Esimene kuulmine
Järv oli seal juba enne teda. Enne maja, enne teed, enne küla nimegi. Liis teadis seda, sest vanaema oli talle nii öelnud, ja vanaema ei valetanud kunagi — ta lihtsalt jättis asju ütlemata. Augustikuu lõpp oli toonud õhtud, mis tulid varem, ja õhu, mis lõhnas mädanevate õunte ja sügaviku järele. Liis istus paadisilla otsas, jalad rippumas vee kohal, ja kuulas.
Algul polnud midagi. Tuul liigutas pilliroogu, varblased kaklesid kadakapõõsa sees, kaugel tõmbas auto hoogu mäkke. Tavalised helid, mis moodustasid suve kõlamaastiku. Aga siis — nagu keegi oleks ühe kihi maha koorinud — tuli alt midagi muud. Mitte heli, vaid heli puudumine. Vaikus, mis oli paksem kui tavaline vaikus. Ja selle sees, peaaegu kujuteldamatult, nagu oksaraagude vahelt piiludes, midagi meloodilist. Kolm nooti? Neli? Liis ei osanud öelda. See oli nagu muusika, mida kuuled unehetkel, kui sa pole veel päris maas, aga enam ka mitte üleval.
Ta tõmbas jalad vee kohalt ära. Ta tahtis paremini kuulda — nagu oleks tema enda keha müra teinud. Ta surus peopesad vastu puidust laudu, kummardus ettepoole ja peatas hingamise. Järve pind oli sile nagu tina, tumedam kui taevas. Aga seal all, peegelduse taga, liikus midagi — aeglaselt, nagu meloodia liigub: tõustes ja taandudes. Kolm nooti tõusid uuesti — järve pealt, või põhjast, Liis ei osanud öelda, kust. Ta tõmbas hinge ja tundis, et tema sees avanes mingi uks, mille olemasolust ta polnud varem teadnudki. See oli ilus tunne. Aga ta hoidis hinge kinni.
Tühimik, mida keegi ei näe
Koolis oli ta olnud nähtamatu sellisel viisil, mida keegi ei märganud — sest nähtamatust on raske märgata. See on selle mõte. Liis ei olnud kiusatud ega tõrjutud. Teda lihtsalt ei kutsutud. Sünnipäevadele, mis toimusid. Grupitöödesse, kus valisid ise. Vestlustesse, mis algasid söögisaalis, kui keegi naeris ja keegi teine vastas ja kolmas lisas midagi ja neljas oli juba sees.
Ta ei olnud kurb. Või oli, aga mitte sellise kurvusega, mida saab kellelegi näidata ja öelda: vaata, see on minu kurbus. See oli pigem selline tunne nagu ruumis, kus kõik on täis, aga sinu jaoks pole tooli.
Suvi vanaema juures oli pidanud olema pääsemine. Ja oligi — mingil moel. Siin polnud toole ega ruume, siin polnud kedagi peale vanaema ja järve. Aga tühimik oli kaasa tulnud. Ta oli pakkinud selle koos pesemistarvete ja raamatutega kohvrisse, ja siin, augustikuises vaikuses, oli see isegi suuremaks kasvanud. Liis istus vanaema verandal ja joonistas vihikusse näkke — mitte neid päris näkke, keda ta polnud kunagi näinud, vaid selliseid, nagu ta neid ette kujutas: pooltläbipaistvad, veest tehtud näod, mis vaatasid ülespoole. Kõikidel neil olid avatud suud. Kõik nad laulsid. Ja laul oli mõeldud kellelegi konkreetsele. Liis teadis, kellele ta tahtis, et see oleks mõeldud.
Vanaema vaikib teadlikult
Vanaema nimi oli Salme ja ta oli selline naine, kes oskas olla vait mitmel erineval viisil. Oli vaikus, mis tähendas, et ta mõtles. Oli vaikus, mis tähendas, et ta oli väsinud. Ja oli vaikus, mis tähendas, et ta teab midagi, mida ta ei ütle, sest ütlemine muudaks asja teistsuguseks. Sel õhtul, kui Liis tuli paadisillalt tuppa ja ta käed olid külmad, kuigi õhk oli soe, kasutas Salme kolmandat vaikust.
"Kas järves on kalu?" küsis Liis. See polnud küsimus, mida ta tegelikult küsida tahtis, ja mõlemad teadsid seda. Salme vaatas teda üle prilliserva, käed jahusse maetud — ta valmistas karaskeid, nagu ta tegi igal reedel. "On ikka," vastas ta. "Ahvenaid ja latikat. Mõni haug ka." Paus. "Miks sa küsid?" Liis kehitas õlgu. Seda liigutust oli ta harjutanud — hooletut, kerget, nagu poleks midagi. "Niisama. Kuulsin midagi." Salme käed peatusid jahus. Ainult hetkeks — nii lühidalt, et kui Liis poleks just sel hetkel vaadanud, poleks ta märganud. Aga ta vaatas.
