🌲 Minu mets, minu reeglid
Sel hommikul, kui päike oli alles metsa taga peidus, seisid kolm põrsakest emakodu värava taga seljakotid seljas. Peppa, kõige noorem, hüppas kannatamatult ühelt jalalt teisele. Priidik sättis seljakoti rihmu paremaks. Peeter, kõige vanem, vaatas veel kord tagasi maja poole.
"No kas te tulete või?" hõikas Peppa. "Lagendik metsa servas ei oota igavesti! Ma leidsin selle koha eile ja see on TÄ-IU-SIK." Priidik naeris ja sättis sammu. Peeter ohkas, aga läks kaasa — nagu alati.
Lagendik oligi ilus. Kõrged kuused ümberringi, pehme samblamaa ja lähedal vulises jõgi. Peppa keeras end ringi nagu tantsides. "Plaan on lihtne — igaüks ehitab oma maja! Nii saame KOLM korda kiiremini valmis ja siis on terve suvi mängimiseks!"
Just siis kostis okste ragina vahelt kähisev hääl. "Ahem. Vabandust." Puude vahelt astus välja pikk, hallides kampsuniga hunt, kelle kaelas rippus binokkel ja käes oli paksude kaantega kaustik. "Mina olen Hubert. See on looduskaitseala ja mina olen siin metsavaht. Ehitada tohib ainult kindlatesse kohtadesse ja loodussõbralikest materjalidest. Aga ärge muretsege — mul on plaanid olemas ja ma aitan hea meelega."
Peppa kortsutas nina. "Üks hunt õpetab meile ehitamist? Aitäh, Hubert, aga saame küll ise hakkama." Ta patsutas hundile sõbralikult õlale. Hubert avas suu, sulges selle uuesti, ja ulatas siis volditud kaardi. "Vähemalt võtke see. Siin on märgitud ohtlikud kohad — üleujutusala, nõrk pinnas, tuulekoridor." Peppa haaras kaardi, silmitses seda korraks ja voltiski sellest osava liigutusega paberlennuki. Lennuk keeras kauni kaare ja maandus põõsasse. Hubert vaatas seda, pööras aeglaselt ümber ja kõndis metsa, kaustikut rinnale surudes.
Peeter jälgis teda. Ta vaatas põõsast välja paistvat paberlennu tiiba ja siis Peppa säravat nägu. Ta ei öelnud midagi. Aga hiljem, kui vennad ei vaadanud, korjas ta lennuki põõsast üles ja pistis taskusse.
🌊 Esimene laks
Peppa ehitas kiiresti. Ühe päevaga oli jõe kaldale kerkinud lehemaja. Seinad olid põimitud pajuokstest, katus kaetud kuuseokstega ja uks oli suur kasetohu rull, mis keerles lahti nagu vanaaegne kaart. "Vaade!" hüüdis Peppa, seistes oma uksel. Ja tõesti — jõgi vulises otse maja ees.
Priidik ehitas lagendiku keskele korraliku puidust maja. Tal kulus selleks kolm päeva. Seinad olid lauast, katus sirge, uks päriskäepidemega. "Minu oma on ikka päris maja," ütles ta rahulolevalt.
Peeter aga... Peeter polnud veel ehitamistki alustanud. Ta kõndis mööda lagendikku, puges põlvili maha ja kaevas sõrmedega mulda. "Peeter!" hõikas Peppa. "Mida sa seal teed — ussidega vestled?" Peeter tõusis püsti, pühkis käpad puhtaks ja ütles rahulikult: "Uurin pinnast."
Kaks päeva hiljem hakkas sadama. Algul tasa, siis tugevamalt. Peppa istus oma majas ja kuulas, kuidas jõgi muutus valjemaks. "Oi," ütles Peppa. Hommikuks oli lehemaja läinud. Hubert seisis eemal ja raputas pead. Tema kaardil oli täpselt see koht märgitud sinise viirutusega. Üleujutusala.
🌪️ Teine laks
Priidiku majas oli kitsas, kui seal elas kaks põrsakest ühe asemel. "Ega see hull olegi," ütles Peppa ja sirutas end välja, löödes pea vastu madalat lage.
