🐺 Uus algus
Hunt Hugo seisis karjamaa värava ees ja hoidis käppadega kinni oma vana kitarrikotti. Kott oli peaaegu sama suur kui tema ise, sest Hugo oli huntide kohta üsna väike. Aga käpad — need olid suured. Ja hambad ka. Just hammaste pärast Hugo praegu huuli pingul hoidis, suu tihedalt kinni surutud.
Külavanem Osvald, lühike mees suure vuntsiga, vaatas teda peast jalgadeni. „Nii et sina oled see hunt, kes tahab karjaseks saada," ütles ta ja niheles kõrvale, nagu Hugo võiks teda hammustada. „Pean ütlema, et kui sa poleks ainuke, kes sellele kuulutusele vastas..."
„Ma olen hea tööline," ütles Hugo sosinal ja hoidis seejuures käppa suu ees. Ta oli harjutanud rääkimist nii, et hambad ei paistaks. See tegi tema hääle tasaseks ja kummaliseks, nagu räägiks keegi padja sisse. „Ma armastan lambaid. Mitte — ma ei mõtle nii. Ma mõtlen, et mulle meeldib nende eest hoolitseda."
Osvald osutas karjamaale, kus kolmkümmend lammast mäletsesid rohtu. „Esimene reegel: lambad on alati õnnelikud. Teine reegel: lambad on alati loetud. Kolmas reegel —" ta vaatas Hugole otsa „— üks kaebus veel ja sa oled läinud. Keegi külas ei taha sind siin. Ma andsin sulle võimaluse ainult sellepärast, et eelmine karjane kolis ära ja keegi teine ei tulnud."
Hugo noogutas ja astus karjamaale. Lambad vaatasid teda üles. Hugo tõstis aeglaselt käpa ja viipas neile. Ta tahtis naeratada, nii väga tahtis, aga surus huuled kõvasti kokku. „Tere," sosistas ta. „Ma olen Hugo. Ma olen teie uus —"
Üks suur lammas nimega Pilv tuli lähemale, nuusutas — ja siis Hugo aevastatas. See tuli ootamatult, suur hundiaevastus, ja tema suu läks pärani lahti. Kolmkümmend paari lambasilmi vahtisid tema teravaid, pikki, lubjvalgeid hambaid. Sekund. Kaks sekundit.
Siis puhkes paanika. Lambad tormasid karjudes aia kaugesse nurka, ronisid üksteise otsa, määgisid meeleheitlikult. Ainult üks tilluke lammas, kõige väiksem karjas, jäi seisma. Ta värises nii, et tema villa värisesid kaasa, aga ta jalad olid nagu maasse kasvanud — hirmust tardunud. See oli Säde.
Hugo sulges suu. Ta vajutas huuled nii tugevasti kokku, et ta tundis oma hammaste teravust huulte vastu. „Vabandust," sosistas ta ja pööras pea ära. Tema kõht korises — mitte lambaliha, vaid porgandite järele. Ta polnud hommikul söönud. Aga seda ei teadnud keegi ja kedagi ei huvitanud.
Ta pani kitarrikoti maapinnale ja istus sellele. Lambad vahtisid teda aia tagant. Hugo vahtis oma suuri käppu. Ja kusagil kaugel, metsa taga, loojus päike nagu punane silm, mis jälgis teda.
🌙 Tühi aedik
Esimene öö oli raske. Hugo istus karjamaa ääres kivi otsas ja kuulas. Lambad olid kogunenud aedikusse nii tihedalt kokku, et sealt kostis ainult üks suur ühine „mmää", mis tõusis ja vajus nagu meri. Nad kartsid teda. Ta teadis seda.
Hugo oli proovinud õhtul nendega rääkida. Ta oli seisunud aediku värava juures ja öelnud sosinal: „Kas teil on piisavalt heina?" Mitte keegi ei vastanud. Ta oli pannud väravasse porgandeid — enda omi, oma õhtusöögist. Keegi ei puutunud neid.
Ainult Säde oli korra tema poole vaadanud. Mitte sõbralikult — pigem nii, nagu vaatad midagi, millest sa aru ei saa. Siis oli suur lammas Pilv ta enda selja taha tirinud ja Säde oli kadunud villa vahele.
