🌆 Õhtu vanaema
mõttega
Ühel rahulikul õhtul, kui taevas oli veel hele, aga päike juba väsinult puude taha vajus, aitas väike tüdruk oma ema köögis.
Tema nimi oli Punamütsike.
Ta kandis alati oma punast mütsi — isegi siis, kui seda tegelikult vaja ei olnud.
Aga see müts oli talle tähtis.
See oli soe.
Turvaline.
Ja natuke nagu salajane märk, et temaga võib juhtuda midagi põnevat.
"Kas sa viiksid homme vanaemale korvi?" küsis ema, kui ta ettevaatlikult moosi purki tõstis.
"Viiksin küll!" vastas Punamütsike kohe.
Ema naeratas.
"Aga kuula mind hästi. Mine mööda metsarada ja ära jää teel liiga kauaks lobisema."
Punamütsike noogutas.
Ta lubas.
Ja ta mõtles, et see ei saa ju väga raske olla.
🌲 Hommik metsateel
Hommikul oli õhk värske ja natuke jahe.
Punamütsike pani korvi sisse:
sooja saia
väikese purgi moosi
ja vanaema lemmiku tee
Ta pani punase mütsi pähe ja astus uksest välja.
Metsarada algas kohe aia taga.
Alguses krõbises tee jalge all.
Siis muutus see pehmeks ja vaikseks.
Puude vahel oli jahe.
Muld lõhnas veidi magusalt.
Punamütsike kõndis aeglaselt.
Ta ei kiirustanud.
Ta vaatas, kuidas päikesekiired läbi lehtede maapinnale langevad.
Ta kuulas, kuidas kuskil kaugel lind midagi rääkis.
🐺 Kohtumine hundiga
Ühe suure puu juures märkas ta liikumist.
Hall vari astus ette.
See oli hunt.
Punamütsike jäi seisma.
Aga ta ei karjunud.
Ta lihtsalt vaatas.
"Tere," ütles hunt.
Punamütsike oli natuke üllatunud.
"Tere," vastas ta.
"Kuhu sa lähed?" küsis hunt.
"Vanaema juurde," ütles Punamütsike ja hoidis korvi enda ees.
Hunt noogutas.
"Ja mida sa korvis kannad?"
"Saia, moosi ja teed," vastas Punamütsike ausalt.
Hunt vaatas hetkeks teed.
Siis ütles:
"Kui sa tahad, võid minna mööda lilledega rada. Seal on ilusam."
Punamütsike vaatas kõrvale.
Seal oligi kitsas rada, kus kasvas palju värvilisi lilli.
See tundus tõesti ilus.
"Aitäh," ütles ta.
Ja keeras lillede poole.
🌸 Lillede ja väikeste peatuste rada
Lillerada oli vaiksem.
Ja aeglasem.
Punamütsike kummardus iga natukese aja tagant.
Ta nuusutas üht lille.
Vahtis teist.
Korjas kolmanda.
"See meeldiks vanaemale," ütles ta.
Aga iga kord, kui ta peatus…
läks natuke aega.
Ja rada tundus aina pikem.
Ta ei pannud tähelegi, kui päike juba kõrgemale tõusis.
🏡 Vanaema maja juures
Samal ajal jõudis hunt kiiremat teed pidi vanaema majani.
Ta koputas.
"Kes seal?" küsis vanaema seestpoolt.
"See olen mina, Punamütsike," ütles hunt pehmelt.
Vanaema oli natuke üllatunud.
Aga ta avas ukse.
Ja enne kui ta jõudis midagi küsida…
oli hunt juba toas.
Ta ei teinud lärmi.
Ta ei teinud pahandust.
Ta lihtsalt…
peitis vanaema ettevaatlikult voodi taha kardina varju.
"Ma ei taha kellelegi haiget teha," pomises ta.
"Ma lihtsalt tahan näha, mis edasi saab."
🛏️ Veider kohtumine
Kui Punamütsike lõpuks kohale jõudis, oli maja vaikne.
Ta koputas.
"Vanaema?"
"Astu sisse," ütles hääl.
Punamütsike astus tuppa.
Ta vaatas voodi poole.
Vanaema tundus… natuke teistsugune.
"Vanaema, miks sul nii suured silmad on?" küsis ta.
"Et sind paremini näha," vastas hunt rahulikult.
"Ja miks sul nii suured kõrvad on?"
"Et sind paremini kuulda."
Punamütsike astus natuke lähemale.
Ta jäi korraks mõtlema.
"Ja miks sul… nii karvased käed on?"
Hunt ohkas vaikselt.
"Olgu," ütles ta.
"Ma ei ole tegelikult su vanaema."
🌿 Tõde ja rahulik lahendus
Punamütsike ei karjunud.
Ta lihtsalt istus toolile.
"Kus vanaema on?" küsis ta.
"Kardinaga kaetud," ütles hunt ja osutas.
Punamütsike läks ja tõmbas kardina eest.
Vanaema istus seal rahulikult.
"Ma mõtlesin juba, millal sa märkad," ütles vanaema.
Hunt vaatas neid mõlemaid.
"Ma ei tahtnud halba," ütles ta vaikselt.
"Ma lihtsalt… olin uudishimulik."
Punamütsike mõtles hetke.
Siis ütles:
"Sa oleksid võinud lihtsalt küsida."
Hunt noogutas.
"Jah."
🍵 Tee ja rahu
Nad istusid kõik laua taha.
Punamütsike pani korvist asjad välja.
Sai.
Moos.
Tee.
Vanaema valas tassidesse.
Hunt istus natuke kaugemal.
"Kas ma võin ka jääda?" küsis ta ettevaatlikult.
"Kui sa oled rahulik," ütles vanaema.
Hunt noogutas.
Ja jäi.
Nad jõid teed.
Sõid saia.
Ja rääkisid vaiksel häälel.
🌙 Tagasitee ja uni
Õhtu saabus tasapisi.
Punamütsike pani mütsi pähe.
Ja läks koju.
Mets oli nüüd vaikne.
Palju vaiksem kui hommikul.
Ta ei peatunud enam iga lille juures.
Aga ta vaatas neid siiski.
Rahulikult.
Kui ta voodisse puges, tõmbas ta teki lõua alla.
Ta mõtles vanaemale.
Hundile.
Ja metsale.
Ja sosistas:
"Head ööd."
Ja tundus, et kuskil kaugel…
vastas keegi sama vaikselt.
🌙✨