📦 Uus kodu
Gustaf seisis mäenõlval ja vaatas alla oma uut maja. See oli kõige pisem maja, mida ta oli kunagi näinud — umbes tema põlveni — ja see oli täiuslik. Valged seinad, punane katus, väike korsten nagu sõrm, mis näitab taeva poole. Gustaf oli selle ostnud kirja teel, sest ta teadis, et silmast silma oleks majaomanik ilmselt ukse kinni löönud.
Ta astus lähemale ja pani postkasti paika. See oli tema meistritöö — käsitsi nikerdatud, tammepeitsiga viimistletud, peene kaldkirjaga "Gustaf" uksele. Ta oli kulutanud sellele kolm päeva. Postkast oli suurem kui maja aken, aga see ei häirinud teda.
"Nii," ütles Gustaf endale ja hõõrus käsi. "Nüüd lihtsalt astun sisse ja olen tavaline."
Ta kummardus ja pani käe ukselingile. Uks avanes. Gustaf pistis pea sisse ja jäi kohe õlgadega karmi vahele. Ta tõmbas ja niheles ja nihkus, kuni puitkarniis ragises. Ei. Esiuks ei tule kõne alla. Gustaf läks akna juurde, avas selle ja proovis jalg ees ronida. Aknaraam jäi talle täpselt vöö kohale pidama nagu rõngas ja ta rippus seal, jalad toas, ülejäänud keha õues, nagu hiigelsuur mähkmetass kuivatusrestil.
"Olgu," pomises ta ja sikutas end välja. Ta ronis katusele — maja nagises tema all nagu vana purjelaev — ja kangetas paar lauda lahti. Siis laskis end ettevaatlikult sisse nagu uss, kes poeb lindude pesakasti. Pani lauad tagasi paika ja toppis need praogust kätega kinni.
Gustaf istus kükakil oma uues kodus. Põlved olid kõrvade juures, selg vastu ühte seina, jalad vastu teist. Kardinad — ilusad sinise-valge triibulised, mida ta oli turult ostnud — ulatusid talle umbes pahkluuni. Ta sirutas käe ja riputas need aknale. Kardinad katsid pool akent.
"Noh," ütles Gustaf ja naeratas. "Sissekolimine ongi alati keeruline."
🍳 Esimene hommik
Gustaf ärkas üles sellest, et kukk kireas. Kukk istus temal rinnal, sest katus oli öösel pisut nihkunud ja lind oli sisse roninud. Gustaf puhus õrnalt ja kukk lehvis ärritunult minema. Uus päev. Uus elu. Tavaline hommik tavalisele inimesele.
Esimene asi — hommikusöök. Gustaf sirutas käe kööginurka, mis oli temast umbes käeulatuse kaugusel, ja käänas kraani lahti. Kraanikang tuli pihku kaasa nagu küps õun oksalt. Vesi purtsatas lakke, põrkas vastu lauda ja sadas vihmakardinana alla. Gustaf torkas sõrme kraanitorusse ja vesi peatus. Teise käega katsus ta kraani tagasi keerata. Kang ei püsinud. Ta hoidis sõrme torus ja mõtles.
"Pole hullu," ütles ta. "Ma lihtsalt... ei kasuta kraani. Olen ka varem ilma kraanita hakkama saanud."
Ta katsus istuda diivanile. See oli ilus tilluke diivan, punase sametiga, just parasjagu suur, et mahutada ühte normaalset inimest mugavalt istuma. Gustaf laskis end ettevaatlikult alla. Kolm sekundit püsis diivan. Neljandal sekundil tegi see heli nagu keegi astub kuivale oksale — KRRÕKS — ja Gustaf istus maas, diivani jäänused tema ümber nagu puine lilleõis.
Ahi. Gustaf otsustas kütta ahju, sest hommik oli jahe. Ta toppis puid ahju ja süütas tule. Suits keris tuppa. Muidugi — korsten ulatas talle umbes põlveni, nii et suitsulinane käis läbi toa nagu alasti silmale nähtav tuuleiil. Gustaf köhis ja avas akna. Pool küla nägi, kuidas hiiglase pesakarbist puhkus tossu nagu auruvedurilt.
Lõpuks ehitas Gustaf endale voodi: kogu toa põrand, vaip tekiks, korstnast lahti tulnud kivid padjaks. "Nüüd on asi korras," ütles ta ja pööras küljele. Maja kõikus. Kusagil kukkus räästa alt plekktükk maha ja helises vastu maad. Gustaf sulges silmad ja teeskles, et ei kuulnud.
👁️ silm aknas
Hommikul ärkas Gustaf sellest, et keegi rääkis. Mitu häält korraga, nagu kärbes sumin, aga sõnadega. Ta jäi liikumatult lamama ja kuulas. Siis, väga ettevaatlikult, pööras pea ja vajutas silma vastu akent.
Külarahvas oli kogunenud tema maja ette. Gustaf nägi kaht naist, kes seisid käed puusas. Üht meest, kes uuris katust. Kolme last, kes ronisid tema postkasti otsas. Ja veel mitu inimest, kes sosistasid omavahel ja vaatasid maja poole.
Gustafi kõht tõmbus kokku. Ta tundis seda tunnet — see oli tuttav nagu vana mantel, mida ta oli terve elu kandnud. Nad on tulnud ütlema, et ta peab ära kolima. Nagu eelmises külas. Ja selle eelmises. Ja selle eelmises ka.
