🌄 Esimene suvi mäel
Joonas seisis mäenõlval ja luges lambaid. Kakskümmend kolm, kakskümmend neli, kakskümmend viis. Kakskümmend viis halli ja valget villa-palli, kes matsutasid rohtu ja ei öelnud kunagi midagi huvitavat. Allpool, külaväljaku ääres, mängisid lapsed jalgpalli. Nende naer kandus üles nagu linnulaul, millest Joonas aru ei saanud – ta kuulis seda, aga ei olnud osa sellest.
"Pilvik, kas sa tead, mis on kõige pikem sõna eesti keeles?" küsis Joonas väikeselt lambatallelt, kes näris tema saapapaela. Pilvik vaatas üles oma tõsiste kollaste silmadega ja matsatas. "Täpselt nii ma ka arvan," ohkas Joonas.
Isa oli talle kevadel öelnud: "Sa oled piisavalt suur, Joonas. See on sinu esimene suvi. Hoia kari koos, hoia silmad lahti ja kui näed hunti – hüüa kohe appi. Terve küla tuleb." Isa oli pannud käe tema õlale ja vaadanud teda nii, nagu oleks Joonas juba peaaegu täiskasvanu. See pilk oli olnud soe ja raske korraga.
Aga isa ei öelnud, et mägi on nii vaikne. Et päevad on nii pikad. Et rohutirtsud teevad sellist häält, mis läheb pärast tundi otse pea sisse ja jääb sinna. Joonas istus kivil, toetas lõua kätele ja vaatas, kuidas külaväljaku peal sai keegi värava. Lapsed kargasid üksteisele kaela. Joonas tõmbas põlved vastu rinda ja sosistas Pilvikule: "Homme ka niimoodi, eks? Sina ja mina ja kakskümmend neli lambatagumikku."
Siis kuulis ta seda – praksatust metsaservast. Oks murdus, siis teine. Midagi liikus puude vahel, midagi tumedat ja kiiret. Joonase süda tagus kõrini. Ta kargas püsti ja karjus nii, et hääl murdus: "HUNT! HUNT MÄEL!" Allaveerev kaja kandis sõnad külaväljaku peale ja jalgpall jäi veerema. Inimesed tõstsid pead.
🏃 Kogemata kangelane
Nad tulid jooksuga – esmalt Marta, küla vanem, kes oli oma seitsmekümnest eluaastast hoolimata kõigist kiirem, sest ta ei raatsinud kunagi mitte midagi maha magada. Tema kannul tormasid naabrimees Peeter oma kirvega ja Joonase isa, kes oli jätnud sepapaja ukse pärani. Isegi lapsed jooksid kaasa, suured silmad põlevad.
"Kus ta on?" hõikas Peeter, kirves õla peal. "Mis poole ta läks?"
Joonas osutas väriseva käega metsa poole. Mehed läksid puude vahele. Naised kogusid lambad kokku. Marta seisis Joonase kõrval ja pani käe tema õlale – just nagu isa oli kevadel teinud, aga kuidagi piduliku tundega.
Mehed tulid tagasi tühjade kätega. "Tuul," ütles Peeter ja raputas pead. "Kuivanud kuusk kukkus pooleks. Pole siin ühtegi hunti." Mõned täiskasvanud vahetasid pilke, aga Marta tõstis käe. "Poiss tegi õigesti," ütles ta häälega, mis ei sallinud vaidlust. "Parem kümme korda tühja joosta kui üks kord hilja jääda. Tubli, Joonas."
Ja siis juhtus midagi, mis oli nagu soe vesi kõhus. Lapsed – need samad lapsed jalgpalliväljaku pealt – vaatasid teda. Mitte läbi, mitte mööda, vaid otse teda. Üks neist, punaste põskedega Mari, ütles: "Sa olid ikka julge küll, et üksi seal ülevalt karjusid." Joonas tundis, kuidas ta kõrvad läksid kuumaks. Ta oli oluline. Terve küla oli tema pärast jooksnud.
Ainult Pilvik seisis eemalt ja vaatas teda oma kollaste silmadega. Lambatall ei liigutanud kõrvu ega matsatanud. Ta lihtsalt vaatas – ja Joonasel oli hetkeks tunne, nagu näeks Pilvik midagi, mida teised ei näinud. Joonas pööras pilgu ära.
🐺 Vale, mis läks liiga kaugele
Neli päeva hiljem istus Joonas samal kivil, ja mägi oli jälle vaikne. Mari ja teised olid unustanud ta kohe järgmisel hommikul. Jalgpall käis edasi, naer kandus üles, ja Joonas oli jälle nähtamatu. Pilvik magas tema jalge ees ja tõmbles unes.
Joonas mõtles sellele hetkele, kui terve küla vaatas teda. Mõte tuli nagu sügelus, mida ei saa mitte süüa – aga mis ei lähe ka ära. "Kui ma ütleksin, et nägin kahte hunti..." sosistas ta iseendale. "Ja et üks lammas on juba vigastatud..." Pilvik tõstis pea ja matsatas. "See on ainult natuke vale," ütles Joonas lambatallele. "Nad tulevad, näevad et kari on korras, ja kõik on rõõmsad." Pilvik ei matsatanud enam.
Joonas jooksis mäest alla, hüüdes ja karjudes. "HUNDID! KAKS HUNTI! ÜKS LAMMAS ON VERINE!" Seekord tuli terve küla. Mehed tõrvikute ja kirvestega. Naised sidemetega ja ravimteedega. Marta oma kepi ja kindla näoga. Nad ronisid mäkke ja leidsid – kakskümmend viis tervet lammast, kes sõid rahulikult rohtu.
