Tühjad aknad
Kadri luges igal hommikul üle, mis oli veel alles. Kaev — alles. Laut — alles, kuigi lehm oli nüüd üksi, sest teist ei olnud enam. Saun — alles. Õunapuu, mille isa oli istutanud enne Kadri sündi — alles, kuigi lehed olid sel kevadel hilinenud, nagu kõik oleks hilinenud.
Aga kui ta vaatas üle aia, siis algas tühjus. Lõunanaabri Tamme talu aknad olid tumedad. Mitte lihtsalt kustunud — tumedad nagu silmad, mis on kinni vajunud. Keegi ei olnud sealt välja tulnud juba kolm nädalat. Kadri teadis, et keegi ei tulegi. Tamme pere — vana Juhan, tema naine Leena, nende kolm last — olid kõik läinud. Mitte ära kolinud. Läinud.
Kadri oli kaksteist ja ta teadis, mida see sõna tähendas. Ema ei öelnud "surnud", ta ütles "läinud", aga Kadri ei olnud loll. Ta oli näinud, kuidas kirikumees käis. Ta oli näinud kirstusid. Ja ta oli näinud, kuidas nende enda maja jäi puutumata, nagu keegi oleks tõmmanud selle ümber nähtamatu joone. Terve küla harvenemas nagu mets pärast tormi — üks puu siit, kaks sealt — ja Kadri pere seisis ikka püsti. Ema, isa, väike vend Jüri, kes oli alles viiene ja kes ei mõistnud, miks ta enam Tamme laste juurde mängima minna ei tohi. Jüri küsis iga päev. Kadri enam ei küsinud. Kadri luges.
Sel hommikul oli ta üles märganud veel ühe muutuse: Põhja-Mihkli talu korstnas ei olnud suitsu. Eile oli veel olnud. Ta seisis õues ja tundis, kuidas kevadtuul kandis endas midagi külma — mitte temperatuuri, vaid puudumist. Nagu tuul oleks käinud läbi tühjade tubade ja toonud sealt kaasa tühjuse enda.
Jüri küsimused
"Miks Mihkli korstnas suitsu ei ole?" küsis Jüri õhtul, lusika poolel teel suhu. Kadri vaatas emale. Ema vaatas isale. Isa vaatas oma kaussi.
"Mihkli rahvas on läinud linna," ütles isa. Ta rääkis seda nii, nagu räägiks ilmast. "Seal on rohkem abi." See oli vale ja kõik teadsid, et see oli vale, aga Jüri noogutas ja sõi edasi. Kadri kadestas teda — mitte sellepärast, et ta uskus, vaid sellepärast, et ta sai uskuda. Kadri ei saanud enam. Ta oli näinud Mihkli naist Annet eelmisel nädalal kaevu juures, ja Anne nägu oli olnud hall nagu tuhk, ja Anne oli öelnud ainult: "Hoia oma pere kodus, tüdruk." Mitte rohkem. Siis oli Anne läinud tagasi oma tallu, ja nüüd ei olnud seal enam suitsu.
Kadri pani lusika käest. "Isa. Miks meie ei jää haigeks?" Isa käsi peatus. Ema tõusis ja hakkas nõusid kuuma veega loputama, kuigi keegi ei olnud söömist lõpetanud. See oli tema viis mitte vastata. Isa ütles viimaks: "Jumal hoiab meid." Aga ta ei öelnud seda nagu inimene, kes usub. Ta ütles seda nagu inimene, kellel ei ole paremat vastust.
Kadri läks õue. Õhk oli jahe ja taevas oli see kummaline rohekas-hall, mis tuleb enne pikka vihmahoogu. Ta istus õunapuu alla ja pani käe tüvele. Koor oli soe. Midagi siin oli veel elus. Aga küsimus istus ta sees nagu kivi: miks meie? Tamme Juhan oli olnud parem mees kui isa — Kadri teadis seda. Juhan oli aidanud kõiki. Ja Juhan oli läinud.
