Mart ja Pappkarbi-Rakett: Suur Retk Pannkoogiplaneedile

kosmosseiklusmaagiasõprus5-aastane

Ühel sumedal õhtul, kui päike oli juba peaaegu metsa taha pugenud ja taevas muutus vaikselt tindisiniseks, istus 5-aastane Mart oma toa põrandal. Tema ees seisis üks täiesti tavaline, suur ja pruun pappkarp. See oli päeval saabunud koos uue külmkapiga, aga Mardi jaoks polnud see lihtsalt papp – see oli maailma kõige moodsam kosmoselaev, nimega "Tähetolm 1". Mart kohendas oma kiivrit (mis tegelikult oli tema lemmik sinine talvemüts) ja vaatas oma kaaslase poole. Tema kõrval istus Mõmmi – pruun, veidi viltuse kõrvaga kaisukaru, kes oli tuntud kui galaktika parim navigaator. "Mõmmi," ütles Mart tõsiselt, "täna me ei lähe lihtsalt tiirule ümber Kuu. Täna lendame me Marssile. Ma kuulsin, et seal on midagi väga olulist teoksil." Mõmmi ei öelnud midagi, aga tema nööpsilmad läikisid nõusolevalt. Mart ronis kasti sisse, tõmmas Mõmmi enda kõrvale ja joonistas viltpliiatsiga kasti siseseinale kolm suurt nuppu: punase, kollase ja sädeleva rohelise. 1. peatükk: Start ja gravitatsiooni kadumine Mart asetas käe punasele nupule. "Valmistuda startimiseks!" hüüdis ta vaikse, aga kindla häälega. "Kümme... üheksa... kaheksa..." Ta kuulis, kuidas ema köögis nõudega kliristas, aga see heli muutus Mardi kõrvus raketimootorite võimsaks mürinaks. "Seitse... kuus... viis... neli..." Mõmmi hoidis käpaga Mardi põlvest kinni. "Kolm... kaks... üks... START!" Mart surus selja vastu kasti seina. Ta kujutas ette, kuidas hiiglaslikud tulesambad "Tähetolm 1" alt välja paiskusid ja kuidas nad kerkisid katusest läbi, kõrgemale puulatvadest, mööda kirikutornist ja pilvedest ülespoole. Korraks tundis ta oma kõhus kerget kutitust – see oli see hetk, kui nad lahkusid Maa gravitatsioonist. "Vaata, Mõmmi!" sosistas Mart ja osutas kasti servast välja. "Eesti on sealt ülalt nagu väike helendav pusletükk." Nüüd valitses kabiinis vaikus. Ainult tähtede kauge ja salapärane helin täitis ruumi. Nad olid avakosmoses. 2. peatükk: Kohtumine komöödisabaga Nad triivisid läbi musta sametise tühjuse, kus tähed särasid nagu tuhanded laiali puistatud teemandid. Järsku hakkas laev värisema. "Mis see on?" küsis Mart ja vajutas kollast nuppu, mis lülitas sisse "Tähetolmu" kaitsekilbi. Akna (või õigemini kasti serva) tagant tuhises mööda midagi suurt ja säravat. See oli sabatäht ehk kommet. Aga see polnud tavaline komeet – see oli tehtud sätendavast jääst ja

