🌲 Metsatee
Oskar rääkis juba enne, kui metsarada jalge all pehmeks läks. Ta rääkis sellest, kuidas koolis oli Marek jälle loll olnud ja öelnud asju, mida normaalne inimene ei ütle, ja kuidas õpetaja ei märganud, sest õpetaja ei märka kunagi, ja kuidas ta ise oleks öelnud midagi paremat, aga ei jõudnud, sest kelluke läks.
Ta rääkis puudele. Või metsale. Või lihtsalt õhule, mis oli märg ja lehemädanikust magus. Ühel hetkel hakkas ta rääkima oma jalgrattast, mille kett oli uuesti maha tulnud, ja sellest kuidas isa lubas selle ära parandada, aga ei olnud parandanud, sest isa ütles alati "homme" ja mõtles sellega midagi muud.
Rada kitsenes. Kased andsid ruumi kuuskedele ja kuused tõmbusid lähemale, nii et oksad riivusid vastu jope õlgu. Oskar pühkis narmad ära ja rääkis sellest, kuidas ta kunagi suureks saades autot ei osta, vaid elab metsas, ehitab onnid, ja kuidas see oleks tegelikult palju parem kui korter Tartus, kus seinad on nii õhukesed, et ta kuuleb, kuidas naabrionu köhib igal ööl täpselt kell üksteist.
Ta ei jäänud hingama. Sõnad tulid nagu vesi ojast – ilma et keegi oleks kraani keeranud. Ei olnud vaja kedagi, kes kuulab. Kuulamine polnud mõte. Mõte oli see, et vaikus ei saaks ligi. Et vaikus ei istuks talle kõrva äärde ja ei hakkaks sosistama neid asju, mida Oskar ei tahtnud kuulda.
Ta mainis möödaminnes ka seda, et Jaapanis on müügiautomaadid, kust saab osta elusaid puuke, mis on tema meelest täiesti normaalne asi ja ei ole vastumeelne, kui sa sellele pikemalt mõtled. Ta astus üle käändunud juurika ja rääkis edasi.
🍂 Esimene märk
Miski metsas oli teisiti. Oskar ei pannud seda kohe tähele, sest ta seletas parasjagu iseendale, miks kaneelisaiake on parem kui šokolaadisaiak, ja see oli keeruline teema, mis nõudis põhjalikke argumente. Aga tema jalad panid tähele. Nad aeglustusid, kuigi Oskar ei käskinud neil seda teha.
Linnud olid vait. See polnud tavaline linnuvaikus – selline, kus üks lõpetab ja teine alustab. See oli nagu keegi oleks tõmmanud metsa peale teki. Puude otsas ei liikunud midagi. Tuul oli ära läinud, aga oksad ei kõikunud edasi, nagu need tavaliselt teevad. Nad seisid, nagu ootaksid.
Oskar rääkis edasi, nüüd sellest, kuidas tema vanaema teeb parimat kartuliputru ja paneb sinna võid nii palju, et see on juba kollane, mitte valge, ja kuidas see on tegelikult kogu maailma parim toit. Aga ta märkas, et tema hääl kõlas teistmoodi. Sõnad ei lennanud enam edasi mööda rada nagu tavaliselt. Need kukkusid maha. Otse tema ette samblale, nagu oleksid raskeks muutunud.
Ta peatus ja vaatas üles. Kuused seisid nii tihedalt, et taevast oli näha ainult üks kitsas riba, hall ja liikumatu. Tüved olid tumedamad kui enne – või tundus nii, sest valgust oli vähem.
Midagi vaatas teda. Mitte silmadega. Pigem nii, nagu mets oleks oma tähelepanu koondanud ühte kohta ja see koht oli seal, kus Oskar seisis.
Ta neelatas ja avas suu, et rääkida sellest, kuidas ta tegelikult üldse ei karda.
🗣️ Häälte hunnik
Oskar rääkis nüüd kiiremini. Sõnad tulid tihedalt, nagu herneed kausist välja, ja ta kuulis ise, kuidas tema hääl läks kõrgemaks, aga see ei peatanud teda. Ta rääkis sellest, kuidas ta oli kunagi kooli näitemängus mänginud hunti ja kõik olid öelnud, et ta oli kõige parem hunt, ja kuidas see oli tegelikult väga tähtis roll, mitte nagu mõni arvas. Ta rääkis sellest, kuidas ta suudab hääle peale joosta kiiremini kui Marek, ja kuidas ta teab vähemalt kolmekümmet erinevat dinosaurust nimepidi.
