Tolmuvabade Tähtede kosmoselaev

kosmoskassseiklusunimaagia5-aastane

Õhtu oli kätte jõudnud ja väljaspool akent laotus sügav, tindisinine taevas. Aga Miia toas oli algamas midagi veelgi suuremat. Ta ei vaadanud tähti läbi klaasi – ta valmistus neist läbi lendama. Miia istus suure tumesinise tugitooli keskele, mis oli tema ja kassipoeg Nuustiku jaoks täpselt paraja suurusega. Nuustik ei olnud sel õhtul lihtsalt kass; ta kandis oma kaelas helkivat hõbedast paela, mis tegi temast Galaktika Esimese Navigaatori. "Navigaator Nuustik," ütles Miia pidulikult, "on aeg mootorid käivitada. Sihtkoht: Suur Piimatee." Nuustik vastas madala ja ühtlase nurruga. See ei olnud tavaline nurr – see oli kosmoselaeva "Kitsas ja Karvane" tuumareaktori hääl. Miia võttis oma suure taskulambi ja vajutas lülitit. Valgusvihk lõikas läbi hämaruse, luues seinale ja põrandale heleda teeraja. See ei olnud tavaline valgus, see oli nende laeva tõmbe-kiir, mis pidi neid läbi korteri-galaktika juhtima. Start ja Mänguasja-asteroidid "Kolm... kaks... üks... start!" sosistas Miia. Tugitool justkui kerkis põrandalt (või vähemalt tundus see nii, kui Miia jalad maast lahti tõstis). Nad libisesid hääletult välja oma kodusadamast ehk Miia magamistoast. Esimesena ootas neid ees Esiku-Väin, mis oli täis ohtlikke takistusi. Põrandal vedelesid Miia ehitusklotsid ja paar autot. Selles uues maailmas olid need aga hiiglaslikud Mänguasja-asteroidid. Mõni oli kandiline ja teravate servadega, teine jälle ümmargune ja veeres ohtlikult, kui laeva valgusvihk seda puudutas. "Hoia kõvasti kinni, Nuustik! Asteroidivöö on tihe!" hüüdis Miia vaikselt. Ta liigutas taskulampi aeglaselt, valgustades teed klotside vahel. Nuustik seisis laeva ninas (tugitooli käetoel) ja vibutas oma saba, justkui tüürides neid mööda punasest LEGO-planeedist, mis ähvardas nende kurssi muuta. Nad triivisid neist mööda nii lähedalt, et Miia tundis peaaegu asteroidide "kosmosekülmust", mis tegelikult oli vaid esikus puhuv kerge tuuletõmme. Läbi Tolmurullide udukogu Järgmisena jõudsid nad Köögi-Süsteemi lävele. Seal aga muutus vaateväli häguseks. See oli Tolmurullide udukogu. See oli salapärane piirkond kapi ja külmkapi vahel, kus elasid pehmed ja hallid kosmoselolendid. Need ei olnud kurjad, kuid nad olid väga uudishimulikud. Iga kord, kui "Kitsas ja Karvane" neist mööda lendas, hakkasid tolmurullid õhus keerlema, meenutades kaugeid galaktikaid, mis pöörlevad ümber oma telje. "Me peame nendega läbirääkimisi pidama," lausus Miia. Ta suunas taskulambi otse kõige

