🌲 Tuttav rada
Mikk teadis seda rada peast. Iga kivi, iga juurikas, iga koht, kus pidi üle astuma, sest muidu jäi saapanina mutta kinni. Ta teadis, kus kaasik läks üle kuusikusse ja kus kuusiku taga hakkas jõhvikarabaserv. Ta teadis seda rada nagu oma hammaste keelt.
Sellepärast ta märkaski, et midagi oli nihkes.
Mitte palju. Mitte nii, et oleks saanud sõrmega näidata ja öelda: vaata, siin. See oli pigem nagu siis, kui keegi on sinu toas käinud ja kõik on täpselt omal kohal, aga õhk on teistmoodi. Puud seisid paigal. Sammal oli märg. Tihane kiikus kusagil üleval ja tegi oma asja. Kõik oli õige.
Aga Mikk jäi seisma.
Ta kuulas kogu kehaga – rinnaga ja jalgadega, sest jalad tundsid läbi kummisaabaste, kuidas maa vääratas. Nagu oleks kusagil sügaval midagi ennast ümber keeranud.
Siis tuli heli.
See tuli puude vahelt, aga mitte ühest kohast. See oli korraga ees ja taga, paremal ja kusagil üleval, nagu oleks keegi puhunud õhku laiali ja heli oleks liikunud koos sellega. Madal heli, pikk, ühtlane. Mitte loom. Mitte tuul.
See kestis kolm hingetõmmet.
Siis kadus.
Mikk seisis veel tükk aega. Tihane kiikus edasi. Sammal oli endiselt märg. Maa oli jälle kindel, nagu polekski väärataanud.
Ta pani käe rinnale. Seal, kus heli oli olnud – mitte kõrvades, vaid rinnus, otse selle kaare taga, kus ribid kokku tulevad – seal surus veel midagi. Nagu kauge trumm, mille nahk alles väriseb.
Mikk tõmbas nina alla ja läks edasi. Ilmselt lennuk, mõtles ta. Ilmselt mingi kaja. Mets tegi vahel asju. Ta ei hakanud sellele mõtlema.
Aga ta ei hakanud jooksma. Ja ta ei hakanud vihislema. Ja kogu ülejäänud tee, kuni küla katusteni välja, hoidis ta parema käe rinnaku kohal, ilma et oleks aru saanud miks.
🏫 Vahetund
Koolis oli Mikk selline poiss, kelle kohta ei osanud keegi midagi halba öelda, aga kelle kohta ei osanud keegi ka midagi päris täpselt öelda. Ta istus kolmandas pingis, tegi töö ära ja jättis vihiku servale vahel joonistusi, mida ta hiljem kustutuskummiga maha hõõrus.
Vahetunnis läks ta õue. Raivo ja Siim mängisid korvpalli ja kutsusid teda, nagu alati, ja Mikk läks, nagu alati, ja viskas paar korda korvi poole, nagu alati.
Aga täna oli üks hetk.
Raivo sai palliga vastu sõrmi ja ütles ühte sõna. Ütles seda vaikselt, iseendale, nagu needus. Mikk kuulis seda ja tundis seda sõna kogu kehas, sest see oli täpselt see sõna, mis talle meeldis. Mis tuli talle öösiti suhu, kui ta üksi voodis lebas ja midagi temas tõmbas ja kiskus ja tahtis välja. See sõna, mis polnud ilus, mis polnud kena, mis polnud midagi, mida ta oleks kellelegi öelnud.
Mikk viskas palli edasi.
Ta naeratas. Ta teadis, kuidas naeratada nii, et keegi ei küsiks.
Aga sõrmed surisesid. Ja kõris oli jälle see koht – nagu oleks neelanud midagi, mis ei läinud alla ega tulnud üles. Lihtsalt seisis seal.
Tund enne kooli lõppu joonistas ta vihikuserva. Algas nagu alati mingist kriipsust, mis kasvas ja hargnes, ja siis olid seal silmad. Mitte inimese silmad. Pikemad, kitsamad. Terava pilguga, nagu vaataks keegi, kes on kaua oodanud.
Mikk vaatas joonistust. Siis kustutuskumm. Edasi-tagasi, kuni paber läks õhukeseks ja silmad kadusid.
Aga kriimud jäid paberisse. Päris ära ei saanud neid.
Pärast tundi pani ta vihiku kotti ja kott oli raskem kui hommikul. Mitte tegelikult. Aga kuidagi oli.
🌑 Teine kord
Kolm päeva hiljem. Mikk tuli koolist ja võttis pika tee, mis läks metsast läbi. Ta ei mõelnud sellele, miks ta pika tee valis. Jalad valisid.