"Järv teeb igasuguseid hääli," ütles Salme, ja ta hääl oli täpselt sama rahulik kui enne. "Soojad ja külmad kihid liiguvad. Kalad. Konnad. Vahel tuul mängib pillirooga nagu flöödiga." Ta pani taigna ahjupanni peale ja silitas selle tasaseks. "Sa ära mine pimedas sillale. Lauad on libedad." See oli keeld, mis oli riietatud praktilisse põhjusse. Liis tundis seda ära — ta ema tegi sedasama, keelas midagi nii, et tegelikku põhjust ei öeldud kunagi välja. Aga ema juures oli põhjus enamasti igav — liiklus, võõrad, haigused. Salme keelus oli midagi muud. Midagi, mis lõhnas vana maa ja sügava vee järele. Liis sõi karaskit ja ei küsinud rohkem, aga joonistas enne magamaminekut veel ühe näo vihikusse. Seekord olid näol suletud silmad ja avatud suu, ja Liis joonistas suu ümber õhukesed lained, nagu oleks laul ise veest tehtud.
Teine öö paadisillal
Ta läks tagasi. Muidugi läks ta tagasi. Ta ootas, kuni Salme toas tuli kustus ja maja jäi pimedaks, ja siis tõmbas ta dressipüksid jalga ja läks paljajalu üle muruplatsi. Rohi oli öökaste käes märg ja külm, ning Liis tundis, kuidas tema jalad jätsid murusse tumedamaid jälgi, nagu oleks ta maa peale oma teed joonistanud. Järv helkis kuuvalguses. Mitte romantiliselt, nagu filmides — pigem külmalt, nagu metall, mis on just valatud ja pole veel jahtunud.
Ta istus silla otsa. Seekord jättis ta jalad vee kohale rippuma. See oli julge tegu, ja ta teadis seda, ja see teadmine tegi ta julgemaks. Vesi oli must ja paks ja lõhnatu — ei, mitte lõhnatu. See lõhnas millegi järele, mida ta ei osanud nimetada. Midagi mineraalset ja vana, nagu kivid, mis on olnud vee all nii kaua, et nad on unustanud, et olid kunagi kuivad.
Ja siis tuli laul. Sel korral selgemalt. Mitte sõnad, mitte viis, mida saaks järele ümiseda — pigem nagu helide muster, mis kordus ja muutus, kordus ja muutus. Nagu keegi oleks vee alla peitnud kella, mis heliseb teises helistikus kui ükski kell maa peal. Heli tuli alt ja kõikjalt korraga. Liis tundis seda rindkerega — nagu oleks tema sees olnud keelpill, mille keeli keegi nähtamatu näpib. Ta kummardus ettepoole. Vee pind oli nüüd nii lähedal, et ta nägi oma nägu — tumedat, moonutatud, silmadega, mis paistsid suuremad kui päriselt. Ja peegelduse taga liikus midagi. Nagu vari, aga aeglasem. Nagu teine peegeldus, mis ei kuulunud temale. Liis sirutas käe välja. Tema sõrmeotsad puudutasid vett ja vesi oli soe — ootamatult, ebaloomulikult soe, nagu oleks keegi seda all soojendanud. Ja laul muutus. Mitte valjemaks. Lähemaks. Nagu oleks keegi kogu aeg temaga samas ruumis olnud ja nüüd lihtsalt pea tema poole pööranud.
Soe vesi, külm teadmine
Järgmisel hommikul olid Liisi sõrmeotsad kortsus nagu pärast pikka vanni. Ta vaatas neid hommikusöögilauas ja peitis siis käed sülle, enne kui Salme märkaks. Aga Salme märkas. Salme märkas alati. Vana naine ei öelnud midagi — ta pani Liisi ette kaeraputru meega ja istus tema vastas ning jõi oma kohvi, ja vaikus nende vahel oli neljandat sorti: vaikus, milles oli hoiatus.
Liis läks päeval järve äärde tagasi. Päise päeva ajal oli järv teistsugune — rohelisem, madalamalt läbikumav, äärtest vetikane. Suured kiilid lendasid üle pinna nagu nõelad õmblemas õhku vee külge. Paadisild oli halliks pleekinud, pragudest kasvas sammal. Miski siin ei tundunud müstiline. Ja ometi — kui Liis silmad sulges ja kuulas, siis oli see seal. Nõrgalt, nagu raadio, millel on madal helitugevus, aga mis mängib ööpäev läbi. Laul. Tema laul, nagu ta oli hakanud seda nimetama. Sest see oli tema jaoks. Ta oli selles kindel. Mitte sellepärast, et tal oleksid olnud tõendid, vaid sellepärast, et ta tahtis seda nii väga, et tahtmine ise tundus tõendina.