Peppa ei osanud paigal istuda. "Kuule, Priidik — ma teen su majas väikesed parandused." Peppa oli juba haamri haaranud. "Näiteks need toetavad oksad siin nurgas — inetud! Ja aknad võiksid olla suuremad."
Ta töötas kiiresti. Oksad lendasid, aknad kasvasid, ja maja nägi tõesti parem välja. Valgem. Avaram. Õhulisem. Torm tuli õhtul. Tuul pigistas ja tõmbas. Esimesena läks aken, mille Peppa oli lõiganud. Tuul puges sisse nagu nähtamatu käsi. Siis praksatasid seinad. Priidik haaras Peppa käest kinni ja nad tormasid välja just enne, kui katus vajus sisse.
"See mets on loll!" karjus Peppa vihmas. Priidik seisis tema kõrval ja ütles vaikselt: "Ta proovis ju." Nad hakkasid kõndima läbi tormi Peetri poole, iga samm raskem kui eelmine.
🌙 Kõige pikem öö
Peetri maja polnud veel valmis. Tal olid kivialus, pooled seinad ja ajutine katus. Aga see oli kuiv. Peetri pliidi peal podises pott suppi, mis lõhnas hästi.
Peeter avas neile ukse. Ta vaatas kahte leotunud venda. Peppa ootas sõnu "Ma ju ütlesin." Aga Peeter ulatas neile lihtsalt kuiva teki. "Supp on viie minuti pärast valmis," ütles ta.
Peppa mässis end tekki ja istus nurgas. Ta oli nii väsinud, et isegi tema suu oli tühi. Öösel ei suutnud Peppa magada. Ta nägi oma seljakotti nurgas. Ta avas selle ja seal oli paberlennuk. Huberti kaart. Ta voltis selle ettevaatlikult lahti ja luges tulekuma valgel.
Jõekalda juures — sinine viirutus. "Üleujutusala." Lagendiku keskel — punane nool. "Tuulekoridor." Iga koht, kuhu nad olid ehitanud, oli märgitud. Iga asi, mis juhtus, oli ette nähtud. Peppa vajutas kaardi rinnale ja tundis, kuidas midagi tema sees muutus.
🏡 Õige koht, õiged käpad
Hommikul ärkas Peppa sellest, et keegi koputas kivile. Ta hiilis uksele ja piilus välja. Seal oli Hubert, põlvili maas, ja asetas kive kõrvuti, kontrollides iga kivi sobivust. Tema kõrval töötas Peeter.
Peppa vaatas neid. "Sa... sa kutsusid ta siia?" küsis ta Peetrilt. Peeter noogutas. "Juba ammu. Esimesest päevast. Ma käisin iga õhtu Hubertiga nõu pidamas." Peppa neelas alla oma uhkuse. "Hubert," ütles ta. "Palun... õpeta mulle ka." Hubert naeratas. "Selleks ma siin olengi."
Nad ehitasid koos. Peetri plaanid näitasid, kuhu. Hubert õpetas, kuidas. Priidik tõstis kive, sest ta oli tugev. Ja Peppa? Peppa oli ikka kiire ja leidlik — aga seekord küsis ta enne, kui lõikas. "Kas siia sobib aken?" — "Jah, aga väiksem." — "Aga kui ma panen sinna peegli?" — "Nüüd räägid asja."
Kolmas torm tuli nädal hiljem. Tuul ulus, vihm peksis. Aga maja seisis. Mitte sellepärast, et see oli kõige kangem — vaid sellepärast, et see oli õiges kohas, õigest materjalist, õigel viisil ehitatud. Neljast paarist käppadest. Ja õhtul, kui torm oli möödas, istusid Peppa ja Hubert maja ees trepil. Peppa õpetas Hubertile paberlennukite voltimist. "Sa pead nurga teravamaks tegema, muidu ei lenda." Hubert proovis, keel suunurgas. "Noh," ütles Hubert. "Aga kas sa tead, miks ta paremale keeras?" Peppa raputas pead. "Tuul," ütles Hubert ja tõstis sõrme. "Tuul tuleb alati idast. Kui sa seda tead, saad lendu juhtida." Peppa naeratas. See oli teistsugune naeratus kui varem — mitte "mina tean paremini" naeratus, vaid "ma tahan rohkem teada" naeratus. Ja see oli palju, palju parem.
```