🚪 Sassis numbrid
Oliver seisis tänava alguses ja pigistas Pruunikest, oma kulunud ühesilmalist karu, nii tugevasti, et karu kõrvad vajusid lonti. Teise käe all hoidis ta ettevaatlikult paberkotti, mille sees oli Mia kingitus — paberist ja nööpidest liblikapilt, mille kallal ta oli terve nädala tööd teinud.
"Pruunike, me lähme nüüd," sosistas Oliver. "Mia maja on number viis. See on lihtne."
Aga tänav ei olnud lihtne. Numbrid ustel olid valesti — kaheksa istus seal, kus pidi olema kolm, ja üks neljakas ronis just parajasti räästa alla peitu. Oliver vaatas, kuidas number seitse hüppas naabermaja uksele ja naeris kääksudes. Siin tänaval olid majanumbritel jalad ja oma pea. Nad mängisid iga hommik peitust ja vahetasid kohti nagu lapsed liivakastis.
Oliver leidis ukse, millel seisis ilus suur number viis. Ta tõmbas sügavalt hinge ja kopuutas. Uks läks lahti ning välja piilus habemega vanamees, kes vaatas Oliveri otsa, siis paberkoti otsa, siis jälle Oliveri otsa.
"Aa, postiljon! Lõpuks ometi!" hõikas mees rõõmsalt. "Mina olen August. Kuule, oleks sul võimalik üks kiri edasi viia? Mia emale, naabrimajja — aga ma ei tea enam, kus see maja on, need paganama numbrid!"
Oliver tahtis öelda, et ta pole postiljon. Aga August oli juba kirja ta taskusse pistnud ja ukse kinni löönud. Oliver seisis trepil, suu lahti.
"Pruunike," ütles ta vaikselt, "me pole ju postiljonid."
Pruunike vaatas teda oma üheainsa silmaga. Nagu oleks öelnud: aga kiri on taskus ja Mia maja on ikka leidmata.
🎁 Äravahetatud pakk
Oliver kõndis järgmise ukseni. Sellel seisis samuti number viis — aga see viis vilgutas talle kavalalt silma ja hüppas ära just siis, kui Oliver koputas. Uks avanes ja välja vaatas tilluke vanaproua roosades sussides.
"Oiii!" kilkas vanaproua Salme ja haaras Oliveri paberkoti poole. "Mu pakk! Ma olen nii kaua oodanud!"
Salme sõrmed haakisid juba koti serva taha. Oliver tundis, kuidas süda hakkas põksuma. Selle koti sees oli Mia liblikapilt. See EI olnud Salme pakk. Ta pigistas Pruunikest ja mõtles, mida teha. Tavaliselt oleks ta lihtsalt lasknud asjadel juhtuda — sest täiskasvanud ju teavad paremini.
Aga siis nägi ta vaimusilmas Miad, kes ootab ja ootab oma kingitust, mis ei tule kunagi.
"Vabandust!" ütles Oliver nii valjusti, et isegi ise ehmus. "See on minu sõbra kingitus! See pole teile!"
Salme peatus ja vaatas Oliverile otsa. Hetke oli vaikus. Siis naeratas vanaproua lai naeratus.
"Ohh, väike mees, sul on õigus! Vana Salme on nii kõhna mäluga. Muidugi see pole minu pakk." Ta ulatas koti tagasi. "Keda sa otsid siis, kullakallis?"
"Mia maja. Number viis. Aga numbrid on kõik sassis ja ma ei tea, kus see on," ütles Oliver. Nüüd, kus ta oli juba korra suu lahti teinud, tuli jutt kergemini.
"Aa, need vallatud numbrid!" vangutas Salme pead. "Proovi edasi mööda tänavat, ehk leiad."
Oliver tänas ja kõndis edasi, kott kindlalt kaenlas. Ta oli öelnud "ei" — päriselt, valjusti, ise. Ja maailm ei kukkunud kokku.
🦋 Kaneeli lõhn
Siis kuulis Oliver muusikat. Kuskilt tänava teisest otsast kostis "Palju õnne sulle!" — Mia pidu oli juba alanud! Ta vaatas ringi. Iga uksel oli vale number. Seitsmed, kolmed, üheksad — kõik tantsisid ja hüppasid nagu hull segadik. Silmad läksid märjaks.
"Me ei leia kunagi õiget maja," sosistas ta Pruunikesele ja surudes karu vastu nina.
Ja siis ta tundis seda — kaneel. Pruunike lõhnas kaneeli järele! Eelmisel nädalal Mia pool külas oli Pruunike kukkunud küpsisepurgi sisse ja lõhnanud pärast seda päevi. Oliver nuusutas uuesti. Lõhn tuli ka kuskilt majast — otse tema kõrval!
Aga enne, kui ta koputas, märkas ta midagi. Aia peal istus tilluke number viis ja nuttis. Mitte ei hüpanud ega tantsinud nagu teised — lihtsalt istus ja nuttis.
"Mis sul viga on?" küsis Oliver, kuigi ta ju kartis võõrastega rääkimist. Aga see viieke nägi nii kurb välja.
"Ma eksisin ära," niisutas number viis. "Teised mängivad, aga mina tahan lihtsalt oma ukse peal olla. Ma tahan KOJU."
Oliver mõtles hetke. Tal oli kiire — muusika mängis, pidu käis! Aga ta võttis numbri viie ettevaatlikult sülle ja kandis ta Mia ukseni — selle ukseni, kust tuli kaneeliküpsiste lõhn. Ta asetas viiekese paika ja number klõpsas rõõmsalt kinni, nagu pusletükk, mis leiab oma koha.
Oliver kopuutas. Uks lendas lahti.
"OLIVER!" karjus Mia. Tema silmad olid natuke punased, nagu oleks ta nutnud. "Ma arvasin, et sa ei tulegi!"
"Tulin küll," ütles Oliver ja ulatas paberkoti. Mia avas selle — ja tema nägu muutus. Paberist ja nööpidest liblikas sätendas valguses.
"Sa tead mu liblikasaladust!" sosistas Mia ja kallistas Oliverit nii tugevasti, et Pruunike jäi nende vahele lapikuks.
"Aa, ja see on sulle. Või su emale." Oliver andis taskust kirja. Mia ema avas selle — see oli onu Augusti sünnipäevaõnnitlus, mis poleks ilma Oliverita kunagi kohale jõudnud.
Õhtul tantsisid Mia, Oliver ja number viis aias ringi, kaneelküpsised käes. Ülejäänud numbrid vaatasid aia tagant pealt. Number seitse ütles number kaheksale: "Homme proovime ka paigal püsida."
"Jah," vastas kaheksas. "Vähemalt ühe päeva."