suurema tolmurulli poole. "Me oleme rahurändurid. Me otsime Suurt Piimateed." Nuustik sirutas käpa välja ja puudutas õrnalt õhus hõljuvat tolmuebet. See oli märk sõprusest. Udukogu hajus aeglaselt, avades neile tee köögi poole, kus säras nende reisi peamine eesmärk. Suur Piimatee ja Kuldne Kauss Köögi põrandal, täpselt seal, kuhu langes külmiku alt tulev kitsas valgusriba, asus Suur Piimatee. See oli piirkond, kus aeg seisis ja kus valitses täielik vaikus. Keset seda helendust seisis Nuustiku kuldne söögikauss, mis Miia kujutluses säras eredamalt kui ükski täht Siriusel. "Siin see on," ütles Miia kergendatult. Nad "maandusid" tugitooliga (mis oli kuidagi märkamatult kööki triivinud) otse kausi kõrvale. See oli maagiline hetk. Miia valas kaussi värsket piima ja selle valge pind peegeldas taskulambi valgust nii, et tundus, nagu oleksid nad tõesti leidnud universumi allika. Nuustik hakkas piima rüüpama – see oli galaktika kütus, mis andis talle jõudu järgmisteks rännakuteks. Iga keeleliigutus tekitas piima pinnale väikeseid laineid, mis nägid välja nagu uued sündivad päikesesüsteemid. Must Auk ja kojulend Kuid kosmos on täis üllatusi. Tagasiteel magamistuppa pidid nad mööduma Mustast August. Tavainimesele oli see avatud keldriuks esikus, mis haigutas mustalt ja sügavalt. Seal ei paistnud ühtegi tähte ja sealt puhus jahedat õhku. "Täiskäik edasi!" komandis Miia. Ta kattis Nuustiku silmad oma käega, et kassipoeg ei kardaks sügavikku. Nad kihutasid (aeglaselt ja hiilides) mustast august mööda, kuni jõudsid tagasi sooja ja tuttavasse Magamistoa-Süsteemi. Maandumine Unemaal Ekspeditsioon oli lõpule jõudmas. Kosmoselaev "Kitsas ja Karvane" hakkas kütust kaotama – Miia silmalaud muutusid raskeks ja taskulambi patarei andis märku väsimusest, muutes valgusvihu pehmeks ja oranžikaks. Miia ronis tugitoolist voodisse, mis oli nüüd nende Peajaam. Nuustik hüppas talle järgi, olles ikka veel oma hõbedases navigaatoripaelas. Nad mähkisid end teki sisse, mis hoidis kinni viimast kosmosesoojust. "Navigaator Nuustik, raport," sosistas Miia uimaselt. Nuustik pani oma pea Miia käele ja hakkas nurruma. See oli raport edukast lennust. Kõik tähed olid omal kohal, Piimatee oli leitud ja Must Auk seljatatud. Miia pani taskulambi kinni. Viimane asi, mida ta nägi, oli laes helendavad kleepstähed, mis ei olnud enam lihtsalt kleepsud, vaid kauged sõbrad, kes talle head ööd

vilgutasid. Ja nii triivisid nad, väike tüdruk ja tema ustav kosmosetiiger, läbi viimase piiri – otse sügavasse ja rahulikku Unemaa galaktikasse.

