🔧 Poiss, kelle taskud olid alati täis
Antsu taskutes kõlisesid asjad. Nii oli see alati olnud, juba sellest ajast, kui ta neljaaastasena ema õmblusmasina lahti võttis ja — mis kõige tähtsam — uuesti kokku pani. Nüüd, kaheksa-aastasena, kandis ta kaasas kaht nöörijuppi, kolme kruvi, ühte kummipaela, luupi ja väikest peeglitükki, mille ta oli leidnud vanast kaleidoskoobist. "Kunagi ei tea, millal läheb vaja," ütles ta alati.
Sel hommikul oli Ants hoovi peal ja parandas oma jalgratta pidurit. Juhe oli tulnud kummist läbi ja pidur logises. Ants oli selle juba pooleldi lahti võtnud, kui naabrilaps Marek tuli aiaväravale ja jäi vaatama.
"Kas pidur on katki?" küsis Marek. "Ma oskan aidata, meie isal on—"
"Ära puutu," ütles Ants pilku tõstmata. "Sa teed valesti."
Marek seisis veel hetke. "Ma tahtsin ainult aidata."
Ants sikutas traati näpitsite vahel. "Kui tahan, et asi korralikult tehtud saaks, teen ise." Ta ütles seda sama häälega, nagu ütleks ilmateadet. See polnud tema meelest üldse kuri lause — see oli lihtsalt tõsi.
Marek läks minema. Ants vaatas hetkeks tema selja järele, tundis kõhus midagi imelikku, aga see kadus kohe, sest ta märkas, et tagumise ratta kodarad olid ka lõdvad. Sellega oli tükk aega tegemist.
Pärastlõunal oli Ants metsas, sest ta oli kuulnud, et vana tamme juures olnud vanasti töökoda. Töökoda tähendas tööriistu, ja tööriistad tähendasid uusi asju, mida lahti võtta. Aga tamme juures ei olnud mingit töökoda. Selle asemel oli seal suur kivi, millele keegi oli kriidiga kirjutanud: VÕLUVÕISTLUS TÄNA. AUHIND: MIDA IGANES SOOVID. KAOTAJA: TEENIB MIND TERVE AASTA.
Ants luges sildi kolm korda läbi. Ta teadis, et mõistlik laps keeraks ringi ja läheks koju. Aga seal, sildi all, oli väiksemas kirjas: "Lahendad kolm ülesannet. Kas sa oled piisavalt nutikas?" Ja see üks sõna — "nutikas" — tegi asja ära. Ants ei suutnud sellest mööda minna, nagu kass ei suuda mööda minna lahtisest uksest.
Ta koputas kivile. Maa värises ja kivi vajus allapoole nagu lift. Selle taga seisis keegi, kes oli umbes kaks korda Antsu isa pikkune, kandis vanamoelist nahkvesti ja nägi välja nagu keegi, kes pole väga kaua juuksuri juures käinud. Vanapagan köhatas, sirutas selja sirgeks ja tõstis käe, nagu ootaks trompetifanfaari. Fanfaari ei tulnud. Ta vaatas pahaselt üle õla tühja metsa poole, nagu oleks keegi unustanud oma osa ära mängida.
"Noh, igatahes," pomises ta ja köhatas uuesti, seekord pidulikumalt. "MINA — olen Kaheksakümne Seitsme Metsa Kardetuim Mõistatuste Isand, Hämariku Valitseja, Kolme Kraavi Kaitsja ja Seitsmenda Kännu Suveräänne Ülemjuhataja—"
"Kas sul nimi ka on?" küsis Ants.
Vanapagan sulges suu. Avas selle uuesti. Sulges jälle. Ta nägu läks punaseks nagu peet, mis on solvunud.
"…Vanapagan," ütles ta lõpuks.
"Selge. Tere, Vanapagan."
"See ei käi nii!" Vanapagan lehvitas kätega. "Sa pead aukartust tundma! Põlved peavad värisema! Vähemalt üks imepisike 'ohhoo' tuleks ära!"
"Ohhoo," ütles Ants ilma igasuguse tundeta.
Vanapagan ohkas nii sügavalt, et puulehed kahisesid. "Sina oled siis tänane? Väike nagu linavästrik." Ta silmitses Antsu. "Ikka tahad proovida?"
