Uus maja, vana lõhn
Kolimispäeval sadas vihma. Mitte sellist vihma, mis tuleb ja läheb, vaid sellist, mis imbub asjadesse sisse — kastidesse, riietesse, juustesse. Reet istus auto tagaistmel ja vaatas, kuidas klaasile jooksvad veejooned tegid maailma uduseks. Ta ei tahtnud välja minna. Ta ei tahtnud seda maja näha.
Ema lükkas autoukse lahti ja ütles: "No tule. See on meie uus kodu." Ta ütles seda nii, nagu oleks see hea uudis. Reet ei vastanud. Tartus oli nende korter juba tühi, aga seal olid seinad, mida ta tundis. Seal oli tema tuba, kus tapeet oli nurgas lahti tulnud ja kus ta oli iga õhtu enne uinumist seda lahtist kohta näppinud. See korter oli väike ja vana, aga see oli tema oma. Nüüd oli ta kellegi teise oma.
Talumaja seisis künka otsas nagu keegi, kes on liiga kaua oodanud ja enam ei viitsi isegi istuda. Seinad olid hallid, katus samblane. Aknad vaatasid neid tühjalt. Isa oli maja ostnud suvepildiga, kus päike paistis ja õunapuud olid õites. Nüüd oli oktoober ja puud olid paljad. Reet mõtles, et isegi puud on siin kõik ära andnud.
Esimene asi, mida ta tundis, kui uksest sisse astus, oli lõhn. Vana puit, niiskus ja veel midagi — midagi magusat ja kurba, nagu lilled, mida keegi pole ära visanud, kuigi nad on ammu närtsinud. "Siin on iseloomu," ütles isa ja koputas seinale. Reet arvas, et iseloomu ja hallitust on raske eristada. Tema tuba oli teisel korrusel, väike ja viltu laega. Põrand kriuksus iga sammu peale. Nagu maja räägiks temaga, kuigi ta polnud veel midagi küsinud.
Kelder, kus on külm
Esimene nädal oli nagu vee all elamine. Kõik oli aeglane ja summutatud. Reet käis uues koolis, kus keegi ei teadnud, et ta varem joonistas koomiksitest maha naljakaid koletisi. Keegi ei teadnud, et Tartus oli tal sõbranna nimega Liis, kellega nad olid leiutanud salakeele, mida ainult nemad mõistsid. Siin oli ta lihtsalt uus tüdruk, kellel polnud lugu.
Õhtuti kuulas ta maja hääli. Vana talumaja oli nagu organism — ta hingeldas ja pragises, soojendas end ja jahenes. Radiaatorid tuksusid. Trepiastmed oigasid. Ja mõnikord, alati samal ajal — umbes kell üheksa õhtul — kostis keldrist midagi. Mitte koputust ega krabinat. Pigem nagu keegi tõmbaks tooli mööda kiviset põrandat. Aeglaselt. Korra. Ja siis oli vaikus.
Reet küsis isa käest. "Vanad majad teevad häält," vastas isa. "Puit töötab." Ema lisas: "Äkki on seal kass." Aga Reetil polnud kassi. Reetil polnud siin midagi, mis oleks tema oma. Kolmandal õhtul, kui vanemad vaatasid all köögis filmi, läks ta keldrisse. Trepp oli kitsas ja järsk, telliskividest seinad niisked. All põles üksainus pirn, mis andis kollast valgust. Kelder osutus suuremaks, kui ta oleks arvanud. Seal olid puust riiulid, kus seisid tolmused purgid. Vana kirstu kaas. Ja nurgas — kolmejalgne pink, mis seisis keset põrandat. Just nagu keegi oleks selle sinna tõmmanud. Just nagu keegi oleks seal istunud. Reet seisis ja vaatas pinki. Põrand selle ümber oli puhas — tolmuta. Nagu keegi oleks hiljuti seal viibinud ja jalgu liigutanud. Ta kuulas. Kuskilt ei kostnud midagi. Aga kelder oli külm nii, nagu külm poleks ainult temperatuur, vaid olek.