Hugo võttis kitarri kotist välja. Ta mängis tasa, ainult endale. See oli laul, mille ta oli ise kirjutanud, kui ta veel metsas üksi elas. Laul sellest, kuidas tuul kõlab puude vahel, kui kellelgi pole kiiret. Sõrmed liikusid keeltel kohmakalt — suured käpad, väikesed keeled —, aga meloodia oli ilus. Hugo ümises kaasa suukinni, sest laulmiseks oleks pidanud suu lahti tegema.
Kusagil ööpimeduses murdus oks.
Hugo tõstis pea. Ta kõrvad — need olid teravad ja tugevad, hundikõrvad, mis kuulsid hiirt saja meetri tagant — pöördusid heli suunas. Veel üks prõksumine. Siis vaikus. Hugo tõusis, aga pimeduses oli raske midagi näha. Ta kõndis karjamaa ümbrust mööda. Mitte midagi.
„Ilmselt jänes," pomises ta ja pöördus tagasi.
Hommikul äratas teda Osvaldi karjumine. Hugo hüppas üles — ta oli kivi otsas tukkuma jäänud, kitarr süles. Osvald seisis aediku juures ja luges lambaid. Ta luges uuesti. Ja kolmandat korda.
„Kakskümmend üheksa," ütles Osvald. Tema nägu oli punane. „Eile oli kolmkümmend."
Hugo süda vajus. „Kes on puudu?"
„Säde," ütles Pilv, see suur lammas, ja tema hääl oli nii vihane, nagu Hugo polnud kunagi ühtki lammast kuulnud. „Kõige väiksem. Kõige nõrgem. Mugav saak, eks, hunt?"
„Ma ei —" Hugo astus sammu lähemale ja lambad taganesid. Ta vaatas maapinnale. Seal, otse aediku värava ees mudases mullas, olid jäljed. Suured käpajalajäljed. Hundijäljed.
Hugo vaatas oma käppu. Vaatas jälge. Need olid peaaegu samasugused. Peaaegu.
„Sul on aega päikeseloojanguni," ütles Osvald. Tema hääl ei olnud enam ainult vihane — see oli ka hirmunud. „Kui Sädet ei leita, kutsun jahimehe."
🔍 Jäljed, mis ei klapi
Hugo oleks võinud joosta. Ta oleks võinud metsa tagasi põgeneda ja mitte kunagi tagasi tulla. Aga siis mõtles ta Sädeme peale — sellele väikesele lambale, kes oli ta poole vaadanud, mitte vihaga, vaid uudishimuga. Säde oli kuskil seal väljas. Üksi. Hirmunud.
Hugo laskus neljakäpukile ja nuusutas jälgi. Hundil on nina, mis tunneb tuhat lõhna seal, kus inimene tunneb ühte. Ja nende jälgede juures oli midagi valesti. Hugo nuusutas uuesti. Jäljed lõhnasid hundi järele, jah — aga nende all, nõrgalt, oli veel midagi. Midagi teravat ja hapukat.
Rebane.
Hugo jälgis lõhna rada üle karjamaa, mööda kiviaia äärt ja metsa poole. Tee peal leidis ta midagi: peotäis sulgi, oranžikaspruune, väikeseid. Rebasesulgi. Ja veel — hundikarvade kimbukese, mis oli jäänud oksale rippuma. Hugo tõmbas selle ettevaatlikult alla. Karvad olid õiget värvi, aga need ei kasvanud kuskilt. Need olid lõigatud. Keegi oli kogunud hundikarvu ja — Hugo nuusutas veelkord — liimi lõhn. Keegi oli teinud midagi karvadet ja liimiga.
„Võltskäpp," pomises Hugo. Keegi oli meisterdanud hundikäpa ja sellega jälgi jätnud.
Ta läks edasi. Jäljed viisid läbi metsatuka suure vana tamme juurde. Tamme juured olid paksud ja sopilised, ja nende vahel — Hugo nägi seda oma teravate hundisilmadega — oli auk. Tunnel, mis viis alla, pimedasse.