Keegi kutsus teda. Keegi teadis, et ta on siin. Keegi — miski — oli teda märganud, Liisi, seda tüdrukut, keda keegi ei valinud, ja oli otsustanud, et tema väärib kutsumist. See tunne oli nagu soe vesi tema sõrmeotstel — liiga ilus, et olla juhuslik. Ta avas silmad ja vaatas järve, ja tundis, et seal on kohalolu. Liis naeratas. See oli selline naeratus, mis tuleb seestpoolt ja mida sa ei saa peatada. Ja see naeratus oli samal ajal kõige ilusam ja kõige ohtlikum asi, mis temaga sel suvel oli juhtunud.
Lugu, mida vanaema ei nimetanud looks
Õhtul rääkis Salme loo. Ta ei öelnud, et see on lugu — ta ütles, et see on asi, mis juhtus. See oli vahe, mida ta pidas oluliseks. "Selle järve ääres elas kunagi tüdruk," alustas ta, keerates lõnga oma kudumisvarrastel. "Mitte ammu. Minu vanaema ajal. See tüdruk käis igal õhtul järve ääres ja kuulas." Liis ei hinganud. "Mida ta kuulas?" küsis ta. Vardad klõbisesid vastu üksteist ühtlases rütmis, nagu südamelöök. "Ta ütles, et järv laulab. Et keegi laulab talle. Ainult talle."
"Ja mis temast sai?" Salme pani kudumise sülle. Ta vaatas Liisi otse silmadesse, ja tema pilk oli selline, mida Liis polnud varem näinud — mitte kuri, mitte hirmunud, vaid tõsine sellisel viisil, mis tegi ruumi külmaks. "Ta jäi järve äärde elama," ütles Salme. Paus. "Rohkem ma ei tea. Või rohkem ma ei ütle."
Liis ootas, et vanaema jätkaks. Salme ei jätkanud. Vardad klõbisesid, kaheksa rida, kümme, kaksteist. Liis luges neid, sest lugemine oli parem kui küsimine. Küsimine oleks tähendanud, et ta tunnistab — tunnistab, et tema ka kuuleb. Et tema ka käib. Et tema ka tahab uskuda.
Kolmas öö ja kõige lähemal
Kolmandal ööl ei jäänud ta sillale. Ta läks edasi — mööda kallast, kus pilliroog kasvas kõrgemaks kui tema pea ja maa muutus pehmeks ning andis jalge all järele. Siin oli järv teistmoodi. Lähemal. Piirita. Vesi ja maa ei olnud siin selgelt eraldatud — oli poolvedel ala, kus sammal kasvas vee peal ja vesi imbis läbi rohu, ja kõik oli üks. Liis seisis selles vahealas, soos, mis polnud päris soo, vees, mis polnud päris vesi, ja tundis, kuidas ta jalad vajusid.
Laul oli nüüd selge. Mitte vali — see polnud kunagi vali olnud — aga selge, nagu oleks keegi eemaldanud kõik kihid selle ümbert. Meloodia tõusis ja langes, ja igal tõusul tõmbas see teda sammu edasi. Liis astus. Vesi ulatus nüüd pahkluudeni, siis säärte keskpaigani. See oli soe. Liiga soe. Nagu enne. Ja heli oli nüüd nii lähedal, et Liis tundis seda nahal — vibratsioonina, nagu oleks ta ise muutunud keelpilliks, mille keeli viimaks mängiti.
Siis muutus midagi. Meloodia kordus, aga seekord oli selle sees heli, mis meenutas tema nime — Liis, Liis — aga venitatud pikemaks, aeglasemaks, nagu oleks keegi üritanud seda öelda, aga ei tundnud rütmi. Peaaegu tema nimi. Aga mitte päris. Nagu peegeldus, mis sarnaneb näoga, aga on vasakult paremale pööratud. Liis sosistas vastu. "Ma olen siin." Tema hääl oli pilliroo vahel väike. Laul ei muutunud. See jätkas täpselt sama mustriga, sama venitatud peaaegu-nimega, nagu poleks Liisi häält kunagi olnudki. Nagu oleks ta sosistanud seina poole. Ja see hetk — vaikus tema sõnade ja laulu vahel, mida polnud kunagi olnudki — see oli koht, kus midagi tema sees purunes. Mitte sõnaga. Luudega. Selle kohaga, kus hirm elab. Teda ei kutsutud. Teda ei olnud kunagi kutsutud.