Vanad nimed seinal
Ta hakkas maja uurima nii, nagu uuritakse haava — ettevaatlikult ja kartlikult, aga siiski. Laupäeval, kui isa parandas all duši ja ema käis poes, ronis Reet pööningule. Seal oli veel külmem kui keldris, aga teistmoodi. Keldri külm oli niiske ja raske. Pööningu külm oli kuiv ja terav, nagu vana paber.
Ja paberit seal oligi. Kasti sees, mis oli kinni seotud niidiga, olid kirjad. Reet istus viltu katuse alla ja avas esimese. Kiri oli kirjutatud sinise tindiga, käekiri kitsas ja korralik. "Armas Johannes," algas kiri. "Tulen laupäeval, kui teed on kuivad." Allkiri: "Sinu Maria." Teine kiri: "Johannes, lapsed küsivad sinu järele. Tule enne jõule." Kolmas: "Ära ole paha, Johannes. Mina ei süüdista sind milleski." Neljandat kirja polnud. Oli ainult ümbrik, kuhu oli kirjutatud "Johannesele" — aga see oli tühi.
Reet pani kirjad tagasi ja istus natuke aega niisama. Johannes. Keegi selle nimega oli siin elanud. Ta oli saanud kirju naiselt nimega Maria. Ja neljas kiri — see, mis pidi tulema — polnud kunagi kohale jõudnud. Või polnud seda kunagi kirjutatud. Reet mõtles, et äkki on Johannes kummitus, kes ootab Maria viimast kirja. Äkki on lahendus lihtne — ta peab Johannesele ütlema, et Maria andis andeks, ja siis saab kõik korda.
Sel õhtul kuulis ta jälle seda häält keldrist. Tool mööda kivi. Üks kord. Reet lebas oma voodis ja vaatas lakke, kus puit oli tumedaks tõmbunud. Ta mõtles Liisile, kes polnud talle juba nädal aega kirjutanud. Ta mõtles oma vanale toale, kus tapeet oli nurgas lahti. Ta mõtles Johannesele, kes ootas kirja, mida ei tulnud. Ja ta mõtles, et äkki piisab lihtsalt õigetest sõnadest — keegi peab talle ütlema, et kõik on andeks antud, ja siis on ta vaba.
Tolmune foto
Pühapäeval leidis ta foto. See oli keldris, purgi taga, nagu oleks keegi selle sinna peitnud. Must-valge, ääred kollased. Pildil seisis mees kivimüüri ees — selle sama maja ees. Mees oli kõhn, habemega, nokamütsiga. Ta ei naeratanud, aga ta ei olnud ka kurb. Ta lihtsalt seisis, käed külgedel, nagu keegi, kes ootab, et pilt saaks tehtud, et ta saaks tagasi oma asja juurde minna. Pildi tagaküljel oli pliiatsiga kirjutatud: "Johannes, 1962."
Reet viis foto tuppa ja pani lauale. Ta vaatas seda kaua. Johannesel olid suured käed. Tööinimese käed. Ja silmad — isegi must-valgel pildil olid need sellised, mis vaatavad kuskile kaugele, mööda kaamerast. Nagu ta oleks seal seisnud, aga mõttes mujal. Reet tundis seda pilku. See oli sama pilk, millega ta ise vaatas, kui ema rääkis uuest majast ja uutest võimalustest. Pilk, mis ütles: ma kuulen sind küll, aga ma olen mujal.
Esmaspäeval koolis istus ta vahetunnil üksi ja joonistas vihiku taha Johannese näo. Mitte täpselt — ta ei olnud hea portretist — aga nokamütsi ja suured käed ja selle pilgu. Kõrval pinkil istus poiss nimega Martin, kes näris pliiatsit ja vaatas joonistust pikalt. "Kes see on?" küsis ta. Reet vastas: "Keegi, kes elas meie majas." Martin kallutas pead. "Ta näeb kurb välja." Reet mõtles, et kurb pole päris õige sõna. Johannes ei olnud kurb. Ta oli kinni. Nagu lind, kes istub avatud puuri sees, aga ei tea, et uks on lahti.
