🌿 Vaikiv kuningriik
Prints Felix istus vankri tagaosas ja luges raamatut. Tema hobune Pärl sammus mööda metsateed nii aeglaselt, nagu poleks tal kuhugi kiiret, ja ausalt öeldes polnudki. Felixi vanemad olid ta kodust välja saatnud sõnadega: "Mine ja leia seiklus, poeg. Sa ei saa kogu elu raamatukogus istuda." Felix arvas, et saab küll, aga vastu vaielda ei julgenud.
Nüüd oli ta eksinud. Kaart, mille ta kaasa oli võtnud, näitas teed, mida enam ei eksisteerinud. Puud tema ümber seisid liikumatult — mitte ükski leht ei värisenud, mitte ükski lind ei laulnud. Felix pani raamatu sülle ja kuulatas. Vaikus. Mitte metsavaikus, kus ikka midagi sahiseb, vaid täielik, absoluutne vaikus, nagu oleks keegi maailmalt heli maha keeranud.
"Pärl, kas sa ka kuuled seda?" sosistas Felix. Siis parandas end: "Ma mõtlen — kas sa ka ei kuule seda?" Pärl pühkis ninaga ja keeldus edasi minemast. Felix ronis vankrist maha ja läks jalgsi. Puude vahelt avanes vaade, mis pani ta suu lahti jääma. Terve linn — majad, turuplats, kaev — seisis liikumatult. Naine turuleti taga oli tardunud, käsi õhku tõstetud, nagu pakuks kellelegi õuna. Koer tema kõrval magas, aga see polnud tavaline uni — koera kõhu tõusu ja langust polnud näha. Kõik oli nagu maalitud pilt.
Felix kõndis mööda vaikset tänavat lossi suunas, sest loss oli alati see koht, kust lood algavad — seda ta vähemalt teadis raamatutest. Lossi müüridel liikusid kummalised valgusjooned, nagu oleks keegi sinna nähtamatu tulega joonistanud. Üks valguskiir eraldus seinast ja maandus Felixi jalge ette. See vormus millekski — pisike kassilaadne olend, kes oli tehtud nagu uduhelkidest ja unistustest. Olend avas silmad, mis olid nagu kaks kahvatut kuud. "Lõpuks," ütles ta kähedal häälel. "Keegi, kes on ärkvel. Ma olen Tuhm. Ja meil pole palju aega."
🏰 Magav printsess ja tema teine maailm
Tuhm juhtis Felixi mööda lossi koridore, kus igal sammul muutus õhk paksemaks, nagu magaks siin tuhandeid inimesi korraga. Ja nii oligi — igas toas leidis Felix magajaid. Teenijad olid uinunud keset tööd, valvurid toetusid piikidele ja norskasid häälekalt. Ühel mehel oli juukseid kasvanud nii pikalt, et see ulatus üle terve ruumi. "Sada aastat," ütles Tuhm, otsekui vastuseks Felixi mõttele. "Kogu kuningriik. Iga inimene, iga loom, iga tuuleõhk."
"Aga kuidas? Kes selle tegi?" küsis Felix. Tuhm ei vastanud kohe. Tema udune keha vilkus, nagu oleks ta korraks kustumas. "See on keeruline lugu," sosistas ta lõpuks. "Aga kõigepealt — tule vaata." Tuhm hüppas mööda treppi üles, kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudsid tornikambrisse. Seal, kitsas voodis, magas tüdruk. Tal olid tumedad juuksed ja näol rahulik ilme, nagu näeks ta head und. Tema kõrval öökapil seisis tühi lillepott mulla, aga ilma lilleta.
"See on printsess Aurora," ütles Tuhm. "Ja tema on võti kõige juurde. Kui tahad kuningriigi äratada, pead sa tema juurde minema — mitte siia, vaid sinna, kus tema praegu tegelikult on." Tuhm koputas oma käpaga oma pead. "Tema unenäos. Aga ma hoiatan sind — see pole selline koht, kust on lihtne tagasi tulla."