Seekord hakkas varem.
Ta polnud veel kuusikusse jõudnud, kui rinnus liikus jälle see asi. Nagu keegi oleks sõrmega koputanud seestpoolt ta rinnakule. Tuks. Ja veel kord. Tuks.
Siis heli.
Sama madal, sama pikk. Aga seekord oli selle sees midagi, mida ta enne ei kuulnud – või ei tahtnud kuulda. See heli murdus keskel, nagu sõna, mis tahab kuju võtta, aga ei jõua. Nagu keegi proovib öelda midagi, mille jaoks tal pole keelt.
Mikk seisis. Mets oli vaikne ümberringi, nii nagu mets on vaikne siis, kui ta kuulab koos sinuga.
Heli tuli uuesti. Ja seekord – Mikk tundis seda kogu seljas, selgroos, ülalt alla – see heli teadis tema nime. See ei öelnud seda. Aga seal, kus heli ennast kokku voltas ja uuesti lahti keeras, oli selline koht, kus oleks pidanud olema tema nimi. Nagu keegi oleks nime ära võtnud ja jätnud selle kuju. Auk, millel oli Miku kuju.
Ta astus sammu lähemale. Kuusk, mille taga polnud midagi, ainult veel üks kuusk ja selle taga veel üks.
"Kes sa oled?" ütles Mikk.
Heli kadus. Mitte järsku, vaid nagu vesi, mis imbub liiva. Hetk tagasi oli, nüüd pole. Ja vaikus, mis jäi, oli tihedam kui enne. See vaikus teadis ka midagi. Teadis, et Mikk küsis. Teadis, et ta tuli pikka teed. Teadis, et ta jalad valisid.
Mikk seisis veel natuke. Süda tahtis suu kaudu välja tulla, nii kõrgel rinnus see peksis. Siis ta pööras ja läks.
Aga ta ei võtnud lühikest teed. Ta läks pikka teed tagasi, aeglaselt, ja jättis meelde iga koha, kus heli oli olnud.
🔍 Jäljed, mida ei ole
Mikk hakkas otsima seletust. Raivo polnud metsas käinud. Siim polnud metsas käinud – "Emps ei lase, seal on puugid." Mitte keegi polnud hüüdnud. Need vastused tulid kiiresti ja lõhkusid kõik kastid, kuhu Mikk oleks heli tahtnud panna.
Laupäeval läks ta metsa raadiotaskuga, sest nii tegi temas see osa, mis tahtis olla tavaline poiss, kes teeb tavalist asja. Ta pani raadio mängima ja läks mööda rada. Muusika oli nagu sein tema ja metsa vahel.
Siis jäi ta seisma, sest pinnases oli jälg.
Suur, sügav, piklik. Käpajälg – liiga suur koera jaoks ja liiga üksik hundi jaoks. Sõrmed olid sügavamalt maas kui kand, nagu oleks loom jooksnud. Mikk kükitas ja pani sõrme jälje sisse. Muld oli külm ja niiske.
Ta keerutas raadio kinni.
Mets oli kohe teine. Ilma muusikata oli ta nii vaikne, et Mikk kuulis oma verd kõrvades. Ta otsis veel jälgi. Leidis ühe, paar meetrit edasi, sama suuna peal. Siis mitte midagi. Sammal, lehed, puujuured. Nagu oleks loom astunud kaks sammu ja siis õhku tõusnud.
Ja heli tuli – aga seekord mitte eest ega tagast. See tuli ülevalt. Otse ülevalt, nagu oleks taevas ise välja hinganud seda pikka, madalat nooti, mis vajus alla läbi okste ja langes Mikule õlgadele nagu märg riie.
Mikk teadis seda nüüd. Keha teadis seda enne kui pea. Loomad jätavad jälgi, mis viivad kuhugi – algus ja ots ja vahel kõik see, mida loom teeb. Need jäljed ei viinud kuhugi.
Mikk tõmbas tekki kaela alla ja kuulas maja helisid. Ema pesi nõusid. Isa köhis elutoas. Vesi liikus torudes.
Ja seal, maja helide all, nagu vundament, mille peal kõik muu seisis – seal oli vaikus, mis ootas. Mis oli alati oodanud.
🗣️ Hääl, mis teab
Esmaspäeval pärast kooli läks Mikk metsa otse. Mitte pikka teed, mitte lühikest teed. Ta astus rajalt kõrvale ja läks puude vahele, kuhu polnud rada, sest ta tahtis minna sinna, kuhu keegi teine ei läheks. Ta märkas, et tema sammud ei teinud häält. Lehed, aga vaikus. Ta ei peatunud selle peale.