Sel õhtul kuulas ta jälle. Tool keldris liikus. Üks kord. Nagu iga õhtu. Ja Reet mõistis, et see polnud juhuslik hääl. See oli harjumus. Keegi istus seal iga õhtu maha ja ootas. Ja tema — Reet — teadis nüüd, mida teha. Ta läheb alla ja ütleb Johannesele, et Maria on andeks andnud. See oli ju kirjades olemas — "Mina ei süüdista sind milleski." Ta peab lihtsalt seda meelde tuletama.
Esimene kohtumine
Kolmapäeva õhtul läks ta alla. Kell oli üheksa ja viis minutit. Ta astus keldritrepist alla, pirn põles, ja seekord oli kelder teistsugune. Mitte teistmoodi — kõik oli samal kohal, purgid ja kirst ja riiulid. Aga õhk oli paksem. Ja pink — kolmejalgne pink — polnud enam tühi.
Reet jäi seisma. Ta ei kartnud. See üllatas teda ennast. Ta oleks pidanud kartma — iga raamat ja iga film oli talle öelnud, et kummitust tuleb karta. Aga see, mis pingil istus, polnud hirmus. See oli ähmane kuju, nagu suits, mis on otsustanud paigale jääda. Reet nägi piirjooni — õlad, pea, käed põlvedel. Ja ta nägi, et kuju vaatas ukse poole. Mitte tema poole. Ukse poole, nagu ootaks ta kedagi teist.
"Johannes?" ütles Reet. Tema enda hääl kõlas keldris võõralt. Kuju ei liikunud. Aga õhk muutus — külm tõmbus korraks kokku, nagu keegi oleks hinge kinni pidanud. Siis vabanes. Reet astus sammu lähemale. "Ma leidsin su kirjad," ütles ta. "Ja su pildi." Kuju ei vastanud. Aga ta oli nüüd selgem — Reet nägi nokamütsi piirjooni ja suurte käte varju. Ja ta nägi, et Johannes vaatas endiselt ukse poole. Alati ukse poole.
Reet võttis hinge. "Ma tean, et sa ootad Mariat," ütles ta. "Aga ta on sulle juba andeks andnud. See on kirjas — ta kirjutas, et ei süüdista sind milleski. Sa ei pea enam ootama." Ta ütles seda pehmelt, nagu räägiks ta kellegagi, kes on haige. Ta ootas. Ootas, et midagi muutuks — et kelder soojeneks, et kuju kahvatuks, et Johannes lõpuks vabaks saaks.
Kelder läks külmemaks. Mitte natuke, vaid järsult, nii et Reet tundis seda hammastes. Pirn lae all vilksatas korraks, nagu oleks keegi selle juhtmest kiskuda tahtnud. Johannese kuju tõmbus tihedamaks, tumedamaks. Reet nägi nüüd ta nägu — ja see polnud tänulik. See polnud kergendunud. Need silmad, mis olid fotol vaadanud kuskile kaugele, vaatasid nüüd otse tema poole ja neis oli midagi rasket ja mõru. Kuju raputas pead — aeglaselt, vaevumärgatavalt, aga selgelt. Ei. Ja siis pööras ta pilgu tagasi ukse poole, nagu poleks Reeta seal olnudki.
Reet istus keldri põrandale, selg vastu külma telliskiviseina. Tema plaan polnud toiminud. Keegi ei tahtnud tema lohutussõnu. Ta istus seal kaua, segaduses ja pisut haiget saanud, sest ta oli tulnud aitama ja teda oli tagasi lükatud. Mingil hetkel kadus kuju: mitte äkki, vaid nii, nagu hommikune udu kaob, kui sa ei märkagi hetke, mil see läheb. Reet istus veel natuke. Siis läks üles, pesi hambad ja heitis voodisse. Ta ei rääkinud kellelegi.
Mida mäletab Salme
Ta hakkas küsima. Mitte vanematelt — nemad olid siin uued, nemad ei teadnud. Ta küsis naabrilt, vanalt naiselt nimega Salme, kes elas tee teises otsas väikeses majas, kus aknalaudadel kasvasid sardiniakarpides pelargoonid. Salme oli väga vana — ta ütles ise, et ta on elanud siin kauem kui Reet suudab mõelda — ja ta mäletas kõike.
