🌿 Hommik lillekee ja lubadusega
Kiti oli perekonna kõige väiksem kitsetall, ja seda ei lasknud keegi tal unustada. Kui vanim vend Miku ulatas emale hommikusöögilauas leivapätsi, siis ütles ta alati: "Kiti, sina oled veel liiga tilluke, et nuga kasutada." Kui õde Liisu pani pliidile teevee, siis öeldi: "Kiti, ära puutu, sa kõrvetad end ära." Ja nii iga päev, iga asja juures.
Aga sel hommikul oli Kitil plaan. Ta oli juba enne koitu hiilind aeda ja korjand kõige erksamad lilled — sinised kellukesed, kollased võililled ja ühe suure valge kummeliõie päris keskele. Köögist oli ta laenanud jupi pagarinööri ja kõik kokku sidunud nii, et lilledest sai kaunis kee. "Emale," sosistas ta endale ja hoidis seda selja taga, kuni ema alla tuli.
Ema Kits vaatas üle laua — kõik seitse talle istusid pingil, mõni veel pool und silmis. "Lapsed, mul on täna tõsine käik ette võtta. Vanaema on haige ja mäeapteegist tuleb tuua talle rohtu. Ma pean minema kohe." Ta vaatas neid pikalt. "Te jääte esimest korda päris üksi. Ärge avage ust mitte kellelegi. Kuulsite — mitte kellelegi."
"Ema, oota!" Kiti hüppas pingilt ja ulatas lillekee. Ema kummardus, ja Kiti sidus selle hoolikalt ema kaela ümber. "Et sa meid meeles peaksid." Ema silitas ta kõrva taga ja pani kee kaela. "Muidugi pean meeles. Miku — sina oled vanim, sina hoolitsed." Miku noogutas tähtsalt. Kiti neelatas. Ema ei öelnud kunagi: "Kiti, sina hoolitsed." Ema kallistus lõhnas meekärje ja kodusooja järele. Siis läks uks lahti, siis kinni, ja seitse kitsetalle jäid üksi.
Kiti pistis käe taskusse ja katsus seal olevat vidinat — väikest peeglit nööri otsas, mille ta eelmisel nädalal oli meisterdanud. "Meil läheb seda vaja," pomises ta. Miku turtsatas: "Peegel? Mille jaoks? Mine parem mängi." Kiti ei vastanud. Ta ainult vaatas aknast välja metsa poole, kus puude vahel liikus miski hall ja vaikne.
🐺 Esimene koputus
Tund pärast ema lahkumist koputas keegi uksele. Kolm aeglast koputust ja siis hääl: "Lapsed, tehke lahti. Ema tuli tagasi — unustasin rohukaardi koju."
Miku tõusis kohe püsti ja läks uksele, aga ei avanud. Ta vajutas kõrva vastu puitu. Hääl teisel pool oli madal, natuke kähisev, nagu keegi räägiks läbi paksu salli. "See pole ema," ütles Miku ja viipas teisi lähemale. "Kuulake ise." Kuus kitsetalle pressisid end ukse juurde. Hääl ütles uuesti: "Avage nüüd, mul on kiire!"
Liisu kikkitas kõrvu. "Ema hääl on kõrgem. Palju kõrgem. See kõlab nagu... nagu keegi, kes on külmetanud ja üritab naist mängida." Talled vaatasid üksteisele otsa ja siis — ei saanud keegi pidama — pursatasid naerma. Miku kummarduski ukseaugu juurde ja hõikas: "Meie ema hääl ei kõla nii, nagu oleks karu kurku jäänud käbi! Mine ära!"
Teiselt poolt ust kostis vaikus. Siis madin. Siis sammud, mis eemaldusid. Talled hõiskasid ja hakkasid üksteist seljale patsutama. "See oli ju lihtne!" naeris Miku. "Lollike hunt. Arvas, et me oleme rumalad." Liisu tegi naljakas hääletoonis Hunti järele: "Avage nüüd, mul on kiire!" ja kõik lagistasid taas.
Ainult Kiti ei naernud. Ta seisis akna juures ja vaatas, kuidas hall kogu libises üle õue tagasi metsa poole. Hunt ei jooksnud. Ta kõndis. Rahulikult, nagu keegi, kellel on plaan. "Ta tuleb tagasi," ütles Kiti. "Ja järgmine kord on ta targem." Miku lõi käega: "Oh, Kiti. Mine ehita oma vidinaid ja ära muretse. Meie saame hakkama." Teised noogutasid ja läksid mängima. Kiti jäi akna juurde. Ta keerutas taskus peeglikest ja mõtles.
