Oskar ja paraadimasinate öö

soomukidmasinadparaadeestiseikluspoiss5-aastane

See on lugu väikesest poisist nimeks Oskar, kes elas Tallinna lähedal metsaveeres. Oskar oli just saanud viieaastaseks ja kui sa oleksid piilunud tema tuppa, oleksid sa arvanud, et oled sattunud hiigelsuurde garaaži. Tema voodi all elasid kallurid, riiulitel puhkasid kiired sportautod ja vaiba peal jooksis maantee, kus sõitsid hääletult prügiautod ja kraanad. Kuid sel õhtul ei mänginud Oskar oma tavaliste autodega. Ta istus akna all ja vaatas taevast, kus sadas pehmet laia lund. Homme oli väga tähtis päev – Eesti Vabariigi aastapäev. Ja mis kõige põnevam: Tallinnas pidi toimuma suur paraad. "Ema, kas soomukid on ka päriselt nii suured nagu piltide peal?" küsis Oskar, kui ta lõpuks pidžaama selga sai. "Veel suuremad, kallis," vastas ema naeratades ja sättis teki poisi lõua alla. "Nad on raudsed, tugevad ja mürisevad nii, et maapind väriseb. Aga nüüd pane silmad kinni. Kui sa ruttu uinud, jõuab homne hommik kiiremini kohale." Oskar sulges silmad ja uinus peaaegu silmapilkselt. Ja just siis algas tema seiklus. Unenägu suurest ettevalmistusest Oskar ei olnudki enam oma voodis. Ta seisis keset suurt, valgustatud angaari. See oli nii kõrge, et katus kadus pimedusse, ja nii lai, et seinu polnud näha. Kuid kõige uskumatum oli see, mis oli tema ümber. Seal seisid nad reas – hiiglaslikud, oliivirohelised ja võimsad masinad. Need olid paraadi peategelased. Oskari kõrvale veeres üks väike, aga väga asjalik masin. See oli mehitamata maismaasõiduk nimeks THeMIS. Ta nägi välja nagu tanki ja robotniiduki segu, aga tal ei olnud juhti. "Tere, Oskar!" piiksus robot sõbralikult. "Meil on siin pisut abi vaja. Paraad algab juba mõne tunni pärast, aga kütuseautod on lumme kinni jäänud ja meie roomikud vajavad viimast läiget." Oskari silmad läksid suureks. "Kas mina saan aidata?" "Muidugi! Sulle meeldivad ju masinad," vastas robot. Ta ulatas Oskarile võlukindad, mis tegid poisi käed tugevaks ja kiireks. Soomukite kuningriik Esimene masin, kelle juurde Oskar läks, oli Pasi. See oli kuue suure rattaga soomustransportöör. Pasi tundus Oskari kõrval nagu suur maja. "Tere, Pasi!" ütles Oskar ja patsutas masina jahedat metallkülge. "Tere-tere, väike sõber," mürises Pasi madala häälega. "Ole hea, kontrolli mu rehve. Ma