Mets ei reageerinud. Sammal ei muutunud rohelisemaks ega pruunimaks. Kuused ei kaldu. Mitte midagi ei liikunud tema sõnade peale. Midagi istus rinnaku taga ja vajutas.
Ta hakkas rääkima emast. Kuidas ema tööl on ja kuidas ema helistab õhtul ja kuidas ema ütleb alati "räägi mulle oma päevast" ja Oskar räägib, aga mõnikord ta kuuleb, kuidas ema teisel pool telefoni kolistab nõusid, ja siis ta räägib veel rohkem, veel valjemini, sest äkki on vaja lihtsalt rohkem sõnu, et keegi päriselt kuuleks.
Nüüd ta peatus. Mitte suu, vaid jalad. Ta seisis keset rada ja tundis, kuidas sõnad tükkisid veel kurku, torkas veel, tahtis välja – aga miski oli muutunud. Nagu oleks ta kogemata öelnud midagi, mida ta polnud plaaninud öelda.
Mets seisis. Oskar seisis.
Ta avas suu uuesti ja rääkis hoopis ilmast.
👂 Peaaegu
Siis ta kuulis seda. Või peaaegu kuulis. See oli midagi nagu heli, mis tuleb enne heli – nagu keegi tõmbab hinge sisse kuskil puude taga, aeglaselt ja sügavalt, ja kogu mets tõmbub selle hingetõmbega kaasa.
Oskar jäi seisma. Tema kõhus liikus midagi – nagu enne kontrolltööd, aga teistmoodi. Mitte hirm. Pigem äratundmine, et keegi on siin, kes on siin olnud juba enne teda. Kaua enne.
Ta kuulas. Üks sekund. Kaks sekundit.
Ja siis ta rääkis selle katki. "See on ilmselt mingi loom," ütles ta valjusti, ja tema hääl kõlas nüüd nii teravalt, et ta ise võpatas. "Mingi metssiga või midagi. Meil oli loodusõpetuses, et metssead käivad karjadena, ja nad on tegelikult väga..." Ta rääkis ja rääkis, ja see heli, mis peaaegu oli – see tõmbus tagasi. Nagu vesi, mis oli juba kivile jõudnud ja voolas uuesti ära.
Oskari käed värisesid. Ta pani need taskusse. Ta rääkis sellest, kuidas metssead on tegelikult targemad kui koerad, ja sellest, kuidas ühes filmis oli metssiga, kes mängis jalgpalli, ja see oli küll naljaka, aga tegelikult on see loomade väärkohtlemine.
Aga tema sees, kuskil rinnakorvi all, oli midagi muutunud. Nagu uks, mis on lahti käinud ja mida ei saa enam päris kinni suruda. Ta rääkis edasi, aga sõnad olid õhemaks jäänud. Ta kuulis nende vahelt midagi läbi.
Ta kartis seda.
🤫 Vaikus
Ta ei plaaninud vait jääda.
Sõnad lihtsalt lõppesid. Nagu tee, mis muutub samblaks ja siis mitte millekski. Viimane lause – midagi ilmaennustuse kohta, mida ta ei mäletanud enam – jäi poolikuks. Suu sulgus.
Oskar seisis.
Esimesed sekundid olid halvad. Vaikus tungis kõrvadesse nagu vesi ja ta tundis seda kogu kehas – jalad muutusid raskemaks, kõht tõmbus pingule, sõrmed taskutes surusid rusikasse. Ta tahtis rääkida. Ta tahtis öelda midagi, ükskõik mida, kasvõi lugeda numbreid, lihtsalt et see tunne ära läheks.
Aga suu ei avanenud.
Aeglaselt, nagu keegi keeraks helitugevust alla, kadus see pinge. Ta kuulis sammalt. See ei teinud häält, aga ta kuulis seda ikkagi – seda, kuidas see oli märg ja pehme ja kuidas tema jalanõud olid sellesse vajunud. Ta kuulis oma hingamist. Sisse. Välja. Rind tõusis ja langes ja see oli nagu lained, mida ta oli suvel merel vaadanud.
Siis kuulis ta metsa. Mitte linnulaulu – need olid endiselt vait. Vaid puude endi hingamist. Seda, kuidas kuuseokkad hoiavad vett ja lasevad selle siis maha tilkuda. Seda, kuidas kuskil kaugel ragiseb tüvi, mis on pikka aega pidanud. Seda, kuidas maapind elab – tasaselt, vaevumärgatavalt, nagu keegi, kes magab.
Tema käed avanesid taskutes. Sõrmed sirutusid välja.
Ta hingas.