Lugu, mida räägiti
Vanaema oli surnud juba ammu enne katku, aga tema hääl elas Kadri peas edasi. Vanaema oli rääkinud lugusid, ja üks lugu oli olnud katkust. Mitte sellest katkust — vanast katkust, ammusest, nii vanast, et keegi ei mäletanud aastaarvu. Vanaema oli öelnud: "Katk ei ole haigus, laps. Katk on keegi."
Kadri oli siis seitsmeaastane olnud ja naernud, sest ta arvas, et vanaema teeb nalja. Aga vanaema ei naernud kunagi, kui ta rääkis sellistest asjadest. Ta rääkis neid sama häälega, millega ta rääkis ilmast ja loomadest ja sellest, millal kartulid maha panna — rahulikult, kindlalt, nagu räägiks tõtt. "Teda kutsutakse Katkueit," oli vanaema öelnud. "Ta on vana naine. Ta käib mööda teid ja koputab ustele. Mõnele uksele koputab, mõnele mitte. Tal on valge rätik peas ja ta kannab väikest kotti. Kotis on — noh, seda ei tea keegi. Aga kes ukse avab, see näeb, mis kotis on."
Kadri oli küsinud: "Aga miks ta mõne ukse vahele jätab?" Vanaema oli vaikinud. See oli olnud pikk vaikus — mitte selline, kus inimene mõtleb, vaid selline, kus inimene otsustab, kui palju öelda. Siis oli vanaema öelnud: "Katkueidel on oma arvepidamine. See ei ole meie arvepidamine. Ära kunagi arva, et sa tead, miks ta valis nii, nagu ta valis." Vanaema oli vaadanud siis Kadrit kummalisel pilgul — nagu oleks tal veel midagi öelda, aga otsustas siiski vaikida.
Nüüd istus Kadri pimedas toas ja mõtles vanaema peale. Väljas sadas vihma. Tühjad talud seisid vihmas nagu keegi oleks nad maha jätnud — ja Kadri mõistis esimest korda, et nii oligi läinud, aga mitte inimeste poolt. Inimesed ei olnud lahkunud. Inimesed olid ära viidud. Tema peret ei oldud viidud. Ja ta ei teadnud, kas see oli õnnistus või karistus, ja see mitteteadmine oli hullem kui kumbki.
Jälg teel
Kolmandal päeval pärast Mihkli talu vaikimist läks Kadri välja. Ema oli keelanud, aga Kadri läks ikkagi. Ta pidi nägema.
Tee oli pehme vihmast ja sügavas poris olid jäljed. Kadri tundis vankriratta jälgi, hobusekabja jälgi, aga üks jäljerida oli imelik. Need olid jalanõujäljed, väiksed ja sügavad, nagu oleks keegi kerge kõndinud väga kindlalt. Jäljed tulid lõuna poolt — sealt, kus oli Kõrtsi küla, kust oli ka kuuldud halbu uudiseid — ja läksid põhja poole mööda teed. Kadri kummardus. Sammud olid ühtlased, pikad, kiiremad kui tavalisel vanal inimesel. Aga kuidagi teadis Kadri, et see oli vana inimene.
Jäljed pöördusid Tamme talu poole. Sealt tulid tagasi. Siis edasi, Mihkli talu poole. Sealt tagasi. Siis edasi, põhja poole. Aga Kadri talu juurde jäljed ei pöördunud. Tee läks otse mööda ja jäljed läksid otse mööda, nagu nende maja polekski olnud.
Kadri seisis tee peal ja vaatas jälgi. Süda tagus kiiresti — mitte hirmust, vaid millestki muust. Häbist, äkki. Sest need jäljed tähendasid, et keegi oli valinud. Keegi oli tulnud mööda seda teed ja koputanud Tamme uksele ja Mihkli uksele ja jätnud Kadri ukse vahele. Kadri tõmbas sõrme üle jälje serva. Pori oli külm. Aga jälje põhi oli kuidagi kuiv, nagu oleks jalg olnud soe.
