Oli soe suveõhtu. Päike oli just vajunud suure rohelise metsa taha peitu ja taevas värvus õrnalt roosaks ning lillaks. Viieaastane Frederik oli terve päeva oma koduaias, suures ja laias liivakastis mänginud. Ta oli ehitanud kõrgeid liivalosse, kaevanud sügavaid tunneleid ja teinud suuri maanteid, kus tema mänguautod said kihutada. Frederiku kõige suurem lemmik oli aga üks väike, säravpunane sportauto nimega Välk. Välk oli nii kiire, et isegi tuul ei jõudnud talle järele! Tal olid läikivad hõbedased veljed ja madal katus, mis tegi temast tõelise võidusõiduauto. Kui ema hõikas Frederikut tuppa õhtust sööma ja magama minema, oli poisil nii kiire, et ta unustas Välgu ja veel mõned teised autod liivakasti ööbima. Ta pühkis käed puhtaks, jooksis tuppa ja varsti juba magas oma soojas voodis, nähes und uutest ja põnevatest võidusõitudest. Aed jäi vaikseks. Liivakasti kohale tõusis suur, ümmargune ja särav kuu. Kuuvalgus langes otse väikesele punasele Välgule, pannes tema hõbedased veljed pimeduses ahvatlevalt sädelema. Kuid aias ei maganud kõik. Kõrgel, aia nurgas kasvava vana ja haralise tammapuu ladvas elasid kaks suurt, musta ja kavalat varest – Kraaks ja Krooks. Varestel on juba kord selline iseloom, et neile meeldib kõik, mis läigib ja särab. Nad kogusid oma pessa teelusikaid, hõbepaberit, klaasikilde ja kõike muud sädelevat, mis nad kuskilt leidsid. Korraga märkas Kraaks, kuidas all liivakastis midagi helgib. "Kraaks! Vaata sinna, Krooks!" krooksus ta vaikselt oma kaaslasele. "Seal all on midagi uut ja väga säravat!" Krooks ajas kaela õieli ja tema mustad silmad läksid suureks. "Lendame! See peab saama meie kollektsiooni ehteks!" Kaks suurt varju liuglesid hääletult kuuvalguses alla liivakasti poole. Välk, kes magas rahulikult liivast ehitatud garaažis, ei osanud midagi karta. Järsku tundis ta, kuidas miski terav ja tugev temast kinni haarab. Enne kui väike punane auto arugi sai, mis toimub, tõsteti ta õhku. "Appi! Laske mind lahti!" tahtis Välk tuututada, aga varesed lendasid nii kiiresti, et tuul vihises ümber auto. Mõne hetkega olid nad kõrgel tamme otsas, suures ja sagrises pesas. Varesed lükkasid Välgu hunniku krõbisevate kommipaberite ja vana kuldse nööbi vahele, panid silmad kinni ja jäid rahulolevalt magama. All liivakastis aga
hakkasid asjad liikuma. Teised mänguautod, kes olid samuti sinna unustatud, ärkasid vareste tiivasahina peale üles. Seal olid Suur Kollane Kallur nimega Mürts, kellel oli tohutult jõudu; Roheline Traktor nimega Traks, kellel olid nii suured ja ogalised rattad, et ta võis sõita üle igast mäest; Sinine Puksiirauto nimega Kaelak, kellel oli pikk tross ja tugev konks; ning Vapper Politseiauto nimega Vile, kes hoidis alati korda. "Kas kõik on alles?" küsis Politseiauto Vile, lülitades korraks oma sinised ja punased vilkurid sisse, et pimedas liivakastis ringi vaadata. "Mina olen siin," mürises Kallur Mürts. "Mina ka," puristas Traktor Traks. "Aga kus on Välk?" hüüdis Puksiir Kaelak ehmunult. Autod sõitsid ringi, valgustades oma väikeste esituledega liivakasti nurki. Välku ei olnud kuskil. Siis aga märkas Vile liival suuri linnujälgi. "Oh ei!" ütles Vile tõsiselt. "Need on vareste jäljed. Nad on Välgu ära viinud! Nad viisid ta sinna suurde tamme puusse!" Kõik autod vaatasid üles. Vana tamm oli hiiglaslik. Selle oksad kõrgusid