Felix vaatas magavat tüdrukut. Ta mõtles oma vanematele, kes ootasid, et ta tuleks koju seikluslugudega. Ta mõtles oma raamatutele, kus kangelased olid alati julged ja tugevad ja teadsid täpselt, mida teha. Tema ei teadnud. Tema süda peksis nii kiiresti, et tundus, nagu tahaks rinnust välja hüpata. "Ma kardan," ütles ta ausalt. Tuhm kallutas pead. "See on esimene tark asi, mida sa oled öelnud." Felix neelatades sirutas käe ja puudutas Aurora sõrmi. Maailm pöörles, valgus kadus, ja Felix kukkus kuskile, kus ei olnud põhja.
🌅 Küla, mis kahaneb
Felix maandus kõhuli heinamaale. Taevas tema kohal oli ehakarva — mitte päikeseloojangu oma, vaid sellist, mis ei liikunud edasi ega tagasi, nagu oleks päike jäänud silmapiiri servale pidama. Felix tõusis püsti ja nägi küla. Väikesed majad, lillaia, kaev — kõik paistis normaalne, aga midagi oli valesti. Ta astus lähemale ja märkas: raamatukogu uksel rippuv silt oli tühi. Raamatud sees olid samuti tühjad — valged lehed ilma ühegi sõnata. See oli Felixile nagu löök kõhtu.
Siis nägi ta tüdrukut. Aurora istus kaevuäärel ja kooris õuna, aga tegelikult vaatas ta kaugusse, sinna, kus küla lõppes. Küla äär ei olnud tavaline — seal ei olnud põldu ega metsa, vaid lihtsalt hall, liikuv udu, mis näis iga hetkega sammukese lähemale hiilima. "Sa oled uus," ütles Aurora, ilma et ta oleks üllatunud. "Viimane uus inimene tuli... ma ei mäleta, millal. Ma ei mäleta enam palju asju."
"Sa oled printsess," ütles Felix. "Sa magad lossis ja kogu su kuningriik on uinunud." Aurora naeratas, aga see oli kõrvu tõmbav naeratus — nagu naerataks keegi, kes on harjunud imelikke asju kuulma. "Ma olen Aurora, aga mitte mingi printsess. Ma olen alati siin elanud." Ta osutas hallile udule. "Aga see — see on uus. See tuli mõni aeg tagasi ja iga päev on küla natuke väiksem. Eile oli mul naaber, aga täna hommikul oli tema maja kadunud. Mitte lammutatud — lihtsalt kadunud, nagu poleks kunagi olnudki."
Felix istus tema kõrvale. Tuhm ilmus tema õlale, udusem kui varem. "Räägi talle lillest," sosistas Tuhm. Felix mõtles tornikambri öökapil olnud tühjale lillepotile. "Aurora, kas sa mäletad lilli? Lilli, mida sa kunagi lossi aias kastid?" Aurora käsi, mis kooris õuna, peatus. Tema silmad läksid korraks klaasisteks, ja siis sosistas ta: "Lill. Valge lill. Keegi istutas seda koos minuga..." Ta raputas pead. "Ma ei mäleta, kes." Aga esimest korda vaatas ta Felixile otsa nagu keegi, kes on hakanud kahtlema.
👑 Unustuse kuninga pakkumine
Nad leidsid Unustuse Kuninga küla keskel, täpselt seal, kus enne oli olnud turuplats. Tema ümber hall udu pulbitses ja samas oli ta ise tehtud valgest valgusest — pikk, õrn kuju, kelle nägu oli ühtaegu kurb ja lahke. Mitte koletis, mitte kuri nõid — keegi, kes nägi välja nagu isa, kes on liiga kaua oma last oodanud. Tuhm puhises tema kõrval ja vajus peaaegu nähtamatuks.
"Ma tean, miks sa siin oled," ütles Unustuse Kuningas Felixile. Tema hääl oli pehme, nagu öine jutuvestmine. "Sa tahad teda äratada. Aga mõtle — miks? Ärkvelmaailmas on valu, haigused, hirm. Siin on kõik turvaline. Siin ei saa keegi haiget." Ta pöördus Aurora poole. "Ma olen sind kaitsnud, nii nagu lubasin. Alati."