Siis ta märkas midagi. Nende oma ukse kohal, palkide vahel, olid ema sisse pistetud kadakaoksad. Ema oli neid alati pistnud — "kurja silma vastu," ütles ta — ja Kadri oli seda pidanud naiste ebausklikuks kombeks. Aga nüüd, jälgedega poris, tundus kõik selge: ema kadakaoksad olid selle teinud. Ema usk oli neid kaitsnud. Kadri tundis, kuidas midagi kadus ta rinnast — hirm, äkki, sest nüüd oli vastus olemas ja vastus oli lihtne.
Kadri häbi
Ta ei rääkinud jälgedest kellelegi. Ta tuli koju ja pesi käed ja istus Jüri kõrval ja kuulas, kuidas väike vend jutustas oma puunukule loo hobusest, kes oskas rääkida. Elu Kadri majas oli jätkunud. Isa käis laudas. Ema küpsetas leiba, kuigi jahust oli puudus. Keegi ei rääkinud tühjadest taludest.
Aga Kadri sees kasvas häbi. Iga hommik, kui ta ärkas ja tõmbas hinge ja tundis, et ta keha on terve ja soe — iga selline hommik oli süüdistus. Sest samal ajal oli Liis, kes hüppas jõkke alati esimesena ja naeris nii valjusti, et linnud lendasid — samal ajal oli Liis kuskil, kuhu hommik ei ulatu. Ja Kadri, ettevaatlik Kadri, kes kunagi ei hüpanud esimesena — Kadri oli elus. See tundus nagu maailma kõige julmem nali.
Aga keset häbi leidis Kadri ka midagi muud — kindluse. Kui ema kadakaoksad olid neid kaitsnud, siis tähendas see, et kaitse oli olemas, et maailm polnud täiesti mõistuseta. Mõni õhtu istus ta toas ja vaatas uksepiida kadakaoksi ja tundis peaaegu rahu. Me oleme kaitstud, mõtles ta. Ema teadis, mida teha. See on põhjus.
Öösiti kuulas Kadri, kas keegi tuleb mööda teed. Mõnikord tahtis ta, et koputus tuleks. Ta teadis, et see mõte oli kohutav. Aga olla valitud ellujäämiseks ei tundunud nagu arm. See tundus nagu ülejääk.
Isa tunnistus
Sel õhtul ütles Kadri isale: "Ma tean, miks me elus oleme." Isa tõstis pilgu. "Ema kadakaoksad ukse kohal. Need hoidsid ta eemal." Kadri ütles seda kindlalt, sest ta oli jälgedest aru saanud ja see oli ainuke asi, mis oli mõttekas — ema usk, ema oksad, midagi lihtsat ja konkreetset, mida Kadri sai mõista.
Isa vaatas teda kaua. Siis tõusis, pani ukse kinni — Jüri ja ema olid teises toas — ja istus tagasi. Küünlavalgus liigutas varje ta näol ja Kadri nägi, et isa oli vana. Mitte vana nagu vanaema oli olnud — vana nagu inimene, kes on lühikese ajaga palju kannatanud.
"Tamme Leenal olid samad oksad," ütles isa vaikselt. "Igal üksel külas." Kadri suu sulges. Muidugi. Kõik naised panid kadakaoksi. See polnud eriline. See polnud vastus.
Isa pööras pilgu kõrvale, aknale, kus peegeldus küünlatuli. Ta käed laual värisesid, ainult natuke, aga Kadri märkas. Isa surus need rusikatesse ja vaikus venis, kuni Kadri arvas, et ta ei räägi enam. Siis ütles isa: "Ma tean, miks ta meid vahele jättis." Kadri süda peatus. "Sinu vanaema rääkis mulle. Enne surma, viimsel ööl." Isa hääl oli madal ja tasane. Isa sulges hetkeks silmad, nagu oleks vanaema viimase öö mäletamine asi, mis nõudis temalt jõudu. "Katkueidel on arvepidamine. Ta ei vali häid ega halbu. Ta ei vali rikast ega vaest. Ta valib neid, keda on vaja."