suhkruvatist! Sabatäht jättis enda järel õhku lõhna, mis meenutas maasikajäätist. "Mõmmi, kas sa tundsid?" nuusutas Mart õhku. "See on kosmosesuhkur. Kui me seda piisavalt kogume, saame kütust juurde." Mart sirutas käe kastist välja (kosmoseülikonnas muidugi!) ja püüdis kinni ühe pisikese helendava tähetolmu kibu. See soojendas tema peopesa ja andis raketile uue hoo. Nad liikusid nüüd kiiremini kui valgus, otse punase planeedi poole. 3. peatükk: Maandumine punasel liival Marss lähenes. See paistis alguses nagu väike hernes, siis nagu apelsin ja lõpuks nagu hiiglaslik punane pall. Mart suunas laeva ettevaatlikult planeedi poole. "Me peame maanduma pehmelt," õpetas ta Mõmmit. "Vajuta oma käpaga seda rohelist nuppu." Roheline nupp lülitas sisse antigravitatsioonipadjad. Sssshhhhh.... kostis heli, kui pappkarp "maandus" pehmelt Mardi toa vaibale, mis oli nüüd muutunud punaseks Marsi liivakõrbeks. Mart astus ettevaatlikult laevast välja. "Üks väike samm Mardile, aga üks suur samm mänguasjadele," ütles ta täpselt nii, nagu ta oli ühest raamatust kuulnud. Marsi liiv ei olnudki kuum, see oli hoopis pehme ja jahe, meenutades veidi rannaliiva pärast päikeseloojangut. Ja mis kõige imelikum – kuskilt kostis tasast mats-mats-mats heli. 4. peatükk: Pannkoogisööjad ja rohelised sõbrad Künka tagant ilmusid nähtavale kolm veidrat olendit. Nad olid erkrohelised, neil oli kolm silma ja neli kätt ning nad kandsid peas tillukesi kuldseid kroone. Kõige hämmastavam oli aga see, et igas nende käes oli taldrik virna pannkookidega. "Tere tulemast Marssile!" piiksus kõige pikem roheline mehike. "Mina olen Plönn. Me kartsime, et keegi ei tulegi meie peole." "Mis peole?" uuris Mart uudishimulikult. "Meil on kord tuhande aasta jooksul Suur Pannkoogisadu," selgitas Plönn. "Täna ei saja siin vihma ega lund, vaid taevast langevad soojad pannkoogid maasikamoosiga. Aga meid on nii vähe, et me ei jaksa neid kõiki ära süüa!" Mart ja Mõmmi vaatasid üles. Tõepoolest! Üle punase taeva purjetasid pehmed, kuldpruunid pannkoogid, mis laskusid aeglaselt nagu langevarjud otse taldrikutele. Mart istus koos Plönni ja tema sõpradega liivale. Nad sõid pannkooke, mis maitsesid täpselt nii nagu vanaema tehtud, ja jõid juurde Marsi limonaadi, mis kihises ja muutis keele siniseks. Plönn rääkis Mardile, et Marss on tegelikult väga rahulik koht. Seal ei vaielda

kunagi selle üle, kes saab esimesena kiigele, ja keegi ei pea tuba koristama, sest mänguasjad koristavad end ise ära, tantsides riiulitele tagasi. 5. peatükk: Kodutee ja unemaa Aeg lendas kiiresti. Mardi silmalaud hakkasid vaikselt raskeks muutuma. Isegi Plönn hakkas haigutama, nii et tema kõik kolm silma pilkusid väsinult. "On aeg koju minna," ütles Mart pehmelt. "Ema hakkab muidu muretsema." Plönn andis Mardile kingituseks kaasa väikese helendava kivi. "See on Unekivi," sosistas ta. "Pane see oma padja alla ja sa näed alati kõige ilusamaid unenägusid." Mart ja Mõmmi ronisid tagasi oma truusse pappkarpi. Start oli nüüd palju vaiksem. Nad ei vajanud enam suuri mootoreid, sest koduigatsus ja uni lükkasid laeva ise edasi. Nad lendasid uuesti mööda suhkruvatisest komeedist, üle helendava Maa ja otse läbi Mardi toa akna. Pappkarp peatus täpselt seal, kus see varemgi oli olnud. Mart ronis välja, võttis Mõmmi kaissu ja ronis oma päris voodisse. Tekk tundus nüüd veelgi pehmem kui Marsi liiv. Ta pani silmad kinni ja tundis, kuidas "Tähetolm 1" jäi vaikselt nurka ootama uusi seiklusi. "Head ööd, Mõmmi," sosistas Mart. "Head ööd, väike kosmonaut," tundus talle, et Mõmmi vastas. Ja kuskil kaugel-kaugel, punasel planeedil, lehvitas Plönn veel korra oma nelja käega, enne kui ta end kerra tõmbas ja magama jäi.