pean Vabaduse väljaku munakividel sõitma nii sirgelt, et keegi ei kõigu." Oskar võttis suure manomeetri ja kontrollis Pasi rattaid. Ta kuulis, kuidas õhk saises kindlalt ja tugevalt. Iga kord, kui ta ratast puudutas, hakkas see hõbedaselt särama. Pasi oli valmis. Siis aga kuulis Oskar rasket kolinat. Angaari nurgas seisis CV9035 – suur lahingumasin, millel olid all roomikud. Ta nägi välja väga karm ja tõsine. "Mis viga, suur masin?" küsis Oskar julgelt. "Ah, üks mu roomikulüli on kivi vahele saanud," kurtis lahingumasin. "Ma ei saa ju paraadil lonata. See rikub rütmi ära!" Oskar ei kohkunud. Ta ronis osavalt roomiku peale, täpselt nii nagu ta ronis mänguväljakul ronimispuudel. Ta leidis kivi üles, lükkas selle oma võlukinnastega minema ja määris roomikut erilise "tähetolmu-õliga". Masin proovis korraks liikuda – roomikud liikusid sujuvalt ja hääletult nagu uisud jääl. "Suur tänu, Oskar! Nüüd olen ma paraadi kõige kiirem roomiklane!" hüüdis CV90. K-Komando ja päästjad Kuid paraad ei koosne ainult sõjaväest. Angaari teises otsas helendasid sinised ja punased tuled. Oskar jooksis sinna ja nägi politsei kiirreageerijate suuri musti maastureid ja päästeameti hiiglaslikku punast tuletõrjeautot nimeks Kõue. Kõuel oli katusel suur redel ja ta oli nii puhas, et Oskar nägi oma peegelpilti tema ukselt. "Oskar, kas sa tead, mis on meie kõige tähtsam ülesanne?" küsis tuletõrjeauto. "Inimeste aitamine?" pakkus Oskar. "Täpselt nii. Aga paraadil on meie ülesanne näidata lastele, et me oleme alati olemas. Kas sa aitaksid mu vilkurid eriti heledaks poleerida?" Oskar võttis pehme lapi ja nühkis siniseid tulesid, kuni need sädelesid nagu kalliskivid. Iga kord, kui ta lõpetas, tegi auto korraks "piip-piip!", mis tähendas "aitäh!". Suur start Vabaduse väljakule Äkki hakkas angaaris kostma pasunate puhumist. See oli märk – paraad pidi algama! Kõik masinad käivitasid korraga oma mootorid. See oli maailma kõige võimsam hääl. See polnud müra, vaid nagu hiiglaslik südamelöök: TUM-TUM, TUM-TUM. "Hüppa peale, Oskar!" hüüdis robot THeMIS. Oskar istus roboti peale ja nad veeresid pikas rivis angaarist välja. Väljas oli öö asendunud kirka talvehommikuga. Taevas oli sini-must-valge: sinine taevas, mustad puude siluetid ja valge lumi. Inimesed seisid teede ääres, lehvitasid lippe ja hüüdsid: "Elagu

Eesti!" Oskar istus roboti seljas ja tundis suurt uhkust. Ta nägi, kuidas soomukid liikusid täpselt ühes rütmis. Ta nägi hiiglaslikke haubitsaid – need on need suured suurtükid, mis sõidavad autode järel ja millel on nii pikad torud, et nendega saaks vist pilvi katsuda. Kui nad jõudsid Vabaduse väljakule, jäi kõik korraks vaikseks. Oli kuulda ainult tuult ja lippude lehvimist. Siis aga kostis taevast sügav mürin. Oskar vaatas üles. Üle väljaku lendasid madalalt suured hallid lennukid ja helikopterid. Nad jätsid taevasse triibud, mis sädelesid nagu teemandid. "Vaata, Oskar, need on meie valvurid õhus," sosistas THeMIS. Oskar tundis end nii õnnelikuna. Ta nägi kõiki neid masinaid, keda ta oli aidanud: Pasid veeremas uhkelt, CV90-d roomamas kindlalt ja tuletõrjeautod säramas kirkalt. Kõik masinad töötasid koos, et kaitsta ja rõõmustada inimesi. Hommikune ärkamine "Oskar, ärka üles! On aeg minna!" Oskar tegi silmad lahti. Ta oli oma voodis. Tuba oli täis heledat hommikuvalgust. Ema seisis ukse juures, käes Oskari soe jope ja sini-must-valge sall. "Kas me läheme paraadile?" küsis Oskar unise, aga põnevil häälega. "Muidugi läheme. Autod juba ootavad," ütles ema. Oskar ronis voodist välja, aga enne kui ta riidesse pani, vaatas ta oma mänguautode riiulit. Talle tundus, et tema kõige suurem mängusoomuk tegi talle korraks tulukesega silma. Ja tema käpikud... need tundusid kuidagi eriti soojad, justkui oleks neis veel alles see võluvägi öisest unenäost. Teel linna poole vaatas Oskar aknast välja. Ta teadis nüüd saladust – iga masin, olgu see suur prügiauto või võimas soomuk, vajab hoolt ja armastust. Ja ta teadis, et kui ta suureks kasvab, saab ka temast keegi, kes hoiab neid masinaid korras ja kaitseb oma kodu. Kui nad Vabaduse väljakule jõudsid ja Oskar nägi esimest päris soomukit mürisemas, silitas ta korraks oma salli ja sosistas: "Tere, Pasi. Ma teadsin, et sa oled täna kõige tublim." Ja soomuki mootor tegi justkui vastuseks ühe eriti mehise mürtsatuse, mis pani Oskari kõhus kõik mõnusalt värisema. See oli parim sünnipäevakingitus Eestile ja parim päev ühele väikesele poisslapsele, kes armastas masinaid rohkem kui midagi muud maailmas.