"Keda on vaja... milleks?" Isa noogutas. "Katk tuleb ja läheb, aga pärast katku peab keegi jääma. Keegi peab matma surnud. Keegi peab hoolitsema loomade eest, kes jäid. Keegi peab talud kinni panema, et hundid sisse ei tuleks. Keegi peab mäletama." Kadri vaatas teda. "Me oleme... nagu need, kes labidaga tulevad?"
Isa ei vastanud kohe. Ta vaatas oma käsi, mis olid kulunud ja kõvad, ja Kadri nägi, et tema isa — kes ei olnud kunagi nutnud, mitte kordagi kogu selle aja — et tema isa suu tõmbus hetkeks kõveraks, nagu oleks midagi ta sees liiga suureks kasvanud. Siis läks see üle. Isa ütles: "Sinu vanaema ütles, et Katkueit vaatab majja ja näeb, kes jaksab kanda. Mitte kes on tugev — kes jaksab kanda. See on eri asi." Kadri tundis, kuidas midagi ta sees murdus. Mitte katki, vaid lahti — nagu oleks mingi uks praokile vajunud. See ei olnud vastus, mida ta oli tahtnud. Ta oli tahtnud kuulda, et nad olid kaitstud, armastatud. Selle asemel olid nad vajalikud. Tööriist, mitte aare.
"Ei," ütles Kadri. Sõna tuli välja enne mõtet, kõva ja terav. "Ei. Ma ei taha seda. Ma ei taha olla kellegi tööriist. Ma tahan olla lihtsalt tüdruk, kes elab, sest ta elab." Isa ei vastanud. Ta lihtsalt vaatas teda, ja tema pilk oli raske ja kurb, ja Kadri teadis, et isa ei saa seda muuta. Keegi ei saanud. "Miks mina?" küsis ta, ja seekord oli ta hääl väike. "Miks ei võinud keegi teine jaksata kanda?" Isa ütles vaikselt: "Ma küsisin sama küsimuse sinu vanaemalt." Ta ei öelnud, mis vanaema vastas, aga Kadri arvas, et vanaema ei vastanudki.
Matmine
Järgmisel päeval läks isa Tamme tallu. Kadri läks kaasa. Ema ütles "ärge minge", aga isa ütles "keegi peab" ja see oli kõik. Nad võtsid labidad ja läksid.
Tamme talu oli vaikne nagu koht, kus pole kunagi elatud. Aga see polnud tõsi — Kadri teadis igat nurka, igat laudaäärt, igat kivi õuel, sest ta oli siin mänginud tuhandeid tunde. Liisi tuba oli olnud vasakul, akna all kasvas kibuvits. Kibuvits õitses nüüd. See oli kõige raskem asi, mida Kadri oli kunagi näinud — need roosad õied tühja akna all.
Isa oli juba varem käinud. Kehad olid kaetud. Kadri ei näinud nägusid ja ta oli selle eest tänulik viisil, mida ta häbenes. Nad matsid nad aia taha, kõrvuti, nagu pere peab olema. Isa luges palve. Kadri ei osanud palvetada. Ta seisis, hoidis labidat ja mõtles: mina olen see, kes teid matab. See on mu ülesanne. See on põhjus, miks ma elan.
See mõte oli raske nagu kivi, aga ta ei vajunud selle alla. Ta tundis, kuidas see kivi liikus ta sees, otsis kohta, asus paika — mitte mugavalt, aga kindlalt. Nagu vundamendikivi. Tagasiteel peatus Kadri Mihkli talu juures. "Homme," ütles isa. "Mitte kõike korraga." Kadri noogutas. Jalad olid rasked mullast. Käed olid valusad. Ja ta oli elus — mitte sellepärast, et ta oli seda välja teeninud, vaid sellepärast, et keegi pidi olema elus.
Võõras teel
Varahommik, udune — selline hommik, kus maailm tundub pooleldi olemas. Puud olid ainult piirjooned ja taevas oli valge nagu tühi leht. Kadri oli läinud kaevule vett tooma ja teel tagasi vaatas ta juhuslikult külatee poole. Seal kõndis keegi.
