🌙 Õhtu kosmoselaeval
Õhtu oli kätte jõudnud ja väljaspool akent laotus sügav, tindisinine taevas. Aga Miia toas oli algamas midagi veelgi suuremat. Ta ei vaadanud tähti läbi klaasi – ta valmistus neist läbi lendama.
Miia istus suure tumesinise tugitooli keskele, mis oli tema ja kassipoeg Nuustiku jaoks täpselt paraja suurusega. Nuustik ei olnud sel õhtul lihtsalt kass. Ta kandis kaelas helkivat hõbedast paela, mis tegi temast Galaktika Esimese Navigaatori.
„Navigaator Nuustik," ütles Miia pidulikult, „on aeg mootorid käivitada. Sihtkoht: Suur Piimatee."
Nuustik vastas madala ja ühtlase nurruga. See ei olnud tavaline nurr – see oli kosmoselaeva „Kitsas ja Karvane" mootorite hääl. Miia võttis suure taskulambi ja vajutas lülitit. Valgusvihk lõikas läbi hämaruse, luues seinale ja põrandale heleda teeraja. See oli nende laeva tõmbe-kiir, mis pidi neid läbi korteri-galaktika juhtima.
🚀 Start ja asteroidivöö
„Kolm... kaks... üks... start!" sosistas Miia.
Tugitool justkui kerkis põrandalt – või vähemalt tundus see nii, kui Miia jalad maast lahti tõstis. Nad libisesid hääletult välja oma kodusadamast ehk Miia magamistoast. Esimesena ootas neid Esiku-Väin, mis oli täis ohtlikke takistusi.
Põrandal vedelesid ehitusklotsid ja paar autot. Selles uues maailmas olid need aga hiiglaslikud Mänguasja-asteroidid. Mõni oli kandiline ja teravate servadega, teine jälle ümmargune ja veeres ohtlikult, kui laeva valgusvihk seda puudutas.
„Hoia kõvasti kinni, Nuustik! Asteroidivöö on tihe!" sosistas Miia. Ta liigutas taskulampi aeglaselt, valgustades teed klotside vahel. Nuustik seisis laeva ninas – tugitooli käetoel – ja vibutas saba, justkui tüürides neid mööda punasest LEGO-planeedist, mis ähvardas nende kurssi muuta. Nad triivisid neist mööda nii lähedalt, et Miia tundis peaaegu asteroidide „kosmosekülmust" – mis tegelikult oli vaid esikus puhuv kerge tuuletõmme.
💫 Tolmurullide udukogu
Järgmisena jõudsid nad Köögi-Süsteemi lävele. Seal aga muutus vaateväli häguseks. See oli Tolmurullide udukogu.
Kapi ja külmkapi vahel elas salapärane piirkond, kus hõljusid pehmed ja hallid kosmoselolendid. Need ei olnud kurjad, kuid nad olid väga uudishimulikud. Iga kord, kui „Kitsas ja Karvane" neist mööda lendas, hakkasid tolmurullid õhus keerlema – meenutades kaugeid galaktikaid, mis pöörlevad ümber oma telje.
„Me peame nendega läbirääkimisi pidama," lausus Miia. Ta suunas taskulambi otse kõige suurema tolmurulli poole. „Me oleme rahurändurid. Me otsime Suurt Piimateed."
Nuustik sirutas käpa välja ja puudutas õrnalt õhus hõljuvat tolmuebet. See oli märk sõprusest. Udukogu hajus aeglaselt ja avas neile tee kööki, kus säras nende reisi peamine eesmärk.
✨ Suur Piimatee leid
Köögi põrandal, täpselt seal, kuhu langes külmiku alt tulev kitsas valgusriba, asus Suur Piimatee. Aeg seisis siin paigal ja valitses täielik vaikus. Selle helenduse keskel seisis Nuustiku kuldne söögikauss – Miia silmis säras see eredamalt kui ükski täht taevas.
„Siin see on," ütles Miia kergendatult. Nad „maandusid" tugitooliga otse kausi kõrvale.
See oli maagiline hetk. Miia valas kaussi värsket piima ja valge pind peegeldas taskulambi valgust nii, et tundus, nagu oleksid nad tõesti leidnud universumi allika. Nuustik hakkas piima rüüpama – aeglaselt ja rahulikult, iga lonks täpselt nii pikk kui eelmine. Miia vaatas teda ja tundis, kuidas tema enda hingamine muutus aeglasemaks.
🌿 Kojulend läbi pimeduse
Tagasiteel magamistuppa möödusid nad avatud keldriuksest esikus, mis haigutas mustalt. Ühtegi tähte ei paistnud ja sealt puhus jahedat õhku.
„See on lihtsalt kosmose külmus," sosistas Miia Nuustikule. Ta hoidis kassipoega soojalt süles ja nad libisesid aeglaselt ja vaikselt ukse eest mööda, kuni jõudsid tagasi sooja ja tuttavasse Magamistoa-Süsteemi.
🌙 Maandumine Unemaal
Ekspeditsioon jõudis lõpule. Kosmoselaev „Kitsas ja Karvane" hakkas kütust kaotama – Miia silmalaud muutusid raskeks ja taskulambi valgus muutus pehmeks ja oranžikaks.
Miia ronis tugitoolist voodisse. Nuustik hüppas talle järgi, ikka veel hõbedane navigaatoripaelake kaelas. Nad mähkisid end teki sisse, mis hoidis kinni viimast kosmosesoojust.
„Navigaator Nuustik, raport," sosistas Miia uimaselt.
Nuustik pani pea Miia käele ja hakkas nurruma. Ühtlaselt ja vaikselt. See oli raport edukast lennust. Kõik tähed olid omal kohal ja Piimatee leitud.
Miia kustutas taskulambi. Viimane asi, mida ta nägi, olid laes helendavad kleepstähed – kauged sõbrad, kes talle vaikselt head ööd vilgutasid. Ja nii triivisid nad edasi, väike tüdruk ja tema ustav kassinavigaator, otse sügavasse ja rahulikku Unemaa galaktikasse.