🌿 Kohtumine
See ei tulnud puude vahelt välja. See oli juba seal – nii nagu sammal on kivil ja nii nagu niiskus on õhus. Oskar ei näinud teda otse vaadates. Aga silmanurgast, sealt kust tüved lähevad uduseks, oli midagi. Keegi.
Koor ja sammal ja vana puit. Nagu kuusk, aga mitte päris. Nagu kivi, aga kivi ei hinga. See oli suurem kui Oskar, aga mitte nii, nagu täiskasvanud on suurem.
Oskar ei liikunud. Tema jalad olid raskeks muutunud ja see oli okei. Üks oks kuju kõrval seisis paigal. Tuul oli – Oskar tundis seda näol – aga oks ei liikunud. Tema rind hingatas aeglaselt, pikalt, ja iga hingetõmbega tundus see kuju puude vahel selgemaks minevat. Või äkki kohanesid silmad. Või äkki ei olnud vahet.
Kuju ei vaadanud. Ja ometi ei olnud ühtegi kohta, kust ta poleks näinud. Oskaril ei olnud sõnu selle jaoks ja esimest korda ei otsinud ta neid.
Hääl tuli nagu kännust, mille sees on mulla kogu aasta sügiselõhn. Aeglane ja madal ja nii vaikne, et Oskar pidi selleks kogu kehaga kuulama – kõrvu, nahka, jalataldu, rinnakut.
"Sa kuuled."
Nii palju. Kaks sõna. Ja siis oli vaikus tagasi, aga see oli teistsugune vaikus kui enne – soe ja täis, nagu kauss, mis on ääreni. Oskar tundis, kuidas pisarad tulid, mitte kurbusest, vaid millestki, millele tal ei olnud nime. Tema lõug värises ühe korra. Ta lasi sel väriseda.
Kuju seisis. Oskar seisis. Mets hingatas nende ümber.
🫀 Vastus
Oskar ei saanud sõnu. Ta sai midagi muud.
See algas jalgadest – soojus, mis tuli maapinnast üles läbi märgade saabaste, nagu oleks keegi pannud tema tallad sooja ahju peale. Soojus liikus üles, piki sääri, ja jõudis kõhtu, mis oli terve päeva olnud kõvaks tõmmatud, ja kõht lõdvestus. Lihtsalt nii. Nagu käsi, mis laseb köiest lahti.
Tema rind avanes. Mitte füüsiliselt – luud jäid paigale – aga miski seal sees, mis oli olnud kokkusurutud ja kitsas, läks lahti. Ja sinna sisse mahtus mets. Kuuskede lõhn, niiskus, vaikne tilkumine, puude hingamine – kõik see voolas sisse nagu oleks seal alati olnud koht selle jaoks.
See ei olnud mõte.
Pisarad jooksid, aga ta ei pühkinud neid ära. Need kukkusid samblale ja sammal võttis need vastu.
Puude vahel oli kuju kadumas. Mitte ära minnes – pigem nii, nagu hommikune udu kaob, sest valgust on juba piisavalt. Ta muutus tagasi kuuseks, kiviks, samblaks, õhuks.
Oskar seisis ja tema keha oli soe ja raske ja kerge korraga.
🚶 Tagasitee
Oskar kõndis tagasi. Rada oli sama, aga tema jalad asetusid teistmoodi – aeglasemalt, nii et ta tundis iga sammu eraldi, sammalt ja juuri ja märga mulda. Kuused taandusid ja kased tulid tagasi ja nende vahelt hakkas taevast paistma, ikka hall, aga kuidagi heledam.
Linnud alustasid uuesti. Üks kõigepealt, kuskil kõrgel, siis teine, ja kolmas. Oskar kuulas neid. Iga noot eraldi. Ta ei teadnud, mis linnud need olid, ja ta ei hakanud arvama.
Metsaservas, kus rada läks laiaks ja muutus kruusateeks, istus keegi kivil. Vana naaber, kes käis iga päev koeraga jalutamas. Koer tuli Oskarile vastu ja Oskar kummardus ja tundis koera sooja kõrva oma peopesa vastu.
"No kus sa käisid?" küsis naaber.
Oskar avas suu. Varem oleks sealt tulnud kõik – milliseid puid ta nägi ja mida ta mõtles ja kuidas ta kord kuulis mingit häält ja kuidas metsas on tegelikult väga huvitav, kui sa tead, kuhu vaadata. Kõik see torkas veel kurgus, tükkhaaval, valmis tulema.
Aga ta sulges suu. Ta vaatas naabrit ja silitas koera ja tundis, kuidas õhtu hakkab kruusateele laskuma.
"Metsas," ütles Oskar.
Piisas.