Hugo läks kõhuli ja piilus sisse. Sealt all kostis nõrk, tuttav heli. Määgimine. Nõrk, hirmunud, äratuntav.
„Säde," sosistas Hugo.
Ta pidi sisse ronima. Tunnel oli kitsas ja pime, aga Hugo pigistas end läbi. Ta käpad kraapsisid mullast ja juurtest. Ta tundis, kuidas tunnel avardus ja muutus kooparuumiks. Seal, nurgas, heinakimbu otsas, istus Säde. Väike lammas, silmad suured ja märjad.
„Hugo?" ütles Säde kõhedalt.
„Ma tulin sind —"
PRÕKS. Koopa suul kukkus midagi. Puittalad, mida Hugo polnud pimedas märganud, langesid alla ja blokeerisid sissekäigu. Väljas kostis kõhe naer.
„Tere-tere, hunt!" hüüdis kõrge, terav hääl. „Rebane Rips tänab teid, et ise lõksu astusite. Nüüd, kui hunt on kadunud ja veel üks lammas ka — noh, kes neid loeb? Homme öösel tulen ülejäänute järele. Tsirkus maksab hästi!"
Sammud eemaldusid. Siis vaikus.
🎸 Pimedas koopas
Hugo seisis pimeduses ja kuulas, kuidas tema enda hingamine kajab seintelt tagasi. Koopas oli nii pime, et ta ei näinud oma nina ees midagi. Aga ta kuulis — kuulis Sädet, kes värises nii, et tema väikesed sõrad tikatasid vastu kivipõrandat.
„Ma tahan välja," ütles Säde. Tema hääl oli pisike.
Hugo proovis puittalade vastu suruda. Ühe käpaga, siis mõlemaga. Talad ei liikunud. Need olid paksud ja raskelt paika kukkunud. Hugo vajus istuli ja tundis, kuidas paanika hakkas teda käest kinni haarama. Päike liikus taevas. Osvald ootas. Jahimees ootas.
Säde hakkas nutma. See polnud vali nutt — see oli sosistav, värisev nutt, nagu keegi, kes on nii kaua kartnud, et tal pole enam häält.
Hugo ei teadnud, mida öelda. Ta ei osanud lohutada. Ta oli hunt — hundid ei lohuta lambaid. Aga siis tegi ta ainukese asja, mida ta hästi oskas. Ta hakkas ümisema. Tasahiljaa, suukinni, see sama laul tuulest puude vahel. Meloodia keris end pimedasse koopasse nagu soe tekk.
Säde nutt vaibus. „Mis laul see on?" küsis ta nina nuusutades.
„Ma ise tegin," sosistas Hugo. „Sellest, kuidas tuul kõlab, kui kellelgi pole kiiret."
Vaikus. Siis ütles Säde: „See on ilus."
Hugo tundis, kuidas midagi tema sees liigahtas. See polnud kõht — see oli midagi soojat, rinnaluude taga. Keegi ütles, et midagi, mida ta tegi, oli ilus.
„Säde," ütles Hugo siis. „Ma tean, kuidas me välja saame. Aga — ma pean sulle kõigepealt midagi ütlema."
„Mida?"
Hugo neelas. „Ma pean oma suu pärani lahti tegema. Ma pean oma hambaid kasutama. Need suured, teravad, hirmutavad hambaid, mida ma olen terve aeg peitnud — ma pean nendega neid talapuid läbi närima. See on ainus viis."
Pimeduses oli vaikus. Hugo kuulis oma südamelööke. Ta ootas, et Säde hakkab karjuma, palub teda eemale hoida, ütleb midagi hambaste kohta. Ta ootas seda, mida ta oli kogu elu kuulnud — et hundihambad on kohutavad.
„Hugo," ütles Säde. Tema hääl ei värisenud enam. „Ma ei karda."