Ants pistis käed taskusse, katsus kummipaela ja kruvisid, ja tundis end kohe kindlamalt. "Ma saan hakkama," ütles ta. "Ma saan alati ise hakkama."
💡 Esimene ülesanne: ämber täis tühjust
Vanapagan viis Antsu oma õue. See oli kummaline koht — pool metsaalust, pool vana taluõue moodi, kõikjal virnades asju, millel polnud enam nime ega otstarvet. Õue keskel seisis roostes plekk-ämber. Vanapagana kass, suur ja hall nagu tolmupall, magas ämbri kõrval ja avas ühe silma, kui Ants mööda kõndis.
"Esimene ülesanne," ütles Vanapagan ja pani käed puusale. Ta üritas näha välja salapärane ja ähvardav, aga tema nahkvesti üks nööp oli lahti ja kass oli tema saapa peale magama jäänud. "Täida see ämber. Aga vett sa kasutada ei tohi." Ta viipas käega. "Ega muud vedelikku ka. Ega liiva. Ega kive. Ega lehti. Ega ühtegi asja, mida sa maast üles korjata saad."
Ants vaatas ämbrit. Siis vaatas taevast. Päike paistis otse peale, hele ja soe, nagu juunikuu lõunapaistele kohane. Ta kobas taskut ja leidis peeglitüki. Aeglaselt asetas ta selle ämbri põhja, peegeldav pool ülespoole. Päikesevalgus põrkas peeglist tagasi ja lõi ämbri seestpoolt särama. Ants kummardus ja vaatas ämbrit ülevalt. See hiilgas otsast otsani.
"Ämber on täis valgust," ütles Ants ja ei suutnud naeratust tagasi hoida.
Vanapagan astus lähemale, piilus ämbri sisse ja pööras selle isegi ümber, et kontrollida. Peeglikild kukkus maha. Ta noppis peeglikillukese üles ja uuris seda oma suurte sõrmede vahel. Tema kulmukortsud liikusid — üles, alla, jälle üles. Ta suu avanes nagu tahaks midagi öelda, läks jälle kinni, ja siis avanes uuesti.
"Oo," ütles ta. Paus. "Okei." Veel üks paus. "See poiss võibki hea olla."
Ta viskas peeglikillukese tagasi Antsule, aga seekord ettevaatlikumalt kui enne. "Ära lase sel pähegi minna. See oli soojendus."
Kass tegi ühe silma lahti, vaatas Antsu pikalt ja tegi silma jälle kinni. Nagu tahaks öelda: oota veel.
🌉 Teine ülesanne: nähtamatu sild
"Ehita sild üle selle kraavi," ütles Vanapagan ja osutas õue taga haigutavale lõhele. See polnud mingi väike praoline — ikka tubli kolm meetrit lai, põhi täis teravaid kive ja musta vett. "Sild peab mind kandma. Aga seda ei tohi olla näha." Vanapagan istus kännule ja jäi ootama, nagu keegi, kes on seda kõike varem näinud ja teab, kuidas lugu lõpeb.
Ants uuris kraavi. Ta kombas oma taskuid — nöör, kummipael, kruvid. Sellest ei piisa. Aga siis märkas ta õue nurgas vana kuurikest. Uks oli paokil. Sees leidis ta puulaudu, traati, vanu naelu — ja nurgas, kena rullina, köit, mis tundus tugevam kui see kuurike välja nägema peaks. Maagiline mets, mõtles Ants. Veidi. Tema silmad läksid särama.
Ants töötas kiiresti. Ta sidus kummipaelad ja nöörijupid kokku, pingutas need kahe kalda vahele ja lõikas laudadest nii õhukesed ribad, kui julges. Ta põimis traadi laudade ümber nagu ämblikuvõrku, katsetas iga sõlme ja iga liigest, ja lõpuks astus sammu tagasi, et oma tööd imetleda. Valmis sild oli peaaegu läbipaistev — nagu hõbeniit, mis üle kraavi ulatus.
"Vaata," ütles Ants ja ta häälest oli kuulda midagi, mida ta ise ei märganudki — uhkust, mis kubises üle serva. "Silda pole näha, aga see on olemas. Ja ma tegin selle kõik ise. Ilma igasuguse abita."