Järgmine lugu
Roosa vihmavari ja taevaauk

Ühel vihmasel hommikul ärkas Liisi kummalise hääle peale. See ei olnud ema või isa ega ka mitte nende kass Muri. See oli hoopis poks-poks-poks — nagu keegi trummeldaks vastu akent. Liisi tõusis ja nägi, et akna taga sadas. Aga mitte lihtsalt vihma. Seal tilkusid roosad tilgad. Ta hõõrus silmi. Jah — roosad, mitte läbipaistvad. Ja igal tilgal oli väike sädelus sees. „Ema!“ hüüdis ta. „Vihm on katki läinud!“ Ema tuli köögist, käed veel pannkoogitaignased, ja vaatas aknast välja. „Huvitav tõesti,“ ütles ta. „Aga ära muretse. Eks loodus teab, mis ta teeb.“ Liisi ei olnud sellega rahul. Kui vihm on roosa, peab midagi toimuma. Ta otsustas uurida. 1. Maja pööningul Pööningul oli vana kast, kuhu isa oli kunagi kõik vihmavarjud pannud. Seal olid triibulised, täpilised, isegi üks, mis nägi välja nagu sebra. Aga kõige all lebas roosa vihmavari. Väga vana ja tolmune, aga Liisi tundis, et see kuulub talle. Kui ta selle lahti tegi, sähvatas hetkeks valgus — ja vihm lakkas. „Ohoo,“ ütles ta vaikselt. „Sa vist töötad.“ Ta jooksis õue. Õhk lõhnas nagu maasikad ja kõikjal olid lombid, mis sädelesid. Liisi avas vihmavarju ja vaatas üles. Ja just siis märkas ta seda — kõrgel taevas oli auk. Täiesti ümmargune, nagu keegi oleks lusikaga pilvest tükikese välja võtnud. „Ma pean seda lähemalt nägema,“ sosistas ta. 2. Taevaauk ja mööblikass Kui Liisi astus lombi keskele, tõmbas midagi teda ülespoole. Mitte hirmus, vaid nagu soe tuul oleks teda kergitanud. Ja järgmisel hetkel oli ta pilvede peal. Taevas oli teistsugune, kui ta oli arvanud. Seal olid majad pilvedest, tänavad udust ja lennukad kassid, kellel olid sabade küljes kellukesed. Üks kass, hall ja triibuline, peatus tema ees. „Pilet, palun,“ ütles ta viisakalt. „Pilet?“ küsis Liisi. „Jah, taevaaukude kaudu käimine maksab. Kas sul vihmavari on?“ „On küll.“ Kass noogutas. „Siis oled õige inimene. Mina olen Härra Triip, taevalinna mööblikass. Meil on väike probleem.“ „Mis probleem?“ küsis Liisi, hoides vihmavarju tugevasti käes. „Kõik pilvtoolid on hakanud alla sadama. Inimesed kutsuvad neid raheks. Aga tegelikult need on lihtsalt laisaks muutunud pilvetükid. Meil oleks kedagi vaja, kes nad uuesti kokku paneks.“ 3. Pilvtoolid ja unetu äike Härra Triip viis Liisi pilvelinna keskele. Seal olid tõesti igas suuruses pilvetoolid, mis lendasid ringi, põrkudes vastu maju. Mõni oli suur nagu diivan, mõni väike nagu pall. „Kuidas ma nad kinni püüan?“ küsis Liisi. „Selleks on sul vihmavari,“ vastas kass. „Kui keerad selle tagurpidi ja sosistad 'Tilgake tagasi koju', siis nad tulevad.“ Liisi proovis. Esimene pilvetool — valge ja koheva äärega — maandus otse vihmavarju sisse. „Tilgake tagasi koju,“ sosistas ta. Pilv muutus pehmeks ja jäi paigale. „Töötab!“ rõõmustas ta. Ta püüdis teise ja kolmanda, aga siis sähvatas taevas välk. Pilvede tagant kostis kurja häält: „Kes segab minu und?