Ta taganes aknast ja vajus majja nii sügavale kui sai. Mis polnud kuigi sügavale, sest maja oli pisike. Ta tõmbas vaibaräbala üle pea ja istus liikumatult. Kõik, mida ta suutis mõelda, oli: ma olen liiga suur. Ma olen alati liiga suur. Ma võin osta kõige väiksema maja maailmas ja ma olen ikka liiga suur.
"Gustaf!" hüüdis keegi õuest. "Gustaf, kas sa oled seal sees?"
Ta ei vastanud. Äkki lähevad ära. Äkki arvavad, et maja on tühi. Äkki—
Koputus. Aga mitte uksele, sest ust polnud enam korralikult olemas. Keegi kopistas talle vastu põlve. Gustaf avas ühe silma. Väike tüdruk — umbes kaheksa-aastane, pruunide juuste ja tõsise näoga — seisis tema kõrval ja vaatas üles.
"Ma olen Marta," ütles tüdruk. "Me ei tulnud sind ära ajama."
Gustaf ei öelnud midagi. Ta ei julgenud.
"Sa tekitasid eile õhtul nii palju müra, et me arvasime, et maja kukub sulle pähe," ütles Marta. "Mu isa on puusepp. Ta ütles, et nii ilusat postkasti pole ta kunagi näinud." Ta vaatas ringi. "Aga su maja on kohutav."
Gustaf vaatas tüdrukut. Siis vaatas oma maja — niipalju kui ta sellest näha sai, sest ta ise võttis suurema osa ruumist enda alla. Katkiläinud diivan. Korstnast lahti kangutatud kivid. Kraan, millel puudus kang. Ta naeratas — algul pisut, siis laiemalt.
"Ma tean," ütles ta. "Ma nägin su silma aknas," ütles Marta. "Sa nägid nii kurb välja." Ta istus Gustafi põlve peale nagu see oleks pink. "Miks sa ostsid nii väikese maja? Sa oled ju hiiglane."
"Ma arvasin, et kui ma elan samasuguses majas nagu kõik teised, siis ehk..." Gustaf jäi vait.
"Ehk mis?"
"Ehk te ei karda mind."
Marta vaatas teda altkulmu. "Miks me peaks kartma? Sul pole ju isegi korralikku kraani."
🏠 Maja, kuhu kõik mahuvad
Marta isa — lai-õlgne mees nimega Toomas — kõndis ümber maja ja raputas pead. Ta koputas seinu, vajutas katust, piilus nurga taha. Siis pöördus Gustafi poole, kes istus õues murul, sest majas polnud enam mõtet istuda.
"Vundament on hea," ütles Toomas. "Kõik muu on jama. Aga ehitada me oskame."
"Me?" küsis Gustaf.
"Sina, mina, ja kõik need, kes praegu seal taga lesivad ja teesklevad, et ei kuula," ütles Toomas ja viitas üle õla. Kümmekond külaelanikku vaatas kiiresti mujale.
Nad ehitasid nädal aega. Gustaf tõstis talasid, mida poleks jaksanud tõsta ükski hobune. Toomas mõõtis ja saagis ja nikerdas. Marta kamandas kõiki — "Ei, see laud peab olema kõrgemal! Kuidas ma muidu raamaturiiulini ulatan?" — ja keegi ei vaielnud vastu, sest tal oli alati õigus.
Esimesena sai valmis esiuks. See oli lai ja kõrge, nagu väravauks — Gustafi mõõtu. Ja selle kõrvale, vasakule, paigaldas Toomas teise, väikese ukse, millel oli silt: "Külalised". Marta proovis seda esimesena. "Täiuslik," teatas ta.
Katus sai katuseluugi. "Sinu erasissepääs," selgitas Marta. "Juhuks kui sa tahad mõnikord katuse kaudu tulla. Sa oled selles juba hea." Gustaf naeris — päriselt naeris, kõrist ja sügavalt — ja mitu katuselauda logises.
Uus diivan ehitati vankreratastele, nii et Gustaf sai seda õue veeretada ilusal päeval. See oli piisavalt suur, et Gustaf mahuks peale, ja piisavalt lai, et Marta ja kaks tema sõpra said serva peale ronida jalad kõlkuma.
Ahi oli suur — nii suur, et sinna mahtus pirukaplaat, mis toitis tervet küla. Esimesel õhtul küpsetas Gustaf õunapiruka. See oli veidi põlenud servadest, aga keegi ei öelnud midagi, sest kõik olid nii näljased ja Gustafi nägu oli nii lootusrikas.
Gustaf seisis oma uue kodu ees. Postkast — see sama tammepeitsiga postkast, mille peale ta oli kulutanud kolm päeva — seisis endiselt värava juures. Toomas oli selle ümber ehitanud tillukese katusealuse.
"Noh," ütles Gustaf ja vaatas Martat, kes istus tema õlal.
"Noh mis?" küsis Marta.
"Ümberkolimine on alati keeruline," ütles Gustaf. "Aga üksi elamine on veel keerulisem."
Marta ei öelnud midagi. Ta lihtsalt noogutas, nagu see oleks kõige ilmsem asi maailmas. Ja kusagil all, väikese ukse taga, kopistas keegi. Veel üks naaber, kes tuli külla.