"Johannes Kuusk," ütles Salme ja pani teetassi lauale. "Muidugi ma mäletan. Elas seal üksinda viimased kakskümmend aastat. Naine — Maria — läks ära. Võttis lapsed kaasa." Salme vaatas aknast välja, kus tuul raputas paljaid oksi. "Aga mitte niisama ei läinud. Johannes oli kõva jooma peale. Ja kui ta jõi, rääkis ta kurje sõnu. Mitte käsi ei tõstnud, seda mitte. Aga sõnadega sai ta haiget teha nii, et see jäi seinte sisse."
"Aga Maria kirjutas talle, et ei süüdista teda," ütles Reet. "See tähendab ju, et ta andis andeks?" Salme vaatas teda kaua. Vana inimese pilk, mis kaalub, kui palju tõtt laps kannatab. "Laps," ütles Salme viimaks, "see, et keegi ei süüdista, ei tähenda, et ta on andeks andnud. Maria oli hea inimene. Ta ei tahtnud, et Johannes piinleks. Aga andeksandmine — see on midagi muud. Seda ei saa keegi teise eest ära teha."
Reet istus vaikselt.
"Ja viimane kiri?" küsis Reet. Salme pööras tassi käes. "Viimane kiri, mille Johannes saatis — seda ma tean, sest ta näitas mulle — seal ta palus, et Maria tuleks ühe korra veel. Et ta saaks talle silma vaadata ja öelda, et tal on kahju. Mitte et Maria annaks andeks. Et tema — Johannes — saaks öelda need sõnad otse. Aga Maria suri talvel, enne kui kevad tuli. Kirja, mida Johannes ootas — seda ei saadetudki. Ja Johannes ei saanud kunagi öelda seda, mida tahtis."
Reet istus Salme köögis ja tundis, kuidas miski vajus tema sees raskelt alla, nagu kivi, mis langeb sooja vette. Johannes ei oodanud andeksandmist. Ta ootas võimalust ise kahetseda — päriselt, näost näkku, mitte tühja toa seintele. Aga seda inimest, kelle ees kahetseda, polnud enam. Ja ta ootas endiselt. Iga õhtu. Kolmejalgsel pingil, keldris, ukse poole vaadates.
Laps, kes mõistab
Sel ööl ei saanud Reet magada. Ta lebas voodis, kuulas maja hingamist ja mõtles ootamisele. Ta mõtles sellele, kuidas ta ise ootab Liisi sõnumit. Kuidas ta iga õhtu vaatab telefoni ja loodab, et Liis kirjutab. Aga Liis ei kirjuta. Liis on leidnud uue sõbranna ja nad käivad koos kunstiringis.
Ta mõtles ka oma vanale toale, lahtise tapeediga, ja kuidas ta endiselt mõttes sinna läheb, iga õhtu enne und. Aga seda tuba enam polnud. Seal elasid nüüd võõrad inimesed, kes olid ehk selle tapeedi ära parandanud.
Reet mõistis midagi ja see mõistmine oli valus. Ta oli nagu Johannes. Ta istus oma pingil ja ootas, et miski tuleks tagasi — vana elu, vana sõbranna, vana tuba. Aga see ei tulnud. Mida kauem ta ootab, seda rohkem ta jääb kinni.
Ta tõusis ja läks aknale. Väljas oli öö ja kuu paistis pooleldi pilve tagant. Aed oli metsistunud, õunapuud mustade oksadega. Kuskil keldris istus Johannes ja ootas. Reet pani käe klaasile. Klaas oli külm. "Ma ei taha olla nagu sina," sosistas ta. Mitte Johannesele. Endale.
Sõnad keldris
Neljapäeva õhtul läks ta alla ja seekord võttis ta Johannese foto kaasa. Ta istus põrandale, samasse kohta mis eelmine kord, ja ootas. Kell üheksa tõmbus õhk paksemaks. Johannes ilmus pingile — aeglaselt, nagu valgus, mis koguneb. Ta vaatas ukse poole.