Naine. Vana naine. Tal oli valge rätik peas ja ta kõndis aeglaselt, aga kindlalt, nagu inimene, kes teab täpselt, kuhu ta läheb. Ta oli väike — väiksem kui Kadri ema — ja ta kandis midagi, kotti või kompsakat, mida ta hoidis enda ees mõlema käega. Kadri seisis paigal. Panged olid ta kätes. Vesi liikus, aga ta ei liigutanud jalgu.
Vana naine kõndis mööda teed. Ta ei vaadanud kõrvale. Ta möödus nende talu teelõigust nagu möödub inimene kohast, mida ta tõeliselt ei näe. Nagu Kadri ja tema maja ja tema pere oleksid olnud läbipaistvad. Ja siis — just kui vana naine oli juba möödumas — peatus ta. Mitte järsku, vaid aeglaselt, nagu oleks keegi teda nähtamatu käega kinni hoidnud.
Ta pööras pea. Kadri nägi ta nägu — tavaline nägu. Vana naise nägu, kortsus ja päikesest pruun. Silmad olid tumedad. Mitte kurjad, mitte head. Tumedad. Naine vaatas Kadrit ja Kadri tundis, kuidas kogu ta keha muutus raskeks, nagu oleks keegi valanud luudesse tina. Naine ei öelnud midagi. Ta vaatas. Siis pööras ta pea tagasi ja kõndis edasi, põhja poole. Udu neelas ta. Kadri seisis seal pangedega, käed värisesid ja vesi oli külm.
Mida alles jätta
Nädalad läksid. Kadri ja isa matsid Mihkli pere. Nad matsid Altnurga vana mehe, kelle keegi polnud leidnud, sest tal polnud perekonda. Nad panid talud kinni — aknad laudadega, uksed haakidega, et loomad ja tuul sisse ei pääseks. Iga talu juures seisis Kadri hetke ja proovis mäletada, kes seal elas. Mitte ainult nimesid — nimesid ta teadis — vaid asju. Kuidas Mihkli Anne laulis alati aias töötades. Kuidas Altnurga vanamees nikerdas lastele puust vilesid, millest igaüks vilistas eri häälega.
Kadri hakkas kirjutama. Tal ei olnud palju paberit — isa tõi kiriku juurest vanu lehti — aga ta kirjutas igale perele lehe. Nimi. Lapsed. Mis neil õues kasvas. Mis lugu nad rääkisid. Millal viimati naerdi. Ta ei teadnud, miks ta seda tegi. Ta teadis ainult, et keegi pidi tegema ja et tema sai.
Jüri hakkas tasapisi mõistma. Mitte kõike — ta oli viiene, ta ei pidanudki kõike mõistma — aga ta ei küsinud enam, millal Tamme lapsed tagasi tulevad. Selle asemel küsis ta: "Kadri, kas sa kirjutad ka Liisi loo?" Ja Kadri ütles: "Jah." Ja Jüri ütles: "Kirjuta, et ta oskas kõige kõrgemalt oksalt alla hüpata. Seda ma mäletan." Kadri kirjutas selle üles. Tint oli udune, sest ta silmad olid märjad, aga ta kirjutas.
Ema hakkas toitma Tamme lehma, kes oli laudas nutnud. Isa parandas Mihkli katust, et talv seda lõhki ei lööks. Mitte sellepärast, et keegi seal elama hakkaks. Vaid sellepärast, et asjad väärivad hoolt, isegi kui nende omanikud on läinud. Eriti siis.
Katkueide kott
Kadri nägi vana naist veel korra. See oli sügisel, kui lehed olid juba kollased ja õhk lõhnas seente ja mädanevate õunte järele. Kadri oli teel kirikust, kuhu isa oli ta saatnud küünlaid tooma. Tee ääres, kõrge kuuse all, istus vana naine kivil. Sama valge rätik. Sama kompsakas põlvedel. Kadri peatus.