Hugo tõusis. Ta astus pimeduses talade juurde. Ta avas suu — pärani, esimest korda elu jooksul ilma häbita — ja hakkas närima. Hambad lõikasid puitu. Laastud prahisesid. See oli vali ja metsik ja täpselt nii hundilik, nagu ta oli alati kartnud. Esimene tala murdus. Teine pragas pooleks. Hugo näris ja näris, kuni tema lõuad valutasid, kuni ta tundis puumaiku kogu suus, kuni viimane tala andis järele ja öövalgus valgus koopasse.
Nad olid vabad.
🌅 Hambad väljas
Säde jooksis. Hugo polnud kunagi näinud nii väikest lammast nii kiiresti jooksvat. Tillukesed sõrad vilksasid üle karjamaa, üle kiviaia, otse küla poole. Hugo jooksis talle järele, aga ta ei jooksnud külla — ta jooksis vana tamme juurde tagasi. Sest ta teadis, et Rips tuleb täna öösel tagasi ja ta peab kõik tõendid kokku koguma.
Ja seal see oligi. Hugo kaevas tamme juurte alt välja koti, mille sees oli hundikarvadest meisterdatud võltskäpp — liimi ja traadi ja karvadega kokku klopsitud jäljetempel. Ta hoidis seda ettevaatlikult oma suurte käppadega ja läks küla poole.
Küla väljakul oli rahvast. Osvald seisis keset platsi, kõrval pikk mees püssiga — jahimees. Päike rippus silmapiiri kohal, oranž ja madal. Aega oli vaevu.
Aga siis tuli Säde. Väike lammas tormas otse külavanema juurde ja määgis nii kiiresti, et sõnad kukkusid üksteise otsa. „Rebane — koobas — Hugo päästis — võltsjäljed — tsirkus —"
„Üks korraga, tilluke," ütles Osvald.
Ja siis jõudis Hugo. Ta astus platsile ja kõik vaikisid. Lambad, kes olid karjamaalt välja tulnud vaatama, tõmbusid tagasi. Jahimees tõstis kulmu. Hugo pani võltskäpa maapinnale, kõigi ette.
„Rebane Rips," ütles Hugo. Ja seekord ta ei sosistanud. Ta rääkis oma päris häälega, selgelt ja kindlalt, sest tal polnud enam mõtet midagi peita. „Ta meisterdas selle. Ta jättis hundijälgi, et mina süüdi paistaksin. Säde on elus. Rips tahab kõik lambad tsirkusele müüa ja ta tuleb täna öösel tagasi."
Osvald vaatas võltskäppa. Vaatas jälgi, mis olid veel mudas näha. Vaatas Hugo käppa. Siis vaatas ta Sädet.
„See on tõsi," ütles Säde. „Hugo näris meid koopast välja. Oma hammastega."
Sel ööl, kui Rips hiilis tagasi karjamaale, ootas teda terve küla. Rebase nägu, kui tuled süttisid ja ta nägi kolmekümmet lammast, külavanemat, jahimeest ja ühte hunti, oli asja väärt. Osvald leidis tema kotist veel kolm võltskäppa ja kaardi, kuhu oli märgitud „Rändtsirkus Donatello — kohtumispunkt".
Aga Hugo jaoks polnud kõige tähtsam see, et Rips vahele jäi. Kõige tähtsam juhtus hiljem, kui kõik oli möödas ja küla tuli karjamaale pidulauda pidama. Hugo seisis natuke eemale, nagu ikka, suu kinni. Siis tuli Säde tema juurde.
„Hugo," ütles Säde. „Sa ei pea enam peitma."
Ja Hugo naeratas. Päriselt naeratas — suu lahti, kõik hambad väljas, suured ja teravad ja veidikene viltu. Lambad vaatasid. Keegi ei jooksnud ära.
„Sul on tegelikult päris naljakad hambad," ütles Säde.
Hugo naeris. Ja siis naeris Säde. Ja siis naeris Pilv, ja kõik lambad, ja lõpuks isegi Osvald, kes polnud kuus aastat naernud. Hugo võttis kitarri välja ja mängis oma tuulelaulu, aga seekord ei ümisend ta suukinni — ta laulis. Täiest kõrist, kõik hambad paistavad, ja see oli kõige ilusam heli, mida see väike küla oli kunagi kuulnud.