Vanapagan tõusis, aga enne kui ta jõudis proovida, astus tema kass sillale. Esimene samm — sild pidas. Teine samm — sild pidas. Kolmas samm — kumm venis, puit painutus ja KRÄUH. Keskmine laud murdus pooleks. Kassi tagaots rippus läbi silla, käpad krampslikult serval. Traadid hakkasid ühekaupa järele andma — ping, ping, ping — nagu pilli keeled, mis katki lähevad.
Ants tormas silla juurde. "Ei-ei-ei-ei—" Ta üritas traati tagasi sõlmida, aga sild logises kõikjalt. Kass hüppas osavalt kraavi põhja ja kõndis sealt rahulikult minema nagu keegi, kellel pole midagi häbi.
Ants istus kraavi servale. Ta kõrvad põlesid ja ta süda tagus kiiresti. Tema sild — tema nutikas, ilus, ainuüksi tema enda ehitatud sild — vedeles kraavi põhjas tükkidena. Ta vaatas oma käsi. Needsamad käed, mis alati kõigega hakkama said.
"Ei saanudki hakkama, mis?" ütles Vanapagan. Ta ei öelnud seda kurjalt. Ta ütles seda vaikselt, nagu keegi, kes teab, kuidas see tundub.
Ants ei vastanud. Ta vaatas kraavi põhja, kus kass astus rahulikult kivilt kivile, nagu mööda treppi, ja jõudis teisele kaldale kuivade käppadega. Ants jäi vaatama. Vee all olid kivid — laiad, lamedad ja täpselt õiges kohas. Kass teadis neid. Ants mitte. Kass oli taibanud midagi, mida Ants oma nutikusega üle oli hüpanud: et lahendus oli juba olemas, kui keegi oleks viitsinud vaadata.
Ants neelutas. See, mida ta nüüd pidi tegema, oli raskem kui ükskõik milline sild.
"Aitäh," sosistas ta kassile.
Ta ronis kraavi, leidis lamedad kivid ja ladusis need oma purustatud silla tugedeks. Nüüd ta ehitas aeglasemalt, vaatas, kuhu kivid loomulikult paigutusid, ja lasi neil ise oma koha leida, selle asemel et kõike sundida. Uus sild kandis kassi. Uus sild kandis Antsu. Ja uus sild kandis ka Vanapagana.
"Kass aitas sind," ütles Vanapagan, kui ta teisele poole jõudis.
Ants avas suu, et vastu vaielda. Vana harjumus tõusis kurku nagu mulli — "Ma oleksin ise ka leidnud need kivid" — aga ta neelatas selle alla.
"Jah," ütles ta. "Aitas küll."
🕯️ Vaheaeg, mida keegi ei palunud
Enne kolmandat ülesannet ütles Vanapagan, et peab "ettevalmistusi tegema," ja kadus kuuri taha. Ants jäi õuele ootama. Kass magas ta jalanõude kõrval.
Ants vaatas ringi — päriselt vaatas, nagu ta polnud varem jõudnud. Õue servas seisis kaks kiike. Üks oli ära kulunud, istmelaud lihvitud siledasj tuhandete istumiste poolt. Teine oli uue moodi, köied rohelised sammalt täis, nagu poleks keegi sinna iial istunud.
Ukse kõrval, väikese varikatuse all, seisis laud. Laual oli malelaud, nupud pooleldi üles seatud. Mustad olid kõik paigas. Valged — ainult kuningas, üksinda keset lauda.
Ants astus lähemale verandale. Riiulis seisis rida kruuse — viis või kuus, igaüks erinev, üks siniste lilledega, üks puust, üks nii suur, et see sobibuks supikausiks. Ainult üks oli puhas. Ülejäänud kattis paks tolmukiht.
Ants ei öelnud midagi. Ta istus tagasi ja ootas. Aga midagi tema rinnus oli teistsugune — nagu oleks keegi keeranud kruvi veidi valesti ja nüüd logises miski.