Järgmine lugu

Huntrix ja kadunud unelaul

Ühel vaiksel õhtul, kui Tallinn oli end juba teki alla mässinud ja aknad peegeldasid ainult tänavalampide pehmet valgust, toimus taevas midagi väga erilist. Seal, kus pilved on pehmemad kui padjad ja tähed sosistavad üksteisele saladusi, valmistus kolm tüdrukut oma öiseks tööks. Need olid Huntrix — Rumi, Mira ja Zoey. Päeval olid nad kuulsad K-pop staarid. Aga öösel… öösel laulsid nad hoopis teistsuguseid laule. Selliseid, mida kuulevad ainult need, kes juba natuke unes on. “Kas te tunnete seda?” küsis Rumi vaikselt, vaadates alla linna poole. Mira sulges silmad ja kuulas. Zoey kallutas pead. “Midagi on teistmoodi,” ütles Mira lõpuks. “Täpselt,” noogutas Zoey. “Täna on… kuidagi liiga vaikne.” Tavaliselt helises õhk õrnast unemuusikast — väikestest lauludest, mida iga laps oma unes ise loob. Mõni oli rõõmus, mõni naljakas, mõni nii pehme, et sulas nagu lumi. Aga täna… Ühest kohast ei tulnud üldse heli. Rumi tõusis püsti. “Lähme vaatame.” Ja nii libisesid nad läbi taeva alla, üle majade ja puude, kuni jõudsid ühe väikese aknani. Toas magas tüdruk. Tema juuksed olid natuke sassis, tekk oli veidi jalutsisse libisenud, ja ta hoidis kaisus väikest pehmet mänguasja. Aga midagi oli puudu. “Ta ei näe und,” sosistas Zoey. Mira kortsutas kulmu. “See pole võimalik. Kõik näevad und.” Rumi pani käe akna peale. “Midagi on tema unelauluga juhtunud.” Nad sulgesid silmad ja kuulasid sügavamalt — mitte kõrvadega, vaid südamega. Ja siis nad tundsid seda. Väike, väga nõrk heli… nagu kaduma läinud meloodia, mis ei oska enam koju tagasi tulla. “Tema unelaul on ära eksinud,” ütles Rumi vaikselt. “Kas see saab üldse juhtuda?” küsis Zoey. “Väga harva,” vastas Mira. “Aga kui see juhtub, siis laps ei saa rahulikult puhata.” Rumi sirutas käe välja. “Me peame selle üles leidma.” Ja nii algas nende kõige vaiksem seiklus. Nad sisenesid unemaailma. See ei olnud nagu päris maailm. Seal olid värvid pehmemad, helid aeglasemad ja kõik tundus natuke… hõljuv. Nad astusid mööda hõbedast rada, mis lookles läbi pilvede. “Tavaliselt liiguvad unelaulud valguse poole,” ütles Mira. “Siis lähme sinna, kus on kõige rohkem tähti,” lisas Zoey. Aga kui nad edasi liikusid, märkasid nad midagi kummalist. Üks osa taevast oli hämaram. Tähed seal ei säranud nii eredalt. Ja keset seda hämarust istus väike helendav täpike. See värises. Nad lähenesid aeglaselt. “Kas sina oled unelaul?” küsis Rumi pehmelt. Täpi valgus vilkus natuke tugevamalt… ja siis jälle nõrgemalt. “Ma… ma arvan küll,” kostis väga vaikne hääl. “Mis juhtus?” küsis Zoey. “Ma läksin kaduma,” sosistas unelaul. “Seal oli nii palju mõtteid… ja natuke kurbust… ja ma ei leidnud enam teed tagasi.” Mira kükitas selle kõrvale. “Sa ei pea üksi olema.” “Aga ma ei ole enam piisavalt tugev,” ütles unelaul. “Ma ei oska enam laulda.” Rumi vaatas teda mõtlikult. “Kas sa tead,” ütles ta vaikselt, “et ka meie laul ei ole alati tugev?” Zoey naeratas. “Vahel väriseb ka meie hääl.” “Aga me laulame ikkagi,” lisas Mira. “Koos,” ütles Rumi. Huntrix moodustasid väikese ringi ümber unelaulu. “Sa ei pea kohe kõvasti laulma,” ütles Rumi. “Alusta lihtsalt ühest helist.” Unelaul proovis. “Hmm…” See oli nii vaikne, et vaevu kuuldav. “See oli täiuslik,” ütles Zoey kohe. “Tõesti,” lisas Mira. “Kuula, kuidas see kõlab.” Ja nad kordasid seda heli. Pehmelt. Aeglaselt. Rahulikult. “Hmm…” “Hmm…” “Hmm…” Tasapisi hakkas heli kasvama. Mitte valjemaks — vaid kindlamaks. Unelaul hakkas helendama. “Ma tunnen… et ma saan hakkama,” ütles ta üllatunult. Rumi naeratas. “Sa oled alati saanud.” Koos hakkasid nad laulma. See ei olnud suur kontsert. See oli vaikne, soe laul — nagu tekk, mis sind õrnalt katab. Kui nad laulsid, hakkasid tähed ümberringi uuesti särama. Hämarus kadus. Unelaul tõusis aeglaselt õhku. “Kas sa leiad nüüd tee tagasi?” küsis Mira. “Jah,” vastas ta rõõmsalt. “Ma tunnen teda. Ta ootab mind.” Nad järgnesid unelaulule tagasi läbi pilvede, kuni jõudsid jälle selle väikese toa juurde. Tüdruk liikus unes natuke. Tema kulm, mis oli enne veidi kortsus, läks siledaks. Unelaul libises õrnalt tema juurde… ja sulas tema unenäosse. Ja siis — õhk täitus pehme muusikaga. Mitte valju, mitte kiire. Just selline, mis teeb südame rahulikuks. Huntrix seisid akna juures ja kuulasid. “Ta magab nüüd sügavalt,” ütles Zoey. “Ja rahulikult,” lisas Mira. Rumi vaatas veel hetkeks tuppa. “Vahel,” ütles ta vaikselt, “ei ole vaja midagi parandada. Piisab sellest, et keegi aitab sul meelde tuletada, kuidas ise laulda.” Nad tõusid tagasi taevasse. Tähed särasid nüüd eriti eredalt. Ja kusagil, väga kaugel, hakkasid juba uued unelaulud tekkima. Huntrix naeratasid. “Valmis järgmise jaoks?” küsis Zoey. “Alati,” vastasid teised. Ja kui sa nüüd kuulad hästi vaikselt… võib-olla kuuled ka sina üht väga õrna laulu. See on sinu unelaul. Ta on alati olemas.

Hakka kohe lugema

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.