"Kes sa oled?" küsis Aurora. Unustuse Kuningas nägu tõmbles, nagu oleks see küsimus talle valus. Felix vaatas tema valgusest tehtud käsi ja märkas midagi — lillekujulisi mustreid, mis jooksid mööda tema sõrmi nagu sooned. Ja siis Felix mõistis. Kõik lood, mida ta oli lugenud needustest ja nõidadest, ei klappinud. See polnud kellegi teise needus. "Sina oled Aurora isa lubadus," ütles Felix vaikselt. "Kuningas lubas oma tütrele, et kaitseb teda igavesti, ja see lubadus muutus... selleks."
Unustuse Kuningas sulges silmad. "Jah." Siis avas ta silmad ja vaatas otse Felixile. "Ja sinule, prints Felix, pean ma ka midagi ütlema. Sa kardad ärkvelmaailma rohkem, kui julged tunnistada. Siin — siin on raamatukogu, mis ei saa kunagi otsa. Siin ei oota keegi sinult vaprust. Siin ei pea sa kunagi tõestama, et oled kangelane. Jää." Felixi süda jättis ühe löögi vahele, sest Unustuse Kuningas rääkis tõtt. Ta tahtis jääda. Aga siis vaatas ta Tuhmi, kes oli veel ainult kahvatu helk — Aurora lapsepõlveunenäo viimane killuke, kes oli kadumas — ja teadis, et turvaline vangla on ikkagi vangla.
🌸 Lill, mis õitseb uuesti
"Ma ei jää," ütles Felix ja tema hääl värises, aga ta ütles seda ikkagi. Ta pöördus Aurora poole. "Sa küsisid, kes lilli koos sinuga istutas. See oli sinu isa. Te panite selle koos mulda ja sa kastid seda iga päev. Valge lill lossi aias — sa nimetasid teda Lumehelbeks, sest su isa ütles, et see õitseb ka talvel."
Felix ei teadnud tegelikult, kas lill nii kandis. Aga ta oli näinud öökapil tühja potti ja ta oli lugenud piisavalt lugusid, et teada — mõnikord pole tähtis iga detail, vaid tunne, mille see äratab. Ja see töötas. Aurora silmad täitusid pisaratega, mis olid ühtaegu kurvad ja helged. "Lumehelbeke," sosistas ta. "Isa istutas selle mu sünnipäevaks." Ta pöördus Unustuse Kuninga poole, kes seisis liikumatult, käed rippumas. "Sina oled isa lubadus."
"Ma tahtsin sind kaitsta," ütles ta. Aurora astus tema juurde. Ta pidi vaatama üles, sest Unustuse Kuningas oli pikk ja valgusest tehtud, aga ta silmad olid kindlad. "Isa, sa ei pea mind enam kaitsma," ütles Aurora. "Ma tahan ärgata. Ma tahan näha päikest, isegi kui see vahel pilvedesse peitub. Ma tahan tunda tuult, isegi kui see on külm. Ma tahan elada päriselt — mitte unes, kus kõik kahaneb."
Unustuse Kuningas naeratas — esimest korda tõeliselt — ja tema kuju hakkas muutuma. Valgus tõmbus kokku, vormus ümber, ja tema asemele langes midagi väikest Aurora pihku. Valge lill. Maailm purunes nagu klaas ja Felix tundis, kuidas ta langeb, aga seekord mitte pimedasse — valgusesse. Ta avas silmad lossi tornikambris. Aurora istus oma voodis, valge lill käes, ja vaatas aknast sisse voolavat päikesevalgust, nagu näeks seda esimest korda. Kusagilt alt kostis hääli — kuningriik ärkas. Ja Felixi jalge ees istus pisike, päris kass, kelle karusnahk oli hallika udune tooniga. Tuhm lõi silmad lahti, urises ja lakkas oma käppa, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Felix naeris ja Aurora naeris ja kuskil allkorrusel kukkus kellelgi piigikepp käest, sest ta oli just saja aasta pikkusest unest ärganud ja tal polnud aimugi, mis kell on.