😢 Kolmas ülesanne: naer, mis muutub pisarateks
"Viimane ülesanne," ütles Vanapagan ja ta hääl oli teistsugune. Mitte enam mänguline, vaid tõsine, peaaegu vaikne. "Pane mind naerma nii, et ma nutma hakkan."
Ta istus maha, suured käed süles, ja vaatas Antsu otse silma. Antsu kõht läks korraks krampi. See ei kõlanud nagu ülesanne. See kõlas nagu midagi muud.
Aga Ants oli Ants, ja ta proovis. Kõigepealt rääkis ta oma parima nalja — selle jänese ja kaelkirjakuga. Vanapagan ei muiganudki. Siis tegi ta naljaka näo, kõõrdsilmad ja kõik. Mitte midagi. Ta proovis isegi Vanapagana jalga kõditada, aga see oli nagu kõditaks puutüve.
Ants proovis koputada nalju. Proovis sõnamänge. Proovis lugu ühest karust, kes tahtis tantsida, aga tal olid kaks vasakut käppa. Vanapagan istus nagu kivi.
Ants otsis taskutest. Nöör? Ei aita. Kruvid? Mõttetu. Luup? Sellega ei pane kedagi naerma. Esimest korda elus ei aidanud teda ükski asi, mida ta kaasas kandis. Ta istus Vanapagana kõrvale maha, sest ta jalad olid väsinud ja ta pea oli tühi. Vanapagana kass tuli ja istus nende vahele.
Vaikus. Pikk vaikus.
"Sa ju ei tahagi naerda," ütles Ants viimaks.
"Muidugi tahan!" Vanapagan tõstis pea. Tema hääl oli äkiline, peaaegu solvunud.
"Siis miks sa teed selle nii võimatuks?"
Vanapagan avas suu. Sulges selle. Kass nurrus nende vahel. Tuul liigutas puid. Kusagil eemal hüüdis rähn.
"Sest kui keegi kaotab," ütles Vanapagan viimaks, väga aeglaselt, "siis peab ta siia jääma."
Ants ootas.
"Ja kui keegi võidab…"
Vanapagan vaatas oma suuri käsi.
"…siis nad lähevad ikka ära."
Ants vaatas korraks kiikede poole — üks kulunud, üks puutumata. Ta mõtles tolmuste kruuside peale riiulis. Pooleli malemängule, kus valgetel oli alles ainult kuningas.
"Sa annad ülesandeid, et keegi tuleks külla," ütles Ants. Ta ei küsinud. Ta ütles.
Vanapagan ei vastanud. Aga tema õlad vajusid veidi allapoole ja ta nägu — see suur, krobeline, tuhandeid aastaid vana nägu — nägi korraks välja nagu poisil, kes seisab vahetunnis üksi koolimaja nurga taga.
🎲 Homme on mul üks tühi pärastlõuna
Ants istus seal Vanapagana kõrval ja mõtles. Ta mõtles Marekile, kes hommikul aiaväravale tuli ja tahitis aidata. Ta mõtles sellele, kuidas tema käed olid alati täis tööd, aga tema kõrval polnud kedagi, kellele öelda: "Vaata, mis ma tegin." Ta mõtles kassile, kes teadis kraavi kive. Ja ta mõtles sellele, et Vanapagana probleem polnud mitte see, et keegi ei tulnud — vaid see, et keegi ei jäänud.
Ants oli nutikas poiss. Ta teadis, et ta oleks võinud kolmanda ülesande lahendamata jätta, tunnistada kaotust ja minna. Või oleks ta võinud veel proovida — ehk oli vastus kuskil taskupõhjas, mõne kruvi all. Sõrmed sügelesid hakata ehitama mingit naljakat masinat, mis lahendaks kõik tema eest.
Aga ta mõtles sillale, mis lagunes, sest ta ei viitsinud vaadata, mis juba olemas oli.
"Ma ei oska sind naerma panna," ütles Ants ausalt. "Mul ei ole selle jaoks mingit nippi ega trikki."
Vanapagan noogutas, nagu oleks seda oodanud. "Noh. Siis on mäng läbi. Soovi mida tahad." Ta ütles seda väsinult, nagu loeks ette teksti, mida on tuhandeid kordi lugenud. Juba valmistus ta ennast tühja õue peale tagasi jäämiseks.
