Müriseja-Maks ja sulav jäätiseauto

Väike kiirabi elas päästejaamas kõige vasakpoolsema ukse taga. Ta ei olnud katkine ega aeglane. Tema rattad veeresid vaikselt ja kindlalt, tema mootor töötas korralikult ning tema tuled särasid täpselt nii, nagu vaja. Kõik tema juures oli korras. Peaaegu kõik. Ainult üks asi oli, mida väike kiirabi väga ei sallinud. See asi oli sireen. Sireen oli tema katusel. Punane ja sinine. Päeval seisis see seal täiesti rahulikult, nagu kaks väikest värvilist mütsi. Aga kui sireen tööle pandi… siis läks kõik valjuks. Väga valjuks. “Uuui-uuui-uuui!” Väike kiirabi võpatas alati, kui keegi sireeni proovis. Ta tundis, kuidas heli läks otse tema sisse, läbi uste ja rataste ja mootori. “Ma ei taha,” ütles ta kord vaikselt iseendale. “Ma ei taha olla nii vali.” Teised masinad teadsid seda. Suur kiirabi, kes oli juba ammu töötanud, ütles kord: “Sireen on vajalik. See teeb tee vabaks.” Tuletõrjeauto ütles: “Müra ei ole halb, kui see aitab.” Aga väike kiirabi ei vaielnud. Ta lihtsalt vaikis. Ta tegi kõike muud väga hästi. Ta kuulas. Ta sõitis ettevaatlikult. Ta oskas peatuda täpselt õigel hetkel. Ta oskas olla rahulik, isegi kui keegi nuttis. Ainult sireen… see tegi ta kõhklema. Ühel õhtul, kui vaibalinnas hakkasid tuled kustuma, juhtus midagi. Päästejaama seinal süttis kutsetuli. See ei olnud punane. See ei olnud sinine. See oli kollane – selline, mis tähendab, et keegi vajab abi, aga ei ole veel suurt ohtu. Sõnum ilmus vaikselt: KEEGI ON KUKKUNUD. “Me läheme,” ütles suur kiirabi. Väike kiirabi sõitis samuti välja. Ta oli rõõmus, et seekord ei olnud kiiret. Kollane tuli tähendas, et sireeni ei ole vaja. Nad sõitsid vaibalinna poole ja leidsid väikese mängukoera, kes istus tee ääres ja hoidis oma käppa. “Kas sul on väga valus?” küsis väike kiirabi. “Mitte väga,” ütles koer. “Aga ma ehmusin.” Väike kiirabi tegi just seda, mida ta kõige paremini oskas. Ta rääkis rahulikult. Ta ootas. Ta aitas koera istuma. Kõik sai korda. Kui nad tagasi jaama sõitsid, mõtles väike kiirabi: Ma saan hakkama. Ma saan olla kasulik ka ilma sireenita. Aga samal ööl juhtus midagi muud. Seekord süttis päästejaama seinal punane tuli. See vilkus. Ja sõnum oli lühike: KIIRE. Suur kiirabi käivitas kohe mootori. Tuletõrjeauto oli valmis. Politseiauto vaatas kaarti. “Me peame kiiresti minema,” ütles suur kiirabi. “Kas me paneme sireeni?” küsis tuletõrjeauto. Väike kiirabi tundis, kuidas tema rattad jäid hetkeks justkui kinni. Sireen. “Ma… ma tulen,” ütles ta vaikselt. Nad sõitsid välja. Tee oli pikem kui tavaliselt. Vaibalinn tundus suurem ja pimedam. Suur kiirabi pani sireeni tööle. “Uuui-uuui!” Väike kiirabi võpatas. Ta oleks tahtnud peatuda, aga ta teadis, et ei tohi. Nad jõudsid klotsimajade taha, kus üks väike mängukass oli jäänud kinni kahe klotsi vahele. Klotsid olid liiga rasked, et kass ise välja tuleks. “Me jõudsime õigel ajal,” ütles tuletõrjeauto ja tõstis klotse. Kass pääses välja. Kõik oli korras. Aga väike kiirabi ei olnud rõõmus. Tagasi jaamas jäi ta seisma ja vaatas oma sireeni. “Ma ei ole nagu teised,” mõtles ta. “Teised saavad sireeni kasutada. Mina kardan.” Suur kiirabi märkas seda. “Kas sa tahad mulle midagi öelda?” küsis ta. Väike kiirabi vaikis natuke. Siis ütles: “Ma kardan oma sireeni.” Suur kiirabi ei naernud. Ta ei öelnud, et see on rumal. Ta lihtsalt noogutas. “Kas sa tead, miks sireen valju on?” küsis ta. “Et kõik kuuleksid,” vastas väike kiirabi. “Ja kas sa tead, kelle jaoks see on?” küsis suur kiirabi. Väike kiirabi mõtles. “Neile, kes on teel.” “Ja neile, kes ootavad abi,” lisas suur kiirabi. “Sireen ütleb: ma olen teel. Ka neile, kes on hirmul.” See mõte jäi väikesele kiirabile meelde. Järgmisel ööl tuli uus kutse. Seekord oli see päriselt kiire. KEEGI ON ÜKSI. JA KARDAB. Kaart näitas vaibalinna kõige kaugemat nurka, kohta, kuhu harva mindi. “Meil on vaja kiirust,” ütles politseiauto. Suur kiirabi vaatas väikest kiirabit. “Kas sa tuled?” küsis ta. Väike kiirabi tundis jälle seda tunnet. Ta vaatas sireeni. Ta ei tahtnud olla vali. Ta ei tahtnud hirmutada. Aga siis ta mõtles kellelegi, kes ootab. “Ma tulen,” ütles ta. Nad sõitsid. Tee oli pikk. Varjud liikusid. Vaibal oli kitsaid kohti. “Kui me sireeni ei kasuta, ei jõua me õigel ajal,” ütles politseiauto. Suur kiirabi vaikis hetkeks. Siis ütles väike kiirabi midagi, mis üllatas kõiki: “Ma proovin.” “Kas sa oled kindel?” küsis tuletõrjeauto. “Ma ei ole,” vastas väike kiirabi. “Aga ma proovin.” Ta hingas sügavalt. Nii sügavalt, kui üks kiirabi üldse saab. Ja vajutas nuppu. Sireen hakkas tööle. “Uuui-uuui!” See oli vali. Väga vali. Väike kiirabi tundis, kuidas heli käis temast läbi. Aga seekord ei peatunud ta. Ta ei sulgenud end. Ta sõitis edasi. Ja siis juhtus midagi ootamatut. Kuskilt pimedast nurgast kostis vastus: “Ma kuulen teid!” See oli väike hääl. Hirmunud hääl. Aga see oli lootusrikas. “Ma olen siin!” hüüdis hääl. Sireen ei olnud enam lihtsalt müra. See oli tee. Nad jõudsid väikese mängunuku juurde, kes istus üksinda vana kasti taga. Ta oli eksinud ja kartnud. Ta oli arvanud, et keegi ei tule. “Ma kuulsin sireeni,” ütles nukk. “Ja ma teadsin, et te tulete.” Väike kiirabi seisis seal ja kuulas. Sireen vaikis nüüd. Aga selle koht oli alles. Tagasi jaamas ütles suur kiirabi: “Sa ei pea sireeni kogu aeg kasutama.” “Ma tean,” ütles väike kiirabi. “Aga nüüd sa tead, milleks see on,” ütles suur kiirabi. Väike kiirabi vaatas oma sireeni. Ta ei kartnud seda enam nii väga. Ta teadis, et see ei ole karjumine. See on lubadus. Ja see oli piisav.