📖 Vanaema päevik
Vanaema maja lõhnas alati natuke nagu kaneel ja natuke nagu vanad raamatud. Marta teadis seda lõhna paremini kui oma mänguasjakasti lõhna. Täna oli maja aga vaikne. Vanaema magas oma suures voodis, padi kortsus, ja Marta istus esikus põrandal, jalad kõikumas.
"Ema, millal vanaema ärkab?" küsis Marta juba kolmandat korda.
"Las ta puhkab, kullake. Ta vajab und, et terveks saada," ütles ema ja silutas Marta juukseid. "Ma pean poodi minema — kas sa saad natuke üksi olla? Ma tulen ruttu tagasi."
Marta noogutas, kuigi ta kõht tundus tühi — mitte söögist, vaid millestki muust. Ta läks vanaema tuppa ja istus vaikselt raamaturiiuli kõrvale. Siis ta nägi seda. Väike sinine kaustik, mille kaanel olid kuldsed tähed: "Minu kõige imelisem päev." Marta avas kaustiku ettevaatlikult. Sees oli vanaema lapsepõlve käekiri — suur ja kõver, just nagu Marta enda oma.
Esimene rida ütles: "Küpsetasin emaga maasikakooki." Marta vaatas magavat vanaema. Kui ta teeks vanaemale selle kõige imelisema päeva uuesti? Äkki see aitab tal terveks saada! Marta pigistas päeviku vastu rinda ja hiilis kööki.
🥣 Kõik läheb valesti
Köögis luges Marta päevikut sõrme abil. "Piim lehmalt. Munad kanapesast. Üks kruusitäis jahu." Marta vaatas külmkappi. Siin oli poepiim ja poejahu. Aga milline kruus? Vanaema kapis oli neid kümmekond. Marta valis kõige suurema — see tundus kõige olulisem.
Ta kallas jahu kaussi. Pilv tõusis ja maandus Marta ninale. Siis piim. Siis munad — üks kukkus põrandale ja ta pühkis seda sokkidega, mis tegi asja ainult hullemaks. Tainas nägi välja nagu suppi, mitte nagu koogitaigent.
"See pole õige," pomises Marta ja tundis, kuidas silmad kipitama hakkasid. Päevikus kirjutas vanaema, et kook oli imeline. Marta oma oli vedel lomp.
Ta läks aeda, sest päeviku teine rida ütles: "Mängisime Mariga ja Jüriga peitust suures aias." Marta peitis ennast suure sõstrapõõsa taha. Ta ootas. Keegi ei tulnud otsima. Vanaema koer Pontu tuli ligi ja lakkus Marta põlve. "Pontu, sina pead mind otsima!" seletas Marta. Pontu istutas maha ja lakkus oma käppa. Marta niheles põõsa all ja tundis ennast rumalana. Vanaema päev oli olnud täis sõpru ja naeru, aga Marta oli päris üksi.
Ta tuli tuppa tagasi ja luges viimast rida: "Laulsime kõik koos seda laulu, mida ainult meie teame." Aga mis laul see oli? Seda polnud kirjas. Ja päeviku viimane lehekülg — see oli välja rebitud. Lihtsalt sakiline serv. Marta vajus vanaema voodi kõrvale põrandale, päevik süles, ja pisarad voolasid mööda põski.
🎂 Kõige imelisem päev
"Marta-kuld, miks sa nutad?"
Marta tõstis pea. Vanaema silmad olid lahti ja ta naeratas — nõrgalt, aga päriselt. Marta hoidis päevikut üles. "Ma tahtsin sulle sinu parima päeva tagasi teha. Aga kook läks sassi ja mul polnud sõpru ja ma ei tea seda laulu ja viimane lehekülg on ka kadunud!"
Vanaema naeratas veel laiemalt. Ta kobas padja alla ja tõmbas välja kollaka paberitüki — sakilise servaga, täpselt päevikust. "See lehekülg on mul alati siin olnud." Ta andis selle Martale. Lapse käekirjaga oli kirjutatud: "Parim asi: et mu sõbrad olid mul olemas, isegi kui kõik läks untsu." All oli joonistus — väike tüdruk koogitainaga näol, suu naerule.
"Kas tead, Marta — mu kook läks ka põhja!" ütles vanaema. "Ja Mari kukkus peituse ajal ja sai põlve katki. Mitte miski ei läinud plaani järgi." Vanaema ümises tasa mingit meloodiat — lihtsat ja kiigutavat. "See on see laul. Sõnu polnudki korralikult — me lihtsalt ümisesime ja naersime."
Just siis helises uksekell. Ema oli tagasi ja tõi kaasa naabri Kadri ja Toomase. "Ma mõtlesin, et sul on äkki seltsi vaja," sosistas ema. Marta viis lapsed kööki, kus vedel tainas ikka ootas. Kadri tõstis kulmu: "Kas see peaks kook olema?" Ja siis nad naersid. Koos sõtkusid nad tainast, ajasid jahu üksteise peale ja Toomas sai muna juustesse. Kook tuli ahjust natuke kõrbenud ja natuke viltu, aga nad viisid tüki vanaemale. Vanaema hammustas ja sulges silmad. "Maitseb täpselt nagu mu lapsepõlve kook — pisut kõrbenud ja väga palju armastust."
Marta istus põrandale, päevik põlvedel, ja kirjutas tagakaanele oma suurte kohmakate tähtedega: "Minu kõige imelisem päev." Kõrvaltoas ümisesid Kadri ja Toomas vanaema laulu — valesti, aga koos. Ja see oligi kõige parem.