Heli ootas teda.
Seekord algas see vaikselt, nagu nurin, nagu keegi pöörab end unes. Siis kasvas. Ja Mikk kuulis selle sees esimest korda sõnade varje. Nagu keegi ütleb lauset teises toas ja sina kuuled ainult seda, kuidas lause kaalub.
Mikk seisis ja kuulas. Heli… teadis teda. Killukesi, mitte terveid mõtteid.
Vihiku serv… joonistad ja kustutad. Raivo suu, see sõna… kõik sees liigub. Öösiti, kui lama. Midagi tahab välja. Surud alla nagu uppujat. Aga tuleb tagasi… alati tuleb tagasi.
Aga see järjekord oli vale. Asjad õiged, aga vale järjekord, vale rütm – nagu keegi oleks leidnud killukesi pimeda toast ja kokku pannud arvanud järjekorras.
Mikk istus maha sammalde peale. Põlved värisesid.
"Sa ei tohi seda teada," ütles ta.
Vaikus. Pikk. Siis heli, madalam kui enne, ja selle sees nagu naer. Mitte kuri naer – selline naer, nagu naerad sa siis, kui keegi räägib sulle asja, mida sa juba ammu tead.
"Ma ei ole see, mida sa arvad," ütles Mikk.
Heli muutus. Vajus madalamale, läks pikemaks, ja Mikk tundis seda kõhus, sügaval, seal kus hirm elab, aga see oli sama tunne nagu peeglisse vaadates – aga keegi seisis valesti.
Mets oli liikumatu. Mitte tuuleõhkugi.
Mikk istus kaua. Heli istus koos temaga. Ja esimest korda ei otsinud ta seletust. Ta lihtsalt istus koos sellega, mis teadis teda.
🌀 Samm sügavamale
Nüüd oli neljapäev ja Mikk läks metsa, kui oli juba pime. Ta polnud kunagi pimedas metsas käinud. See oli reegel, mida ta polnud kunagi sõnastanud – lihtsalt keha reegel, luude reegel, mis ütles, et pimedas metsas ei käida.
Ta läks.
Taskulamp jäi taskusse. Ta tahtis näha metsa nii, nagu mets tahtis näidata ennast.
Ja mets oli teistsugune. Mitte hirmus – see oli see, mis üllatas. Pimedas olid puude servad hajusamad, nagu oleks keegi tõmmanud söega ja siis sõrmega hõõrunud. Mikk nägi üht kuuske selgelt – iga oks, iga nõel – ja selle kõrval oli kõik udune, nagu oleks mets otsustanud näidata talle ainult üht asja korraga.
Ta läks sügavamale.
Jalad teadsid teed. See oli kummaline, sest teed polnud, aga jalad teadsid. Samm, samm, samm, ja iga sammu juures oli maapind täpselt seal, kus pidi olema.
Heli algas nii, nagu algab hingamine – nii loomulikult, et Mikk ei märganudki hetke, mil vaikus lõppes. See oli juba seal. See oli tema ümber nagu temperatuur.
Ja seekord oli heli seestpoolt ka.
Mikk tundis seda kõris. Madal värin, mis liikus allapoole, rinnakusse, kõhtu, jalgadesse. Nagu oleks ta ise instrument, mida keegi mängib. Nagu oleks ta alati olnud see instrument, aga keegi polnud kunagi varem mänginud.
Ta avas suu. Välja tuli heli, mida ta ei tundnud – madal, kare, pikk. See ei olnud tema hääl. See oli tema teine hääl. See, mida ta polnud kunagi kasutanud, sest selle jaoks polnud kunagi olnud ruumi ega luba.
Mets võttis selle heli vastu ja saatis tagasi, kõrgemalt ja madalamalt korraga, ja hetke jooksul oli Mikk ja mets sama heli sees, sama värina sees, ja piir nende vahel oli nii õhuke, et Mikk ei teadnud, kus tema lõpeb.
See kestis ühe hingetõmbe. Siis Mikk sulges suu ja heli katkes ja mets oli jälle mets ja tema oli jälle tema.
Aga miski oli lahti.
🛑 Piir
Heli ei kadunud. See jäi, nagu jääb sõna, mis on öeldud ja mida ei saa tagasi võtta.
Mikk seisis pimedas metsas ja tundis, kuidas see teine hääl ootas tema kõris nagu loom, kes on ukse taha tulnud ja teab, et uks pole lukus. Piisab ainult lükata.
