kasukad tolmust puhtaks ja kummardasid viisakalt. "AitĂ€h mĂ€ngu eest, tallekesed," ĂŒtles Rasmus. "Me tuleme homme jĂ€lle kĂŒlla."
Talled ronisid oma pehmetesse heintesse. TĂ€pi vaatas veel viimaseid tĂ€hti taevas. Triibu sirutas oma hĂŒppejalgu. Sasi keris end rulli. Kella kelluke tegi viimase unise "kilksu". Miku sules silmad. Ja Nuti sosistas: "Head und, rebased."
Metsaservas, kahe suure kuuse all, kerisid end rulli ka Rasmus ja Ruudi. Nad ei olnud enam nĂ€ljased ega ĂŒksildased. Nad olid leidnud midagi palju paremat â sĂ”brad, kellega koos naerda. Mets kohises vaikselt, kuu valvas aasa ja uned, mis tallede ning rebaste juurde tulid, olid tĂ€is sooja suveöö rahu.