Vaikus oli teistsugune kui eelmine kord. Marta ei öelnud midagi. Ta vaatas Joonast pikalt, pani oma kepi maha ja kõndis minema. See vaikus oli hullem kui ükskõik millised sõnad. Mari ja teised lapsed naersid – mitte temaga, vaid tema üle. "Hundipoiss!" hõikas keegi. Joonase isa tuli viimasena. Ta ei karjunud. Ta istus Joonase kõrvale kivile ja ütles vaikselt: "Usaldus on nagu Pilviku vill, poeg. Kasvab aeglaselt, terve suve. Aga maha lõigata saab ühe korraga." Joonas ei suutnud isale otsa vaadata.
🔥 Üksinda pimeduses
Hunt tuli kolmandal nädalal. Mitte üks hunt, vaid terve kari – neli halli varju, kes liikusid metsaservas nagu suits. Joonas nägi neid ja tema keha teadis enne pead. Jalad hakkasid jooksma, süda tagus rinnus nagu trumm, ja ta karjus juba enne, kui mäest alla jõudis: "HUNDID! PALUN, PÄRIS HUNDID!"
Külatänav oli tühi ja soe. Joonas tagus Peetri uksele. Uks ei avanenud. "Mitte jälle, Joonas!" hüüdis Peeter akna tagant. Joonas jooksis Marta maja juurde. Vana naine avas ukse praole, vaatas teda ja raputas pead. "Sa oled selle õiguse ära kulutanud, laps," ütles ta ja lükkas ukse kinni. Joonas tagus veel kolmele uksele. Neljandale. Viiendale. Kõik jäid kinni.
Ta seisis külatänava keskel, üksi, ja kuulas. Mäelt kostis määgimist – Pilviku häält, kõrget ja hirmunud. Joonas vaatas küla poole. Soojad aknad, turvalised seinad. Ta vaatas mäe poole. Pimedust ja hundihääli.
Ta mõtles: mina tegin selle. Mitte hundid, mitte küla – mina. Ja siis ta jooksis. Mitte küla poole, vaid mäkke tagasi, sest Pilvik oli seal ja kakskümmend neli lammast, kes keegi teine ei kaitsnud. Tema käed värisesid, kui ta otsis tulekivi. Isa oli talle õpetanud: hundid kardavad tuld ja müra. Joonas süütas karjaselõkke ja see leek oli pimeduses nagu teine päike. Ta lõi kahte keppi kokku, paukudes ja paukudes, ja hakkas laulma – mitte ilusat laulu, vaid valju, kõrisevat, hirmunud laulu, sest see oli ainus, mis talle tuli.
Hundid tulid metsaservast välja. Neli paari silmi helkisid tulekuma käes. Pilvik pressis end Joonase jalgade vastu ja Joonas astus lambatalle ette. Ta ei hüüdnud appi. Mitte sellepärast, et ta ei tahtnud – vaid sellepärast, et ta teadis, et keegi ei tule, ja see oli tema enda süü.
🌅 Usalduse vill
All külas kuulis Marta seda laulu. See kandus mäelt alla nagu midagi, mida vana naine polnud varem kuulnud – mitte häirehüüdu, mitte valetaja karjet, vaid hirmunud lapse häält, kes võitles üksi. Marta võttis oma kepi ja torkas Peetri uksele. "See on päris," ütles ta. Peeter raputas pead. "Ma ei lähe enam."
Aga Mari kuulis ka. Ta seisis oma akna all ja kuulas, ja miski selle laulu sees – see värin, see trotslik hirm – oli teistsugune kui ükski Joonase eelmine karje. Mari tõmbas kingad jalga ja koputas naabrilaste uksele. "Kuulge," ütles ta ainult. Nad kuulasid. Üks laps tuli, siis teine, siis kolmas. Nad võtsid tõrvikud ja jooksid mäkke.
Kui Joonas nägi tulesid mäe all, ei uskunud ta oma silmi. Lapsed tulid jooksuga – Mari ees, teised kannul. Nad lõid kepikestega kokku ja karjusid nii valjusti, et hundid pöörasid ringi ja kadusid metsa nagu hallid varjud, kes polnud kunagi olnudki. Joonas istus maha ja tema jalad ei kandnud enam.
Hommikuks selgus, et kolm lammast olid kadunud – jooksnud öises paanikas metsa. Pilvik ei olnud nende seas. Lambatall seisis Joonase kõrval ja matsatas. Joonas seisis külarahva ees ja kõik ootasid, et ta ütleks "ma ju ütlesin." Aga Joonas ütles: "Lambad on kadunud minu pärast, mitte huntide pärast. Kui te oleksite mind uskunud, oleksid nad alles. Aga te ei saanudki mind uskuda." Isa astus tema kõrvale ja embas teda. Marta ütles vaikselt: "Usaldus kasvab tagasi. Aga sa pead seda ise kasvatama."
Järgmisel hommikul istus Joonas jälle mäenõlval. Aga seekord oli Mari tema kõrval, ja veel kaks last. Joonas rääkis neile lugu – päris lugu, sellest kuidas Pilvik oli öösel talle vastu jalgu pressinud ja kuidas ta oma häälega hundid eemal hoidis. Ja see lugu oli parem kui ükski vale.