Ants avas suu. Ta oleks võinud soovida mida iganes. Uusi tööriistu. Maailma parimat tööriistakasti. Masinat, mis ise asju lahendab.
"Mul juba on," ütles Ants.
Vanapagan pilgutas silmi. "On mis?"
"Kõik, mida vajan." Ants katsus taskut — kruvid kõlisesid. "Aga mul on homme üks tühi pärastlõuna. Kui see sobib."
Vanapagan vaatas teda. Pikalt. Tema kollakad silmad läksid suureks, siis kitsaks, siis jälle suureks, nagu ei oskaks ta otsustada, milline näoilme peaks praegu peal olema. Ta avas suu, aga sealt ei tulnud midagi, mis juhtub väga harva olendiga, kes on tuhandeid aastaid vana.
"Sobib küll," ütles ta viimaks. Tema hääl oli kähe.
🪑 Üks tool, üks kass ja üks kulunud karp
Järgmisel päeval tuli Ants tagasi. Tal oli kaenla all kulunud karp — "Reis ümber maailma", kus mõned nupud olid kadunud ja asendatud kruvide ja nööpidega. Ta leidis Vanapagana õuelt — hiigla oli hommikust saati toimetanud. Kännule, kus ta eile istus, oli kõrvale ilmunud teine iste. See oli ehitatud palkidest ja nägigi välja nagu miski, mida oleks ehitanud keegi, kes on harjunud ehitama sildu ja tammisid, aga mitte toole. Üks jalg oli teistest pikem. Seljatoel oli kaks oksa, mis torkisid välja nagu sarved.
"Ma tegin sulle tooli," ütles Vanapagan ja ta nägu oli kummaline segu uhkusest ja ebakindlusest. "Ta on veidi viltu."
"Ta on hea," ütles Ants ja istus sinna. Tool kiikus, aga pidas.
Lauale oli Vanapagan pannud kaks kruusi teed. Üks oli too suur supikaussitaoline — tema oma. Teine oli siniste lilledega kruus, mille ta oli ilmselgelt hiljuti puhtaks nühkinud, sest sinine värv oli paiguti maha kulunud. Kruuside kõrval oli taldrik küpsistega, mis olid kõik eri suuruses ja mõned natuke kõrbenud. Ants võttis ühe. See oli üllatavalt hea.
Nad hakkasid mängima. Vanapagan viskas täringut nii ettevaatlikult, nagu kardaks seda katki teha. Esimesel ringil ta ei rääkinud. Teisel ringil ta küsis: "Kas see sinine kruvi olen mina?" Kolmandal ringil ta oli Austraalias ja Ants alles Hispaanias ja Vanapagan ütles: "Ma VÕIDAN su!" sellise häälega, mis pani puud värisema.
"See on lauamäng, mitte sõda," ütles Ants.
"KÕIK on sõda!" ütles Vanapagan ja viskas täringut nii, et see lendas lauale kolmandast otsast. Kass pidi kõrvale hüppama.
Neljandal ringil Vanapagan naeris. Päriselt naeris — sügavalt ja mürisevalt, nii et puudelt langesid lehed. Sest Ants oli maandunud laual "Lähte tagasi algusesse" ja tema nägu oli nii kohkunud, et see oli naljakam kui ükski nali, mida Ants eile rääkis.
Ja siis tulid pisarad. Mitte kurvad pisarad, vaid need teised — need, mis tulevad siis, kui midagi, mis on kaua kinni olnud, läheb lahti.
Vanapagan pühkis silmi ja ei öelnud midagi. Ta ei pidanud. Kass magas nende vahel ja nurrus.
Ants naeratas. Tema taskus kõlisesid kruvid ja tema rinnus tuksus midagi, mis oli parem kui ükskõik milline tööriist. Mitte vastus, mitte trikk, mitte nutikas lahendus. Vaid teadmine, et mõnikord on kõige targem asi, mida teha saad, lihtsalt tagasi tulla. Isegi siis, kui keegi sind sinna ei sunni.
Eriti siis.
Ta mõtles korraks Marekile. Tagumise ratta kodarad olid tõenäoliselt endiselt kõverad. Ants polnud seda parandanud.
Ehk homme.