Üks samm veel, ütles miski. Mitte sõnadega. Kehaga. Jalad tahtsid minna, kõht tahtis minna, rind tahtis minna. Keha teadis, et kusagil seal ees on koht, kus see teine hääl saab viimaks ruumi, kus saab olla kõik see, mis ta on, täiel kujul, ilma kustutuskummita, ilma naeratuseta, mis sulgeb uksi.
Mikk tõstis jala.
Ja pani tagasi.
Mitte sellepärast, et ta kartis. Hirm oli seal, aga see polnud see, mis ta peatas. See oli midagi muud. Selline tunne nagu siis, kui tead, et uks ei ole lukus, aga sa ei ava seda veel.
Ta seisis ja hääl ootas ja mets ootas ja kõik oli liikumatu.
"Ma tean, et sa oled siin," ütles Mikk. Hääl kõlas pimedas metsas veidralt – liiga kõrge, liiga poisilik selle kõrval, mis ootas tema kõris.
Vaikus.
Mikk vaatas ringi. Puud. Vari. Kusagil pidi keegi olema – keegi, kes jälgis, kes teadis neid asju. Ta keeris pead. Midagi liikus? Ei liikunud. Ei olnud kedagi.
"Ma tean, et sa oled mina."
Ja heli vastas – seekord õrnalt, nii õrnalt, et Mikk tundis seda ainult rinnaku taga, seal kus ribid kokku tulevad. Väike tuks. Nagu süda, mis lööb teist korda.
Mikk seisis veel. Siis ütles: "Aga mitte täna."
Ta pööras ümber. Jalad leidsid tee tagasi. Iga samm oli teadlik – mitte põgenemine, vaid minek. Ta märkas möödaminnes, et tema vari maas ei liikunud päris samamoodi nagu tema. Pisut hilinenult. Ta valis iga sammu eraldi. Ja mets lasi ta minna, vaikselt, nagu laseb keegi, kes teab, et on veel öid.
🌅 Hommik
Hommikul oli kõik samasugune.
Ema tegi pannkooke ja pani raadio mängima. Isa jõi kohvi ja luges lehte, kuigi ta luges seda telefonist, mitte päris lehte. Köök lõhnas nagu alati – võid ja soojakivi ja kohvi.
Mikk istus oma koha peal ja sõi. Pannkook oli hea. Piim oli külm. Kõik oli õigel kohal.
Aga tema sees oli midagi nihkes. Nagu oleks keegi öö jooksul ühte asja veidi liigutanud – mitte palju, pisut – ja nüüd oli kõik sama, aga mitte päris sama. Nagu oleks ta kogu elu kandnud mantlit, mis oli ühe numbri võrra liiga väike, ja nüüd ta teadis seda. Mantel oli endiselt seljas. Ta polnud seda ära võtnud. Aga ta teadis.
Koolis istus ta kolmandas pingis ja tegi töö ära. Vahetunnis mängis korvpalli. Siim tegi lolli nalja ja Mikk naeratas, aga seekord mitte seda naeratust, mis sulgeb uksi – teist, mis oli väiksem ja ausam ja mis ei lubanud midagi.
Raivo ütles: "Mis sul on?"
"Mitte midagi," ütles Mikk. Ja see oli peaaegu tõsi.
Tunni ajal joonistas ta vihikuserva. Kriips, mis kasvas ja hargnes, ja siis olid seal jälle silmad. Aga seekord olid need teistsugused. Mitte kitsamad ega teravamad – hoopis pehmemad, nagu oleks keegi neid kaua vaadanud ja vaatamine oleks neid kulutanud, nagu jõgi kulutab kivi. Ja pilk polnud enam ootav. See oli äratundev. Nagu vaataks keegi, kes on sind viimaks näinud.
Mikk vaatas joonistust. Käsi liikus kustutuskummi poole. Peatus. Liikus tagasi.
Ta ei kustutanud neid.
Pärast kooli kõndis ta tavalist teed mööda ja möödus metsast, mis seisis tee ääres, nagu on alati seisnud – vaikne, tume, täis asju, mis ootavad. Ta ei läinud sisse. Aga ta ei vaadanud ka mööda. Ta jäi hetkeks seisma ja kuulas, ja seal, kuskil sügaval rinnus, vastas midagi. Väike tuks. Nagu teine süda, mis lööb aeglasemalt kui esimene.
Tee viis külla. Küla oli samasugune. Mikk peaaegu ka.
Õhtul, kui ta kodus istus ja midagi erilist ei teinud, tuli tuks. Mitte tugev. Lihtsalt seal. Ta ei olnud kuulanud.
Aga mets teadis. Ja sellest piisas. Praegu piisas.