Järgmine lugu
Kuus kitsetalle ja uduvere rebased

Kuus kitsetalle ja uduvere rebased Kord, mitte väga kaugel siit, seal, kus metsaserv kohtub pehme kasteheinaga täidetud aasaga, elas kuus kitsetalle. Nad olid kõik omamoodi erilised. Kõige vanem oli Täpi, kes armastas üle kõige kive lugeda. Siis tuli Triibu, kes suutis hüpata kõrgemale kui ükski teine talleke. Kolmas oli Sasi, kelle karv oli alati sassis, sest ta uuris pidevalt põõsaaluseid. Neljas oli Kella, kelle kaelas helises väike hõbedane kelluke. Viies oli Miku, kes oli kõige vaiksem ja märkas asju, mida teised ei näinud. Ja kõige pisem oli Nuti, kes oli küll väike, aga tema pea lõikas nagu nuga – ta oli rühma nutikaim. Ühel õhtul, kui päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma ja värvis taeva roosaks nagu maasikavahu, jäid talled üksi koju. Ema-kits oli läinud kaugele metsasügavusse, et tuua sealt erilisi soolaseid mineraalkive, mis teevad sarved tugevaks. "Püsige koos ja ärge väravat avage!" hüüdis ema eemalt. "Metsas liiguvad ringi rebased!" Kaks ootamatut külalist Talled lubasid olla head lapsed. Nad mängisid aias "kes ees, see mees" ja sõid magusat ristikheina. Kuid metsaservas, kahe suure kuuse varjus, neli silmapari jälgisid neid. Need kuulusid kahele rebasele: Rasmusele ja Ruudile. Rasmus oli suur ja koheva sabaga rebane, kes pidas ennast metsa kõige suuremaks kavalpeaks. Ruudi oli aga noorem, veidi uduse pilguga ja alati näljane. "Kuule, Rasmus," sosistas Ruudi, "vaata neid tallekesi. Nad on nii pehmed ja... noh, nad näevad välja nagu jalutavad vahukommid." Rasmus limpsis mokaotsa. "Seda küll, Ruudi. Aga me ei saa lihtsalt peale tormata. Kitseemal on teravad sarved ja talled on kiired. Meil on vaja plaani. Meil on vaja kavalust!" Rebased hiilisid lähemale. Nad ei tahtnud paha teha selles mõttes, et keegi haiget saaks – nad olid lihtsalt väga-väga näljased ja tahtsid kätte saada tallede õhtusööki, milleks oli suur kuhi värskeid porgandeid ja kapsalehti, mis aianurgas ootasid. Aga rebase loomus on juba kord selline, et nad tahavad alati natuke vigurit teha. Esimene kavalus Rasmus ja Ruudi jõudsid aiani. Rasmus köhatas hääle puhtaks ja tegi oma kõige peenemat ning heasüdamlikumat häält. "Tere, armsad tallekesed! Me oleme rändavad... ööbikute valvurid. Me kuulsime, et teil on siin aias üks väga haruldane lill, mis õitseb ainult täiskuu ajal. Kas me saaksime sisse tulla, et seda imetleda?" [IMAGE_BREAK] [IMAGE_BREAK] Talled jäid seisma. Kella helistas korraks oma kellukest. Sasi vaatas läbi aia ja sosistas: "Neil on väga pikad sabad ööbikute kohta." Väike Nuti astus ette. Ta sai kohe aru, et tegu on rebastega. "Oi, tere, ööbikute valvurid! See lill on meil tõesti olemas, aga ta on väga arg. Ta ei ava oma õisi enne, kui külalised on teinud läbi kolm rasket katsumust." Rasmus ja Ruudi vaatasid teineteisele otsa. Katsumused? Rebased armastasid võistelda. "Me oleme valmis!" hüüdis Ruudi õhinal. Kolm suurt katsumust Esimene katsumus: Tasakaalutants. Nuti palus rebastel kõndida mööda aia taga olevat peenikest langenud puutüve, samal ajal kui nad peavad hoidma oma saba otsas ühte männikäbi. Rasmus ja Ruudi proovisid. Rasmus kukkus kohe esimesel sammul pehmele samblale käpuli. Ruudi aga hakkas keerutama nagu vurr ja lõpuks olid mõlemad rebased nii peapöörituses, et