"Johannes," ütles Reet. "Ma tulin tagasi." Kuju ei liigunud, aga Reet tundis, et ta kuulab. Seekord teisiti kui eelmine kord — mitte nagu keegi, kes ootab, et tüütu hääl lõpeks, vaid nagu keegi, kes on väsinud ja nõus kuulama, sest mis tal muud üle jääb. "Ma eksisin eelmine kord," ütles Reet. "Ma ütlesin, et Maria on andeks andnud. Aga see polnud minu öelda. Ma ei tea, kas ta andis andeks. Keegi ei tea."
Õhk värises. Kuju muutus selgemaks — Reet nägi nüüd silmi, ja need olid tõesti sellised nagu fotol. Kaugele vaatavad. Otsivad. Aga seekord oli neis ka midagi muud. Küsimus, võib-olla. Või lihtsalt väsimus, mis on muutunud nii vanaks, et see sarnaneb juba rahuga.
"Sa tahtsid talle öelda, et sul on kahju," ütles Reet. "Sa tahtsid talle otsa vaadata ja öelda need sõnad. Ja sa ei saanudki." Kelder muutus külmaks, aga mitte nii nagu eelmine kord. Mitte vaenulikult. Pigem nagu keegi, kes tõmbab tekki tihedamalt ümber, sest ta tunneb end paljastatuna. Johannese kuju vajus kokku — mitte kadus, vaid vajus, nagu keegi, kes on kaua seisnud ja kelle jalad annavad järele. Reet tundis midagi oma rinnus. Suurt, rasket kurbust, mis polnud päris tema oma.
"Aga kuula," ütles ta ja tema hääl oli nüüd kindlam. "See, et Maria ei kuulnud su sõnu, ei tähenda, et neid polnud. Sa kahetsesid. See on olemas. See on päris." Ta tõstis foto üles, kuigi ta polnud kindel, kas Johannes seda näeb. "Sa ei pea enam siin istuma ja ootama kedagi, kes ei tule. Sa võid ise minna." Kuju vaatas esimest korda tema poole — päriselt tema poole, mitte läbi tema, mitte mööda. Reet nägi seda — pilk, mis liikus ukselt tema peale. Ja selles pilgus oli midagi, mida ta ei oska nimetada. Äratundmine, võib-olla. Või lihtsalt väsimuse lõpp.
Tühi pink
Kelder soojenes. Mitte palju, aga tuntavalt — nagu keegi oleks avanud akna ja sisse oleks tulnud mitte tuul, vaid lihtsalt teine õhk. Johannese kuju kahvatus aeglaselt. Reet vaatas ja tundis, kuidas pisarad tulevad, kuigi ta polnud kurb. Või oli ta kurb — aga mitte sellepärast, et midagi halba juhtus. Pigem nagu see kurbus, mis tuleb, kui miski saab lõpuks otsa. Nagu viimane leht, mis langeb puult, ja sa tead, et see on õige, aga ikkagi.
Johannes kadus. Mitte äkki ja mitte aeglaselt — lihtsalt ühel hetkel polnud teda enam. Pink oli tühi. Kelder oli lihtsalt kelder — purgid ja kirst ja tolm ja pirn, mis andis kollast valgust. Reet istus veel natuke aega. Siis tõusis, pühkis põlved puhtaks ja läks üles.
Isa ja ema istusid köögis. "Kus sa olid?" küsis ema. "All," vastas Reet. Ema vaatas teda uurivalt, aga ei küsinud rohkem.
Sel ööl kirjutas Reet Liisile. Mitte pikka kirja, mitte palvet, mitte etteheidet. Ta kirjutas: "meil on siin üks imelik maja. räägin sulle kunagi kui tahad. lootsin et sul on hästi 🙂" Siis pani ta telefoni ära ega jäänud vastust ootama.
Ta vaatas oma uut tuba — viltu lage, kriuksuvat põrandat. Ta kuulas maja hääli. Radiaatorid tuksusid. Trepiastmed oigasid. Aga keldrist ei kostnud midagi. Seal oli vaikne. Esimest korda oli seal lihtsalt vaikne.
Reet sulges silmad. Maja hingeldas tema ümber, aeglaselt ja rahulikult, nagu keegi, kes on lõpuks leidnud mugava asendi. Ja Reet hingeldas koos sellega.