👻 Suur öine karjatus
Vanas lossis elas väike ümmargune kummitus nimega Möku. Tal oli suur valge lina, mis oli talle alati liiga suur. Möku komistas selle sisse iga päev. Aga Möku oli uhke. Tema sahtlis olid aukirjad. "Kõige hirmsam kummitus," seisis igaühel. Möku oli need kõik ise kirjutanud.
Täna oli eriline päev. Lossi kolis uus pere! Möku hõõrus käsi. "Nüüd ma näitan neile," sosistas ta. Terve päeva ta valmistus. Ta venitas ja soojendes häält. Ta seadis lina endale õigesti pähe. Täna pidi tulema tema parim trikk — Suur Öine Karjatus!
Õhtul hiilis Möku elutuppa. Pere istus diivanil. Möku hüppas kapist välja. "MÖÖÖÖÖ!" karjus ta nii kõvasti kui oskas. See kõlas nagu väike kassipoeg. Kõige väiksem laps, Mia, tõusis püsti. Möku ootas nuttu. Aga Mia silmad läksid suureks. "Ohhoo!" hüüdis Mia. "Tee veel! Tee veel!" Mia plaksutas käsi. Teised lapsed ka plaksutasid. Möku seisis seal ja suu oli lahti. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Mitte kunagi. Kolmsada aastat oli ta kummitanud ja kõik olid alati ära jooksnud.
🐶 Pontu ja roheline jälg
Möku istus keldris ja mõtles. "Ma pean rohkem pingutama," ütles ta endale. Siis tuli talle meelde tema eriti uhke trikk. Limane roheline jälg! See oli alati kõiki hirmutanud. Möku jättis pikka koridori mööda ilusa rohelise lima. "Nüüd küll kardavad," muigas Möku.
Aga siis tuli koer. Pere koer Pontu oli suur ja lopsakas. Pontu nuusutas rohelist jälge. Siis lakkas Pontu jälje puhtaks! Laks, laks, laks. "Ei, ei, ei!" hüüdis Möku. "See on minu hirmus jälg!" Aga Pontu vaatas Mökule otsa ja liputs saba. Siis hakkas Pontu Möku järel jooksma.
Möku põgenes mööda koridori. Pontu järel. Möku peitis end kapi taha. Pontu leidis ta üles. Möku ronis riiuli otsa. Pontu istus alla ja ootas. Kuhu iganes Möku läks, Pontu tuli kaasa. "Mine ära!" palus Möku. Pontu liputs saba veel rohkem. Siis jooksid lapsed kohale. Nad nägid Mökut ja Pontut koos. "Pontu leidis endale sõbra!" naeris Mia. Lapsed naersid ja naersid. Möku tõmbas lina üle pea. Tal oli häbi. Tema, kolmesaja aasta kogemusega hirmutaja — ja koer jookseb tal sabas!
💜 Pere kummitus
Möku otsustas. Üks viimane trikk. Kõige suurem. Ta ronis lossi suure lühtri sisse. Sealt pidi ta alla hõljuma nagu kõige hirmsam vaim. "See on kõik või mitte midagi," sosistas Möku. Ta hakkas lühtrist välja ronima. Aga siis — lina jäi kinni! Möku komistas. Ja kukkus.
Aga alla kukkumine oli pehme. Möku avas silmad. Lapsed seisid all suure padjaga! Nad olid teda püüdnud. Mia kummardus Möku kohale. "Me teadsime, et sa tuled," ütles Mia. "Me ootasime sind!" Möku vaatas lapsi. Pontu tuli ja heitis tema kõrvale. Keegi polnud kunagi Mökut oodanud. Mitte kolmsada aastat. Möku tundis midagi imelikku. Silmanurgast tilkus midagi märga.
"Ma ei olegi hirmus, jah?" küsis Möku vaikselt. Mia raputas pead. "Sa oled naljakas. Ja vahva. Me tahame, et sa jääd." Möku mõtles. Siis ta naeratas. Ta puhus õhku helendava mulli. Lapsed hüüdsid rõõmust. Möku tegi lina alt naljakaid kujusid. Pontu jahtis mulle. Lossis kostis naeru — esimest korda kolmesaja aasta jooksul. Möku võttis oma viimase puhta aukirja. Ta kirjutas: "Möku — pere kummitus." Ja Mia joonistas sinna kõrvale suure südame.