Seekord ei olnud hirmu. Oli ainult äratundmine. Nagu vaataks kedagi, keda sa oled ammu tundnud, aga keda sa pole kunagi päriselt näinud. Vana naine vaatas teda ja seekord olid ta silmad mitte tumedad, vaid väsinud. Väga väsinud. Nagu inimene, kes on kaua teinud tööd, mida keegi ei taha teha. "Sa tead, kes ma olen," ütles vana naine. Tema hääl oli tavaline — maanaise hääl, kähe ja madal. Kadri noogutas.
"Sa tahtisid teada, miks." See polnud küsimus. Kadri noogutas uuesti. Vana naine vaatas oma kompsakat. "Mina ei vali, laps. Mind saadetakse ja mina lähen." Ta vaikis hetke. "Aga mõnikord näen ma majas kedagi, keda katk ise vajab. Mitte inimest — kandjat. Kedagi, kes peab meeles need, keda mina viin." Ta tõusis. Ta oli nii väike. Kadri oleks võinud peaaegu üle ta pea vaadata.
"See ei ole õiglane," ütles Kadri. Vana naine ei vastanud kohe. Ta vaatas Kadrit pilguga, mis oli korraga tühi ja täis, ja siis ütles ainult: "Ei ole." Ta pööras ja läks mööda teed. Sammud olid vaiksed. Kadri vaatas, kuidas ta kadus puude vahele, kompsakas käes — ja Kadri mõistis, et see kott ei saa kunagi tühjaks.
Ellujääja töö
Talv tuli ja Kadri pere elas. See oli lihtne lause, aga selle taga oli kõik — iga hommik, mil Kadri tõusis ja tegi tuld ja kandis vett ja söötis loomi ja kirjutas oma paberitele veel ühe mälestuse, veel ühe nime, veel ühe loo. Tal oli nüüd kaksteist lehte. Kaksteist inimest, keda külas enam polnud. Kaksteist elu, mis mahtusid igaüks ühele paberilehele — see tundus liiga vähe, aga samas oli see kõik, mis oli.
Mõnikord, öösiti, tuli häbi tagasi. See ei kadunud kunagi päriselt. See oli nagu arm — paraneb, aga jääb. Kadri õppis sellega elama, mitte sellepärast, et ta leppis, vaid sellepärast, et tal polnud valikut. Ellujäämine polnud otsus. See oli ülesanne, mis talle anti, ja ta võis selle vastu võtta või mitte, aga maailm vajas teda, ja see oli korraga kohutav ja toetav.
Kevadel istutas Kadri Tamme talu õunapuu kõrvale uue puu. Ta seisis labidaga ja vaatas auku mullas ja mõtles: ma võin selle tegemata jätta. Ma võin labida maha panna ja minna koju ja olla lihtsalt tüdruk, kes juhtumisi elab. Keegi ei sunni mind mäletama. Keegi ei sunni mind kandma. Ta seisis seal kaua. Tuul liigutas Tamme talu tühje aknaid ja kuskil laudas ammub lehm, keda enam keegi enda omaks ei nimeta. Siis kummardus Kadri ja pani istiku mulda. Mitte sellepärast, et ta pidi. Sellepärast, et ta valis. See oli tema otsus — mitte Katkueide, mitte vanaema, mitte isa oma. Tema. Kadri. Kaksteist aastat vana ja see, kes mäletab.
Jüri aitas. Ta oli nüüd kuuene ja ta teadis, et Liis ei tule tagasi. Ta oli kurb. Aga ta aitas ikkagi. Ja korraks, kui Kadri istiku mulla sisse pressis, küsis Jüri vaikselt: „Kas see puu mäletab ka?“ Kadri ei vastanud kohe. Siis ütles ta: „Jah. Kui teda hoida.“
Kadri seisis ja vaatas oma käsi, mis olid mullased ja tugevad. Mitte sellepärast, et see oli õiglane, vaid sellepärast, et midagi pidi jääma. Tema jäi. Ja mälu jäi koos temaga.