🌆 Õhtu, mil kõik algas
Ühel sumedal õhtul, kui päike oli juba metsa taha peitu pugenud ja taevas muutus tasapisi sügavaks siniseks, istus 5-aastane Mart oma toa põrandal.
Tema ees seisis suur pruun pappkast.
Tavaline kast — vähemalt täiskasvanute jaoks.
Aga Mardi jaoks oli see midagi hoopis muud.
See oli "Tähetolm 1" — kõige moodsam kosmoselaev terves universumis.
Mart tõmbas oma kiivri pähe (mis tegelikult oli tema sinine talvemüts), istus kasti sisse ja vaatas oma parimat kaaslast.
Tema kõrval oli Mõmmi — pruun, veidi viltuse kõrvaga kaisukaru, kes oli tuntud kui galaktika kõige rahulikum ja targem navigaator.
"Mõmmi," ütles Mart vaikselt, aga tähtsalt,
"täna me ei tee väikest tiiru. Täna me lendame kaugele."
Mõmmi ei vastanud, aga tema nööpsilmad läikisid, justkui ta teaks — täna tuleb suur seiklus.
Mart joonistas kasti siseseinale kolm nuppu:
🔴 punane
🟡 kollane
🟢 roheline
Ja siis jäi korraks täiesti vaikseks.
🚀 Start tähtede poole
Mart pani käe punasele nupule.
"Valmis startimiseks…" sosistas ta.
"Kümme… üheksa… kaheksa…"
Kuskil köögis klirisesid nõud, aga Mardi jaoks muutus see heli tasapisi… sügavaks raketimürinaks.
"Seitse… kuus… viis…"
Mõmmi hoidis käpaga Mardi põlvest kinni.
"Neli… kolm… kaks… üks… START!"
Ja siis —
justkui nähtamatu jõud oleks neid tõstnud —
tundus, et nad kerkivad.
Kõrgemale.
Veel kõrgemale.
Üle majade… üle puude… üle pilvede.
Mardi kõhus tekkis väike, naljakas kõdi.
"Näed, Mõmmi," sosistas ta.
"Me oleme juba nii kõrgel…"
Allpool paistis Maa — väike ja helendav, nagu pusletükk öises toas.
Ja siis jäi kõik vaikseks.
Nad olid kosmoses.
🌠 Magus kohtumine kosmoses
Kosmos oli rahulik.
Tähed särasid vaikselt, nagu keegi oleks neid õrnalt süüdanud.
Aga äkki —
laev hakkas kergelt värisema.
"Mis see oli?" küsis Mart.
Ta vajutas kollast nuppu.
Ja just siis tuhises neist mööda midagi suurt… ja sädelevat.
See oli sabatäht.
Aga mitte tavaline.
See oli tehtud sätendavast jääst ja suhkruvatist.
Õhk täitus maasikajäätise lõhnaga.
Mart nuusutas ja muigas.
"Kosmosesuhkur," ütles ta.
"See annab meile jõudu."
Ta sirutas käe ettevaatlikult välja (loomulikult kujuteldavas kosmosekindas) ja püüdis kinni väikese helendava tähekillu.
See oli soe.
Ja rahulik.
Laev liikus nüüd pehmemalt… sujuvamalt…
Otse punase planeedi poole.
🔴 Vaikne maandumine
Marss kasvas aina suuremaks.
Alguses väike täpp.
Siis oranž pall.
Ja lõpuks suur, rahulik punane maailm.
"Maandume pehmelt," ütles Mart.
"Valmis?"
Mõmmi oli valmis.
Mart vajutas rohelisele nupule.
Ssssshhhh…
Laev laskus.
Aeglaselt.
Õrnalt.
Nagu sulg.
Ja peatus.
Mardi toa vaip oli nüüd muutunud punaseks liivaks.
Mart astus välja.
Liiv oli jahe.
Pehme.
Täpselt paras paljajalu astumiseks.
Ja siis…
kostis vaikne heli:
mats… mats… mats…
🥞 Rohelised sõbrad ja pannkoogisadu
Künka tagant ilmusid kolm väikest rohelist olendit.
Neil oli kolm silma.
Neli kätt.
Ja peas tillukesed kuldsed kroonid.
Igas käes — taldrik pannkookidega.
"Tere tulemast," piiksus üks neist.
"Mina olen Plönn."
Mart naeratas.
"Tere! Mis teil siin toimub?"
Plönn vaatas üles.
Ja Mart vaatas ka.
Ja siis ta nägi.
Taevast sadas pannkooke.
Pehmeid.
Kuldpruune.
Aeglasi.
Nagu langevaid pilvi.
"See on meie Suur Pannkoogisadu," selgitas Plönn.
"Aga meid on liiga vähe…"
Mart istus maha.
Mõmmi istus ka.
Ja koos nad sõid.
Pannkoogid maitsesid nagu vanaema omad.
Magusad.
Soojad.
Turvalised.
Nad jõid Marsi limonaadi, mis kihises õrnalt ja värvis keele siniseks.
Keegi ei kiirustanud.
Keegi ei vaielnud.
Kõik lihtsalt olid.
🌙 Kingitus enne und
Aeg läks pehmelt.
Nagu õhtu ikka.
Mardi silmad muutusid raskemaks.
Plönn haigutas — kõik kolm silma korraga.
"On aeg tagasi minna," ütles Mart vaikselt.
Plönn noogutas.
Ja andis talle väikese helendava kivi.
"See on Unekivi," sosistas ta.
"See aitab sul alati ilusaid unenägusid näha."
Mart hoidis seda peopesas.
See oli soe.
Nagu väike täht.
🛏️ Tagasi koju
Tagasitee oli vaikne.
Ei mingit suurt müra.
Ei mingit kiirust.
Laev liikus ise.
Nagu teaks teed.
Nad lendasid mööda magusast komeedist…
mööda tähtedest…
ja tagasi koju.
Pappkast peatus täpselt seal, kus ta enne oli.
Mart ronis välja.
Võttis Mõmmi kaissu.
Ja puges voodisse.
Tekk oli pehme.
Soojem kui Marsi liiv.
Ta pani Unekivi padja alla.
Sulges silmad.
Ja sosistas:
"Head ööd, Mõmmi."
Ja justkui väga vaikselt…
peaaegu kuuldamatult…
vastas Mõmmi:
"Head ööd, väike kosmonaut."
Ja kuskil kaugel, punasel planeedil,
lehvitas Plönn oma nelja käega…
enne kui ta end kerra keeras
ja magama jäi.
🌙✨