🐰 Uus urg
Jänes tõstis viimase karbi oma uude urgu. Ta pani kaisukaru voodi peale. Ta pani teki sirgu. Kõik oli täpselt nii, nagu ta tahtis.
"Ilus ja vaikne," sosistas Jänes. Ta vaatas ringi. Samblane põrand. Juure-laelamp. Pehme voodi nurgas. "Siin on hea."
Jänes keeras end tekki. Homme oli suur päev. Tema esimene päev uues metsalasteaias. Jänese kõht läks selle peale natuke krampi. Ta ei tunne seal kedagi. Aga kui ta hästi magab, siis ehk läheb kõik hästi. Ta vajutas nina kaisukaru vastu ja sulges silmad.
Siis tuli müra. Sein värises. Keegi rääkis — valjusti, nagu oleks kõrvaltoas terve jäneseperekond. Aga sõnad olid imelikud. "Jaa... suur seene... lendab..." Keegi rääkis unes!
Jänes tõmbas teki üle pea. "Ei, ei, ei," ütles ta. "Ma pean magama!" Ta pressis kõrvad vastu pead. Aga müra tuli läbi seina, läbi teki, läbi kõige. Jänes vaatas lakke. Uni oli kadunud.
Ta tõusis püsti ja leidis kapist suured samblakõrvaklapid. Pani need pähe. Ah, vaikne! Jänes naeris ja pani pea padjale. Aga siis — sein värises nii kõvasti, et kõrvaklapid lendasid peast maha. Keegi naeris seal taga. Naeris nii valjult, et unes!
"See ei saa olla päris," pomises Jänes. Ta oli nüüd veel ärkvelim kui enne.
🛏️ padjabarrikaad
Jänes vaatas oma tuba. "Ma ehitan müüri," ütles ta. "Nii tugeva, et ükski heli läbi ei tule." Ta tõstis patjad voodi ümber. Tekid läksid peale. Ja siis — ta vaatas oma kaisukaru.
"Sina ka," ütles Jänes ja pani kaisukaru müüri otsa. "Täna öösel oled sa vahimees."
Padjabarrikaad oli kõrge ja paks. Jänes ronis sisse nagu väike koopajänes. Ta naeris. "Nüüd on vaikne!" Ja tõesti — hetkeks oli vaikne.
Siis hakkas siil laulma. Ta laulis unes! "Laaaa-la-laaa, sõber tule siiiia!" Sein värises. Padjad kõikusid. Kaisukaru kukkus Jänesele näkku. Ja siis — PLÕMM — kogu barrikaad vajus laiali.
Jänes istus segamini toa keskel. Padjad igal pool. Tekid põrandal. Kaisukaru kuskil nurgas. Ja siili laul tuli ikka edasi.
"Ma kolin ära," sosistas Jänes. Ta tundis, kuidas silmad hakkasid kipitama. "Ma ei sobi siia. Ma ei sobi kuhugi." Ta istus padjahunniku otsas ja mõtles oma vana urule. Seal oli vaikne. Seal oli ta alati üksi. Aga vähemalt oli vaikne.
Siis jäi tuba hetkeks vaikseks. Jänes kuulas. Tuli uus heli — väike nuuksumine. Keegi nuuksus seal seina taga. Jänes tõusis püsti. Ta läks uksest välja ja astus naabriukse juurde. Ta tõstis käpa, et koputada.
🌙 Pikkkõrvaline sõber
Jänes kopsutas vastu ust. Tasa, siis kõvemini. Aga keegi ei vastanud. Siil magas sügavalt. Jänes jäi ukse juurde seisma. Nüüd kuulis ta selgelt, mida siil rääkis.
"Pikad kõrvad..." sosistas siil unes. "Nii tore sõber... Ei ole enam üksi..."
Jänes seisis liikumatult. Ta südamekene tuksatas. Siil rääkis kellestki pikkade kõrvadega. Siil unistas sõbrast. Jänes puudutas oma pikki kõrvu. Siil oli sama üksildane nagu tema!
Jänes ei läinud ära. Ta istus siili ukse kõrvale maha. Siili jutt muutus vaiksemaks ja soojemaks. "Ja siis me lendame... värviliste õhupallidega... üle metsa..."
Jänes naeris tasa. See oli ilus unenägu. Ta pani pea vastu ust ja kuulas. Siili hääl oli nüüd nagu laul. Tasa ja rahulik. Jänese silmad läksid raskeks. Ta uinus.
Hommikul tuli valgus urgu. Uks läks lahti. Väike siil vaatas alla. Seal magas jänes tema ukse ees. Ja siili käes oli kaisukaru — täpselt samasugune nagu jänesel!
Jänes avas silmad. Nad vaatasid teineteisele otsa. Siil naeris. Jänes naeris ka.
"Mina olen Siil," ütles siil.
"Mina olen Jänes," ütles jänes. "Ma arvan, et me juba tunneme teineteist."
Siil aitas Jänese püsti. "Kas sina ka metsalasteaeda lähed?" küsis siil. Jänes noogutas. Kõht enam ei krampinud. Nad astusin koos uksest välja, hommikusse metsa. Kahekesi.