🍯 Mett, jahu ja lillekee
Hunt ei olnudki rumal. Ta oli isegi üsna tark — aga mitte sel moel, nagu ta ise arvas. Metsateel kõndides mõtles ta: nende tallede hääled tulid läbi ukse nii selgelt. Nad vaidlesid. Ja see väikseim — teda ei kuulatud. Hunt naeratas oma pikkade hammaste vahelt. "Üksteist ei usalda," pomises ta. "Seda saan kasutada."
Ta peatus mesilas ja jõi kolm kõrretäit mett. Mesi voolas üle keele ja kõrist alla ning pani ta hääle pehmeks ja sametiseks — peaaegu nagu ema kitse hääl. Siis puistas ta möldrilt varastatud jahu üle oma mustu käpa, kuni see oli lumivalge ja pehme. Ta vaatas ennast allikast. "Täiuslik," sosistas ta. "Nüüd ma olen ema."
Uuesti uksele. Seekord koputas ta täpselt nii, nagu oleks ta näpud väiksed ja kerged — kopp-kopp-kopp. "Lapsed, see olen mina. Tulin tagasi, sest vanaemale saab rohtu ka homme viia." Hääl oli õrn, pehme, emane. Talled kogunesid ukse taha. Miku kortsutas kulmu. "Kõlab nagu ema," tunnistas ta. "Näita käppa uksepraost!" hüüdis Liisu. Valge käpp libises prao vahelt sisse. Puhas, valge, pehme.
Kaks talle astusid juba ukse poole, käsi lingil. "See ON ema!" rõõmustas üks neist. Aga Kiti trügis vahele. "Oodake! Vaadake korralikult!" Ta ronis toolile ja piilus ukseprao vahelt. "Kus on lillekee?" küsis ta vaikselt. Kõik vaatasid. "Me panime emale hommikul kaela lillekee. Siniste ja kollaste lilledega. Kas te näete seda?" Talled nihkusid aknale, piiludes ettevaatlikult kardinate tagant. Kogu ukse taga kandis küll valget käppa ette — aga kaelas polnud midagi. Mitte ühtki lille.
"See pole ema," sosistas Kiti ja tema hääl värises, aga pidas vastu. Miku neelatas ja tõmbas lingi tagasi. "Ust ei avata!" karjus ta läbi ukse. Teisel pool sügav hingetõmme, siis vaikus. Siis Hunti hääl — mitte enam pehme, vaid külm: "Ma tean, et te olete seal omavahel tülis. Ma kuulsin seda. Ja järgmine kord... ma ei koputa enam." Sammud eemaldusid. Talled seisid pimedas esikus ja keegi ei rääkinud. Miku vaatas Kitile otsa ja esimest korda ei öelnud ta "mine mängi."
🕰️ korstnast alla ja kellakasti sisse
See tuli nii kiiresti, et keegi ei jõudnud isegi karjatada. Mürin korstnast, tahmapilv kööki, ja siis — Hunt. Päris, elus, suur Hunt. Ta oli mustam kui enne, tahm turrul, aga silmad särasid kollaselt ja ta naeratas. "Noh," ütles ta vaikselt ja pühkis käpa puhtaks. "Ust polnudki vaja."
Talled lendasid laiali nagu sädemed tuulega. Liisu tormas kapi sisse ja tõmbas ukse kinni. Kaks venda pugesid laua alla ja tõmbasid laudlina eneste peale. Üks peitis end kardinakanga taha — aga ta saba jäi alt välja. Miku — vanim, vapraim Miku — kahmas toolijala ja seisis hetkeks nagu väike sõdalane, aga siis nägi ta Hunti silmi ja taganes kambrisse.
Hunt ei kiirustandki. Ta käis metoodiliselt — nagu keegi, kes korjab seeni tuttavas metsas. Esimesena leidis ta kardinataga peituva talle: "Siin sa oled." Siis laudlina alt vennad: "Ja siin te olete." Kapist Liisu: "Heh, klassika." Igaüks sattus suurde kotti, mille Hunt oli valmis sidunud. Kamber, pööninguuks, vanniskapp — üks ühe järel. Kuus kitsetalle kotis, kotisuu kinni seotud.
Hunt seisatas keset tuba ja luges. "Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus... Kuus." Ta nüpeldas kõrvaga. "Neid oli seitse." Ta hakkas otsima. Süstemaatiliselt — iga kapp, iga sahtel, iga nurk. Aga Kiti — Kiti oli ronind sinna, kuhu keegi teine poleks mahtunud ega tulnud: vana seinakella kasti. See oli tema koht. Ta oli seal istunud lugematul arvul kordadel, kui vanemad teda ei märganud, ja kellamehhanism tiks-taksutas ta kõrva juures nagu südamelöök. Ta istus seal pimedas, põlved lõua all, ja hoidis hinge kinni.