taevasse, lausa tähtedeni välja. Varesepist ei olnud alt nähagi. "Mida me teeme?" küsis Traks murelikult. "Kui väike Frederik homme hommikul ärkab ja oma lemmikautot ei leia, on ta ju nii kohutavalt kurb. Ta võib lausa nutma hakata." "Seda me ei saa lubada!" ütles Kallur Mürts kindlalt, lüües oma suure kasti kolksatusega kinni. "Frederik on meie parim sõber. Ta teeb meile alati kõige lahedamad teed ja peseb meid, kui me mudaseks saame. Me peame Välgu tagasi tooma!" "Aga me oleme ju autod," imestas Kaelak. "Autod ei oska puu otsa ronida." "Meil polegi vaja osata ronida, kui meil on plaan ja me teeme koostööd," ütles Vile. "Kuulake nüüd! Traks, sinu suured rattad saavad tamme karedast koorest kinni hoida. Mürts, sina lükkad Traksi tagant, kui tal raskeks läheb. Kaelak, sina kasutad oma trossi ja konksu, et meid oksalt oksale tõmmata. Ja mina sõidan kõige ees ning näitan teile oma esituledega teed." Ja nii algaski suur päästemissioon. Autod sõitsid liivakastist välja, üle muru otse vana tamme juurde. Puu juured olid nii suured, et moodustasid justkui väikese mäe. "Hakkame minema!" ütles Traks ja lasi mootoril vaikselt põrr-põrr-põrr käia. Ta haakis
oma suured kummist rattad vastu puukoort ja hakkas ülespoole ronima. Kallur Mürts sõitis talle otse selja taha ja toetas oma tugeva ninaga Traksi tagumist otsa, lükates teda ülespoole. See ei olnud üldse lihtne. Puukoor oli ebatasane, täis sügavaid pragusid ja väikseid putukaid, kes vaatasid imestunult, kuidas mänguautod puu otsa ronivad. "Tasa, tasa," sosistas Vile, kes näitas oma tillukeste tuledega teed. "Me ei tohi varesid üles ajada." Kui nad jõudsid esimese suure oksani, viskas Puksiir Kaelak oma konksu osavalt ümber järgmise oksa, mis oli veel kõrgemal. Kaelaku vints tegi vaikset sihh-sahh-sihh-sahh häält, kui ta ennast ja teisi autosid ülespoole tõmbas. See oli nagu tõeline mägironimine! Nad ronisid ja ronisid, oksalt oksale, järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni maa tundus olevat nii kaugel, et liivakast nägi välja nagu väike tikutoos. Lõpuks, pärast pikka ja väsitavat teekonda, jõudsid nad täpselt selle oksa alla, kus asus vareste pesa. Pesa oli tohutu suur, ehitatud paksudest okstest ja seest vooderdatud kõige pehmema ja säravama kraamiga, mida varesed olid leidnud. Autod jäid vaikselt seisma. Ülevalt kostis valju norskamist. Khrrr-krooks! Khrrr-kraaks! Varesed magasid sügavalt. "Mina lähen üles," sosistas Kaelak. Ta lasi oma konksu vaikselt üle pesa ääre ja piilus sisse. Seal, otse suurte mustade sulgede, käbi ja vana lusika vahel, kükitas väike säravpunane Välk. Ta nägi oma sõpru ja ta esituled lõid õnnest särama. Ta tahtis rõõmust piiksuda, aga Kaelak tegi kähku tššš! ja viipas talle. Kaelak langetas oma väikese metallkonksu otse Välgu stange külge. "Hoia kinni, sõber," sosistas ta trossi kaudu. Kaelak hakkas Välku ettevaatlikult pesast välja tõmbama. Aga siis juhtus midagi ootamatut. Välgu tagumine ratas jäi kinni ühe krõbiseva kommipaberi taha. Kui Kaelak tõmbas, tegi kommipaber kõva krõbina. Üks vares, see suurem ja kurjem, lõpetas norskamise. Ta avas ühe silma. "Mis see krõbiseb siin?" pomises vares unesegaselt ja ajas oma suure musta pea püsti. Ta nägi, kuidas tema ilus läikiv punane auto on pesa ääre peal ja hakkab justkui ise minema sõitma! "Kraaaks! Vargad! Minu aare!" karjus vares ja ajas tiivad laiali. Teine vares ärkas ka ja hakkas samuti koledasti kraaksuma. Nad olid valmis kohe autodele peale