“ Härra Triip ohkas. „See on Äike Helda. Kui tema ärkab, hakkab kõik mürisema.“ Liisi tõmbas vihmavarju enda ette nagu kilbi. Äike Helda oli tohutu — pikkade hõbedaste juuste ja sähvivate silmadega. Ta haigutades virvendas kogu taevas. „Kas sina korjasid mu pilvetoolid kokku?“ küsis ta mürinal. „Ma lihtsalt panin nad oma kohale tagasi,“ vastas Liisi. „Siis oled sa vist minu asemel nüüd taeva koristaja,“ ütles Helda ja naeratas kavalalt. „Aga koristaja peab teadma saladust, kuidas pilvi pesta.“ 4. Pilvepesu ja kadunud värv Helda tõi ta hiiglasliku kausi, mis oli täis sinist vett. „Siin sees on värv, mis teeb pilved valgeks. Aga see on kadumas. Kui see otsa saab, muutuvad pilved halliks ja vihm enam ei sädele.“ Liisi vaatas vett. See tundus nagu tavaline sinine vesi, aga kui ta kätt sisse pistis, tundis ta, et seal on tunne — rõõmu tunne. „Kas see ongi saladus?“ küsis ta. Helda noogutas. „Pilved sädelevad ainult siis, kui keegi neid rõõmuga vaatab. Kui inimesed ei märka, muutuvad nad igavaks.“ Liisi mõtles. „Siis tuleb neile meelde tuletada, et nad on ilusad.“ Ja ta hakkas laulma. Väikest, lihtsat laulu vihmast ja roosadest tilkadest. Helda jäi kuulama, Härra Triip liitus vaikselt nurrumisega ja varsti hakkas kogu taevas helendama. Sinine vesi kausis säras taas. „Näe,“ ütles Helda pehmelt, „see ongi värv, mida maailm unustab, kui keegi enam imestada ei oska.“ 5. Tagasi alla Kui töö oli tehtud, pani Härra Triip Liisile väikese pilvelinnu pihku. „See toob sind koju. Ja kui sul kunagi jälle vaja on taevas midagi parandada, lihtsalt ava vihmavari.“ Liisi tänas ja ronis pilve servale. All paistis koduaed ja ema köögis. Vihm ei olnud enam roosa, aga päike paistis ja kõik lõhnas nagu maasikad. „Head aega!“ hüüdis ta. „Head aega, koristaja!“ hüüdis Helda vastu ja müristas naerdes. Liisi laskus aeglaselt alla ja maandus otse koduõue. Ta sulges vihmavarju ja hetkega kadus taevasse auk. 6. Väike saladus Õhtul, kui ta voodis oli, küsis ema: „Noh, kas vihm veel roosa oli?“ „Ei,“ vastas Liisi naeratades. „Aga see sai korda.“ „Korra?“ küsis ema, segaduses. „Jah, lihtsalt pidi natuke rõõmu juurde panema.“ Ema silitas ta pead. „See kõlab täpselt õige retseptina.“ Kui ema uksest välja läks, avas Liisi vaikselt öökapisahtli. Seal lebas väike pilvelind, kellel oli roosa sulg. Ta silitas seda ja sosistas: „Tilgake tagasi koju.“ Lind helendas hetkeks ja kadus. Aga järgmisel hommikul, kui ta akna avas, siras päike ja pilved olid kõige valgemad, mida ta eales näinud oli. Epilog Liisi käis veel mitu korda taevas, aga sellest ta ei rääkinud kellelegi. Ainult vihmavarju hoidis ta alati toas lahti, sest kunagi ei tea, millal jälle mõni pilvetool laisaks muutub. Muri kass magas selle all ja kui ta nurrus, kõlas see täpselt nagu kaugel müristaks keegi rahulolevalt.

Hakka kohe lugema
Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.