Hunt möödus kellast kaks korda. Kolmandal korral peatus ta ja Kiti pigistas silmad kinni. Aga Hunt urises ainult: "Vana kell. Kellad mind ei huvita." Ja läks edasi. Kiti lasi õhu kopsudest välja ja hakkas mõtlema. Kuus õde-venda kotis. Tema üksi vabalt. Ja taskus — vidinad, mida keegi pole kunagi tõsiselt võtnud. "Nüüd on aeg," sosistas ta iseendale.
🔑 Kõige väiksema suur plaan
Kiti ootas, kuni Hunt kadus ülakorrusele otsima. Siis lükkas ta kellakapi ukse lahti — ettevaatlikult, sentimeeter haaval, et hinged ei kriuksutaks — ja libises põrandale. Tema süda tagus nii kõvasti, et ta kartis, et Hunt kuuleb seda läbi lae.
Esimesena jooksis ta kööki ja leidis ema tina-aluse. Ta asetas selle trepiastmele — libeda pealispinnaga üles. Siis haaras taskust oma peeglikese ja keerutas selle nööri otsas köögiaknasse, kus päike peale paistis. Valguslaik tantsis mööda seina — nagu elus olend. Ta teadis, et Hunt on uudishimulik. Ja edev. Hunt ei saa mööda vaadata millestki, mis on salapärane.
Kiti jooksis keldrisse ja vaatas kartulikeldri auku — sügav, siledaseinaline, nagu suur kauss maapõues. Libisemiseks pani ta kaldpinnale vana rasvapaberid. See oli lõks. Lihtne, aga nutikas. Aga lõksu viimane osa — raskuse tekitamine, et Hunt päriselt libiseks — selleks oli vaja teist paari käppi. Kiti roomates tagasi tuppa, kus Hunti kott lebas nurgas, ja avab ettevaatlikult kottisuu. "Miku!" sosistas ta.
Miku silmad läksid hämmastusest suureks. "Kiti? Kuidas sa—" "Shh! Kuula. Mul on plaan, aga ma vajan sind. Mitte sellepärast, et ma ei saa hakkama. Vaid sellepärast, et koos saame paremini." Miku vaatas teda — päriselt vaatas, võib-olla esimest korda elus — ja noogutas. Nad kuulsid Hunti samme üleval. "Ta tuleb alla," sosistas Kiti. "Miku, mine keldrisse ja hoia kaldenõu valmis. Kui Hunt astub libedele, lükka. Ma meelitan ta sinna."
Miku kadus keldrisse. Kiti aga hakkas vidinate abil maja elama panema: peegel saatis valguslaike mööda seinu, köögikapist kostis tiksumine, trepikojas levis imelik hõng — Kiti salvi, mille ta oli teinud männivaigu ja piparmündi seest. Hunt tuli alla ja ta ninaotsa läks kortsu. "Mis see on?" Ta järgis lõhna. Siis nägi valgust. "Kes seal on?" Ta läks edasi. Samm-sammult, täpselt nagu Kiti oli kavanud — mööda koridori, keldriukse poole, üle libeda kaldenõu — ja siis kuuldus jalgealune kadumas ja Hunti üllatud ulgumine, kui ta libises keldriaugusse. Miku oli lükanud täpselt õigel hetkel. Müts. Hunt istus kartulikeldri põhjas ja vaatas üles. Seinad olid siledad. Ta ei roninud kuskile.
Kiti ja Miku vaatasid üksteisele otsa keldriluugi äärel ja nende käpad värisesid. Siis naeratati. "Sa oled geenius," ütles Miku. "Me oleme geenius," parandas Kiti. Nad jooksid tuppa ja vabastasid ülejäänud viis talle. Kui ema jõudis õhtul koju — lillekee kaelas, rohi kotis —, istusid seitse kitsetalle köögis ja jooid teed. Hunt istus keldriaugu põhjas ja urises.
Ema kuulas loo ära. Siis läks ta keldriluugi juurde ja vaatas alla. "Sinu probleem pole see, et sa oled hunt," ütles ta rahulikult. "Sinu probleem on see, et sa arvad, et kavaldamine ongi tarkus." Hunt ei vastanud. Ema lasi ta vabaks tingimusel, et ta enam ei tule. Hunt ronis välja, raputas turri ja kadus metsa. Siis pöördus ema tallede poole, Kiti lillekee ikka kaelas: "Aga teie — teie tegite midagi, mida hunt ei oska. Te hoolsite üksteisest rohkem kui iseendast." Miku pani käpa Kiti õlale. "Eriti see siin," ütles ta. Kiti ei pidanud enam midagi tõestama. Vanemad õed-vennad teadsid nüüd.