Tagasitee märjal maal
Ta taganes. Mitte jooksis — jooksmine oleks olnud paanika. See oli midagi aeglasemat. See oli arusaamine, mis vajus temasse nagu külm vesi liiva sisse — aeglaselt ja pöördumatult. Liis astus tagasi samm-sammult, tundis, kuidas muda vabastas ta jalgu vastumeelselt, nagu oleks maa teda kinni hoidnud. Pilliroog suhises tema ümber. Sama rütm. Sama muster, mis oli olnud vees.
Ta jõudis kuivale maale ja istus murusse. Käed värisesid. Jalad olid mudased ja külmad, ja kuskil, seal taga, vees, oli midagi, mis polnud temast enam teadlik. Mis polnud temast kunagi päriselt teadlik olnud. Laul oli nõrgenenud — mitte kadunud, aga taandunud, nagu oleks Liis väljunud ulatusest, mida see kattis. Ja nüüd, sellelt kauguselt, kuulis ta seda teistmoodi. Meloodia kordus täpselt samas mustris — liiga täpselt, liiga ühtlaselt, nagu mehhanism, mis ei tea, et keegi kuulab. See katkes ja algas uuesti. Samal kohal. Sama moodi.
See teadmine oli nagu klaasist seinasse kõndimine, mida sa ei näinud — järsk ja terav ja häbiväärne korraga. Liis istus märjas rohus ja nuttis. Mitte hirmust. Sellepärast, et ta oli oma igatsuse pannud teise nimega sellele kuuldule.
Hommik, mis algab teistmoodi
Salme istus köögis, kui Liis sisse astus. Oli varahommik, taevas oli hall ja roosa, ja vanaema jõi kohvi ning ei teinud nägu, et ta poleks oodanud. Liisi jalad olid puhtad — ta oli need aia taga kraaniga pesnud — aga silmad olid paistes ja juuksed niisked ja ta lõhnas järve järele. Salme tõstis teise kohvitassi lauale.
Liis istus ja mähkis käed tassi ümber. Kohv oli liiga kuum ja ta ei joo seda kohe — ta lihtsalt hoidis seda, tundis soojust peopesades, ja vaatas auru, mis tõusis aeglaselt ja hajus. Kuskil aias laulis lind. Tuul liigutas aknakardinat. Köök lõhnas leiva ja puidu järele, ja need olid lõhnad, mis ei muutunud kunagi, mis olid siin olnud enne Liisi ja oleksid siin ka pärast teda.
"See polnud minu jaoks," ütles Liis. Salme jõi lonksu kohvi. "Ei olnud," vastas ta. Mitte küsivalt — kinnitavalt. Nagu oleks ta alati teadnud. Nagu oleks ta oodanud, et Liis ise sellest aru saaks. "Mis see oli?" küsis Liis. Salme mõtles. Mitte sellist mõtlemist, kus sa otsid sõnu — sellist, kus sa valid, kui palju öelda. "Järv hoiab omi asju," ütles ta lõpuks. "Vahel tuleb hoiatus. Nii on siin olnud kauem kui meie." "Aga kellele see hoiatus on?" Salme kehitas õlgu. "Mina ei tea kõike. Keegi ei tea kõike."
Liis jõi kohvi. See oli kibe ja liiga kuum ja täpselt õige. Ta mõtles sellele, kuidas ta oli istunud sillal ja tundnud, et teda kutsutakse, ja kuidas see tunne oli olnud nii magus ja nii täiuslik, et ta polnud tahtnud seda kahtluse alla seada. Sest kahtlus oleks tähendanud, et äkki pole keegi teda valinud. Ja mitte valitud olemine — see tühimik — oli hullem kui ükski sügav vesi. "Ma tahtsin, et see oleks minu jaoks," ütles ta vaikselt. Salme ulatas käe üle laua ja võttis Liisi sõrmedest kinni. Tema käed olid soojad ja kuivad ja tugevad ja päris. "Tean, kullake," ütles ta.
Liis hoidis vanaema käest ja tundis, kuidas midagi tema sees paika nihkus — mitte terveks, aga õigemasse kohta. Väljast paistis järv akna taga endiselt. Hall ja rahulik augustihommikul, äärtest udusel. Liis vaatas seda ja ei kuulanud. Ja see tundus õige. Ainult et vaikus, mis aknast sisse tuli, oli natuke liiga tihe — nagu poleks see päris vaikus, vaid midagi, mis hoiab hinge kinni.