🔥 Kadunud möire
Drake tegi hommikul suu lahti. Ta tahtis möirata nagu iga hommik. Aga suust tuli ainult vaikne "pff". Nagu küünal, mis kustub ära.
"Pff?" ütles Drake. Ta proovis uuesti. "Pff. Pff!" Mitte midagi. Ainult õhk.
Drake istus oma koopas ja vaatas oma suuri tiibsid. Need olid alati natuke liiga suured. Ta komistas nende otsa tihti. Aga möire — möire oli tema parim asi! Täna oli metsa suur sõbrapäev. Drake pidi avama peo oma kuulsa möirgega. Ilma selleta ei saa pidu alata. Nii oli alati olnud.
"Ma pean oma möirge üles leidma," sosistas Drake. Ta jooksis metsateed pidi alla. Esimesena nägi ta Lindu, kes istus oksal ja laulis.
"Lind! Õpeta mulle sinu häält!" palus Drake. "Mu möire on kadunud."
Lind kallutas pead. "Tee nii — tsirr-tsirr!"
Drake ronis suurele kivile. Kõik loomad vaatasid teda. Drake tegi suu lahti. "Tsirr-tsirr!" tuli välja. Pisike linnuhääl suurest draakonist.
Jänku kattis käpaga suu. Orav kikitas. Drake'i kõrvad läksid tuliselt punaseks. Ta hüppas kivilt maha ja jooksis edasi.
🐻 Liiga suured hääled
Drake leidis Karu jõe äärest. "Karu, ma vajan SUURT häält!" ütles Drake. "Linnusäuts oli liiga väike."
Karu mõtles. "Minu hääl on suur küll. Tee nii — tõmba kõht kõvaks ja ütle GRRRRR!"
Drake tõmbas kõhu kõvaks. Ta tegi suu pärani lahti. "GRRRRR!" tuli seest nii kuri ja madal hääl, et liblikas kukkus õhust alla. Päris minestama! Jänkud hüppasid põõsasse. Isegi Karu astus sammu tagasi.
"Oi ei," sosistas Drake. Nüüd olid loomad hirmul. Nad vaatasid teda kaugelt, suurte silmadega. Keegi ei tulnud lähemale.
Drake istus üksinda kännu otsas. Tal polnud möiret. Tal polnud sõpru ka enam. Kõik oli halvem kui hommikul.
"Proovi hiirepiiksu," ütles Hiir, kes ainukesena polnud ära jooksnud. "See on väike ja vaikne. Keegi ei karda seda."
Drake vaatas Hiirt. "Aga hiirepiiks pole ju uhke."
"Uhke?" Hiir kehitas õlgu. "Ma pole ühtegi päeva uhke olnud. Aga mul on alati lõbus."
🎉 Kõige parem pidu
Drake tõmbas kopsud täis. Ta pigistas silmad kinni. Ta pingutus kogu kehaga ja tegi — "PIIKS!"
Nii naljakas väike hääl suurest draakonist! Drake'i saba vehkis üllatusest vastu puutüve. PRAHH! Puu rapus ja õunad kukkusid alla. Lehed sdasid kõigile peale. Drake komistas oma liiga suurte tiibade otsa ja veerles mäest alla.
Ta maandus PLUMPS otse sõprade sekka. Õunad veeresid igale poole. Lehed olid kõigil peas.
Ja siis — kõik hakkasid naerma! Jänkud tulid põõsast välja ja naersid. Karu naeris. Isegi liblikas ärkas üles ja lehvitas tiibu. Naer oli NIII vali! Valjum kui ükski möire.
Drake naeris ka. Päriselt, kõhust ja südamest. Ta ei pingutanud. Ta ei proovinud olla keegi teine.
Ja siis tuli see. Kõrist välja — soe, pehme möire. Nagu lõkketuli, mis soojendab. Mitte kuri. Mitte hirmus. Lihtsalt DRAKE.
"See on mu möire!" hõikas Drake. "See oli kogu aeg siin sees!"
"Teeme peo lahti!" karjus Orav.
Drake möiras oma sooja möiret. Lind säutsus. Karu urises. Hiir piiksutas. Liblikas lehvitas tiibsid Drake'i nina peal. Kõik koos — see oli kõige valjum ja ilusam avamine, mis kunagi olnud.
"Kas teate mis," ütles Drake. "Pidu ei alga möirgest. Pidu algab sellest, et me oleme koos."