🏔️ sinu töö on ju lihtne!
Lumelükkaja ja Muruniiduk istusid mäe otsas ja vaatasid alla. Pool maad oli valge lumega kaetud. Teine pool oli roheline ja soe.
„Vaata mu ilusat lumerada!" ütles Lumelükkaja ja puhus uhkelt auru ninast. Ta oli suur ja tugev. Tema sahk läikis päikese käes. „Ma lükkan NIII suuri lumehange. See on väga raske töö."
Muruniiduk virutas oma terasid. „Pfff! Muru niitmine on PALJU raskem. Ma pean iga riba sirge tegema. Lumi on pehme. Sina lihtsalt tõukad seda."
Lumelükkaja naeris. „Muru niitmine? Ma saaks sellega hakkama silmad kinni!"
„Oi jaa?" Muruniiduk kõristas mootorit. „Lumi on ju lihtsalt valge muru. Mina lükkan su lume ära ühe minutiga!"
Nad vaatasid teineteisele otsa. Siis ütlesid korraga: „Vahetame!"
Lumelükkaja sõitis rohelisele poolele. Muruniiduk kihistas ja kihutis lumisele poolele. Mõlemad olid nii kindlad. Mõlemad mõtlesid: „Kohe näitan, kui lihtne see on!"
Vanaproua Maasika lillepeenrad õitsesid keset rohelist poolt. Sinised ja kollased lilled seisid kenasti rivis. Veel.
😱 Appi, mis juhtus?
Lumelükkaja vajutas oma suure sahaga vastu rohelist murupinda. KRRRTS! Sahk kaevus sügavale mulda sisse. Muru tuli üles suurte tükkidena. Muld lendas igale poole.
„Oih," ütles Lumelükkaja. „Pole hullu, parandan ära." Ta lükkas mullakuhja tagasi. Aga sahk oli liiga suur. PRÄÄKS — kogu Vanaproua Maasika lillepeenra muld ja lilled lendasid laiali.
„Ei-ei-ei-ei!" Lumelükkaja tagurdas. Aga ta sahk tegi asja veel hullemaks. Nüüd oli ilus aed üks suur mudane segadus.
Lumisel poolel läks Muruniidukil ka halvasti. Ta terad keerleid ja keerlesid, aga lumi lihtsalt lendas tolmuna üles. Ja sadas kohe tagasi. Muruniiduk niitis sama riba. Üks kord. Kaks korda. Kolm korda. Lumi oli ikka alles!
„Proovin VEEL kõvemini!" ütles Muruniiduk ja kiirendas. Terad läksid nii kiiresti, et ta keeras end otse suurde lumehanke sisse. VOMM! Terad jäid jää sisse kinni. Muruniiduk ei saanud edasi ega tagasi.
Ja siis — Lumelükkaja nägi, et ta oli kogu musta mulla lükanud otse lumisele poolele. Suur mudamägi seisis keset teed. Just seda teed, kust Vanaproua Maasikas iga päev kõndis.
„Ta tuleb varsti oma aeda vaatama!" sosistas Lumelükkaja. Tal oli kõrvadeni häbi.
🤝 Piiri peal koos
„APPI!" karjus Muruniiduk lumehange seest. Ainult ta korsten paistis välja. „Ma ei oska lund lükata! Ma jäin kinni!"
Lumelükkaja seisis mudases aias ja vaatas oma suuri sahku. „Ma ei oska muru niita," ütles ta vaikselt. „Ma tegin su lilledest pudru, proua Maasikas."
Siis Lumelükkaja vaatas mudamäge. See oli täpselt piiri peal — seal, kus lumi ja muru kokku said. Ja äkki mõistis ta!
„Muruniiduk! Kui MINA lükkan muda ja lume OMA poolele — ja SINA niidad muru OMA poolel — siis saame mõlemad teha oma tööd! Koos!"
Lumelükkaja sõitis lumisele poolele ja tõmbas Muruniiduki hangelt lahti. Siis hakkas igaüks oma tööd tegema. Lumelükkaja lükkas lume ja muda kenasti kokku ilusaks valgeks valliks. Muruniiduk niitis rohelist muru sirgete joontega.
Nad liikusid kõrvuti mööda piirijoont. Lükk, niit. Lükk, niit. See töötas!
Vanaproua Maasikas tuli aeda. Ta pani käed puusa ja vaatas. Ühel pool seisis kaunis valge lumevall. Teisel pool olid sirgelt niidetud murujooned. Tema lillepeenra kohal oli nüüd kõige ilusam koht kogu maal.
„Nii ilusat piiri pole keegi kunagi teinud!" hõikas Maasikas.
Lumelükkaja ja Muruniiduk vaatasid teineteist ja naersid.
„Sina oled parim lumelükkaja," ütles Muruniiduk.
„Ja sina oled parim muruniiduk," ütles Lumelükkaja.