lendama. "Nüüd läheb kiireks!" hüüdis Kaelak, tõmbas Välgu pesast välja ja lasi ta oksale teiste autode juurde. "Vile, nüüd on sinu kord!" karjus Kallur Mürts. Vapper Politseiauto Vile sõitis otse vareste poole, lülitas sisse oma kõige eredamad esituled ja pani oma vilkurid maksimaalse kiirusega tööle. Sähv-sähv-sähv! Sinine ja punane valgus pimestas koheselt uniseid vareseid. "KRAAAKS! Mis see on? Päike tõusis? Minu silmad!" karjusid varesed, katsid oma pead tiibadega ja peitsid end pesa sügavaimasse nurka, arvates, et mingi suur ja hirmus valguskoletis on neile külla tulnud. "Põgeneme!" hüüdis Vile. Aga allaronimine on sageli palju ohtlikum kui ülesronimine. Eriti veel siis, kui sul on kiire. "Kõik minu trossi külge!" kamandas Puksiir Kaelak. Ta kinnitas oma tugeva trossi ühe jämeda oksa külge ja viskas trossi teise otsa alla. See oli nagu pikk liugtee otse alla liivakasti poole. Esimene oli väike Välk. Ta kinnitas end trossi külge ja – vuhhhh! – libises tohutu kiirusega alla pimedusse, maandudes pehmelt liiva sisse. Tema järel tuli Traks, siis Kallur Mürts, siis Politseiauto Vile ja kõige lõpuks lasi Kaelak oma trossi oksa küljest lahti ning liugles samuti tagurpidi puust alla. Kui nad kõik turvaliselt liivakasti jõudsid, ohkasid nad kergendatult. Üleval tamme otsas oli jälle vaikus. Varesed ei julgenud oma pesast enam peadki välja pista. "Me tegime seda!" rõõmustas väike punane Välk ja sõitis tänulikult ümber oma sõprade. "Aitäh teile! Te olete maailma kõige julgemad ja paremad sõbrad. Ma kartsin, et ma ei näegi enam kunagi väikest Frederikut ega saa temaga uusi teid avastada." "Üks kõigi ja kõik ühe eest!" ütles Traktor Traks muhedalt. Taevas hakkas juba idakaarest heledamaks muutuma. Tähed kustusid ükshaaval ja linnud hakkasid ärkama, lauldes esimesi hommikulaule. Öö oli läbi saamas. "Ruttu, sõbrad! Tagasi oma kohtadele!" kamandas Politseiauto Vile. "Enne kui päike päriselt tõuseb ja majas elu algab!" Autod kiirustasid oma kohtadele. Välk sõitis tagasi liivagaraaži. Kallur Mürts parkis end liivamäe kõrvale, Traks jäi pooleli oleva silla juurde ja teised võtsid samuti täpselt need samad asendid, kuhu Frederik nad eelmisel õhtul oli jätnud. Nad panid mootorid kinni, kustutasid oma väikesed tuled ja jäid vaikselt ootama. Mõne
tunni pärast avanes maja uks. Sealt jooksis välja väike Frederik, pidžaama veel seljas ja juuksed armsalt sassis. Ta jooksis otse liivakasti juurde, kummardus ja võttis liivagaraažist oma väikese säravpunase Välgu. "Tere hommikust, Välk!" ütles Frederik rõõmsalt ja tegi autoga õhus väikese tiiru. "Tead, ma nägin täna nii põnevat und! Ma nägin, et sa sattusid suurde seiklusesse ja su sõbrad pidid sind aitama." Väike auto muidugi midagi ei vastanud, aga kui päikesekiir langes tema hõbedastele velgedele, tundus hetkeks, justkui oleks ta väikesele poisile silma pilgutanud. Frederik istus liivale ja hakkas koos Välgu, Mürtsi, Traksi, Kaelaku ja Vilega ehitama uut, veelgi suuremat ja vägevamat linna. Ta oli väga õnnelik, et kõik tema sõbrad olid temaga koos, turvaliselt omas kodus. Ja mitte keegi, isegi mitte väike Frederik, ei saanud kunagi teada, kui tõepärane see tema unenägu tegelikult oli olnud.