nad naersid kõhud kõveras. Talled itsitasid kaasa. Teine katsumus: Luuletuste lugemine. "Selleks, et lill avaneks, peate te tegema luuletuse kapsastest," ütles Nuti. Ruudi, kes oli alati näljane, alustas kohe: "Kapsas on roheline, kapsas on hea, seda ma sööksin, ma seda ju tean. Aga rebase kõht on tühjem kui kott, tooge mulle üks kapsapot-pott-pott!" Talled plaksutasid sõrgadega. See oli küll naljakas luuletus, aga väga aus. Kolmas katsumus: Peitusemäng. "Kui te meid kõiki üles leiate," ütles Triibu, "siis me teeme värava lahti ja võite tulla aeda meie porgandeid jagama." See oli rebastele meelepärane! Nad pani silmad kinni ja lugesid kümneni. Talled jooksid laiali. Täpi peitis end kivihunniku taha, Triibu hüppas madala õunapuu oksale, Sasi puges tiheda põõsa sisse, Kella hoidis oma kellukest käpaga kinni, et see ei heliseks, ja Miku peitis end tühja veeämbrisse. Nuti aga... Nuti ronis rebase Rasmuse enda suure ja koheva saba alla peitu! Rebased otsisid ja otsisid. Nad leidsid Täpi, leidsid Sasi ja Miku. Isegi Kella leiti üles, kui ta aevastas ja kelluke "kilks" tegi. Aga Nutit ei leitud kuskilt. "Me anname alla!" hüüdis Rasmus. "Kus on kuues talleke?" Nuti hüppas Rasmuse saba alt välja: "Ma olin siinsamas!" Sõprus on magusam kui kapsas Rebased olid nii hämmastunud tallede osavusest ja rõõmust, et nad unustasid täiesti ära oma algse plaani kuidagi kavalusega tallede toitu näpata. Nad istusid aia taha maha ja rääkisid talledele lugusid suurest metsast, [IMAGE_BREAK] kus [IMAGE_BREAK] puud on nii kõrged, et ulatuvad pilvedeni, ja kus öökullid räägivad vanu tarkusi. Talled tõid aia vahelt rebastele värskeid porgandeid ja kapsalehti. Selgus, et Ruudile maitses porgand isegi rohkem kui hiired! "Teate," ütles Rasmus närides magusat porgandit, "me tulime siia tegelikult mõttega teid natuke narritada. Aga te olete nii toredad tantsijad ja peitusemängijad, et me pigem oleksime teie valvurid." Nii sündiski ebatavaline sõprus. Kui ema-kits lõpuks metsast tagasi jõudis, kandis ta kaasas helendavaid mineraalkive. Ta ehmatas alguses, nähes kahte rebast aia taga pikutamas. Aga kui ta nägi, kuidas kuus tallekest rebastele lugusid ette lugesid ja kuidas Ruudi talledega koos uinakut tegi, rahunes ta maha. Une saabumine Päike oli nüüdseks täiesti kadunud. Taevasse ilmus hõbedane kuu, mis paistis täpselt nii, nagu Nuti oli ennustanud. "On aeg magama minna," ütles ema-kits pehmelt. Rasmus ja Ruudi tõusid püsti, raputasid oma kasukad tolmust puhtaks ja kummardasid viisakalt. "Aitäh mängu eest, tallekesed," ütles Rasmus. "Me tuleme homme jälle, et õpetada teile, kuidas metsas hääletult hiilida." Talled ronisid oma pehmetesse heintesse. Täpi luges veel viimaseid tähti taevas, Triibu sirutas oma hüppejalgu, Sasi keris end rulli, Kella kelluke tegi viimase unise "kilksu", Miku sules silmad ja Nuti sosistas: "Head und, rebased." Metsaservas, kahe suure kuuse all, kerisid end rulli ka Rasmus ja Ruudi. Nad ei olnud enam näljased ega üksildased. Nad olid leidnud midagi palju paremat – sõbrad, kellega koos naerda. Ja nii jäidki kõik magama. Mets kohises vaikselt, kuu valvas aasa ja uned, mis tallede ning rebaste juurde tulid, olid täis porgandeid, uusi mänge ja sooja suveööd.

Hakka kohe lugema
Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.