Peatükk 1: Ilus kuningriik ja suur mure Elas kord, väga-väga ammu, seitsme suure mäe ja seitsme laia mere taga, üks täiesti imeline ja särav kuningriik. Selles kuningriigis paistis päike alati veidi soojemalt ja eredamalt kui kuskil mujal, muru oli pehme kui samet ja rohelisemast rohelisem ning linnud puude okstel laulsid hommikust õhtuni kõige ilusamaid, rõõmsamaid ja helisevamaid viise. Kuningriigi täpses keskel kõrgus hiiglaslik, tugevate kivimüüridega loss, millel olid päikese käes säravad kuldsed katused, kõrged valged tornid ja suured sädelevad kristallaknad. Lossi ümbritses aga ilmatu suur aed, kus kasvasid kümned tuhanded lilled: seal leidus punaseid roose, siniseid meelespead, suuri kollaseid päevalilli ja isegi erilisi, salapäraseid võlulilli, mis ööpimeduses kergelt ja soojalt helendasid, et keegi ei peaks kunagi pimedust kartma. Selles imelises ja suures lossis elas noor printsess nimega Liisa. Liisa oli kõige nutikam, rõõmsameelsem ja julgem printsess, keda kogu laias maailmas tunti. Tal olid pikad, kaunid kuldsed juuksed, mis tuules tantsisid, ning silmad, mis särasid nagu kaks heledat tähte selges öötaevas. Erinevalt paljudest teistest printsessidest ei meeldinud Liisale istuda päevad läbi lossis, kanda ebamugavaid kroone ja peegli ees oma juukseid sadu kordi kammida. Temale meeldis hoopis joosta paljajalu kasteses rohus, korjata metsast värvilisi lehti, ronida salaja madalamate puude otsa ja rääkida juttu kõikide armsate metsaelanikega – jäneste, oravate ja väikeste linnukestega. Liisa isa ja ema – kuningas ja kuninganna – olid väga õiglased ja head valitsejad. Nad hoolitsesid selle eest, et kõigil kuningriigi elanikel oleks alati kõht maitsvat toitu täis ja meel rõõmus. Kuid neil oli üks suur ja raske mure. Printsess Liisa oli sirgunud suureks ja targaks neiuks ning kuningas ja kuninganna leidsid, et on kätte jõudnud aeg, mil ta peaks endale leidma väärilise mehe ja looma oma perekonna. Ühel ilusal teisipäeva hommikul, kui Liisa just lossiaias väikeseid kollaseid liblikaid taga ajas, kutsusid vanemad ta suurde troonisaali. Saali seinad olid kaetud kaunite maalidega ja põrandat katsid paksud, pehmed vaibad. Kuningas istus oma suurel punasest sametist troonil, kohendas peast libisevat rasket kuldset krooni, ohkas sügavalt ja köhatas häält. "Kallis ja armastatud tütar," alustas kuningas pühalikult ja tõsiselt. "Sa oled nüüd piisavalt
vana ja tark. Meie, sinu ema ja mina, oleme kaua arutanud ja otsustanud, et on käes aeg. Sa pead abielluma. Me kutsume siia kuningriiki kokku kõik kõige vapramad, tugevamad ja targemad printsid lähedalt ja kaugelt, et saaksid nende seast endale parima abikaasa valida." Liisa kortsutas kohe nina, justkui oleks ta äsja hammustanud kõige hapumat sidrunit terves maailmas. Ta pani käed risti rinnale, trampis korraks vaikselt jalga ja raputas pead nii, et ta pikad kuldsed juuksed lendasid kahele poole. "Ei, armas isa ja ema! Ma ei taha abielluda!" teatas ta väga kindla ja kõva häälega, mis kajas vastu troonisaali kõrgetelt lagedelt. Kuninganna vaatas talle väga üllatunult otsa, tema silmad olid suured nagu alustassid. "Aga miks ometi, kallis Liisa? Printsid on ju ometi nii toredad. Nad toovad sulle kalleid kingitusi, laulavad akna all ilusaid serenaade, toovad sulle lilli ja viivad sind ilusate valgete hobustega ratsutama." "See kõik on võib-olla tõesti väga tore," vastas Liisa käsi laiutades, "aga mul on üks väga mõjuv ja selge põhjus. Ma arvan... ei, ma lausa tean, et kõik printsid norskavad! Ma lugesin ühest vanast, paksust ja targast raamatust, et mida uhkem ja tähtsam on prints, seda valjemini ta magades norskab. Ja kord, kui ma olin väiksem, kuulsin ma lossi külalistetoast ühte printsi magamas. Ta norskas nii kõvasti, et aknaklaasid klirisesid, lossi paksud kivimüürid värisesid ja isegi väikesed hiired kolisid keldrist metsa elama, sest neil hakkasid kõrvad valutama! Kujutage ette, kui ma pean terve oma pika elu elama kellegagi, kes teeb igal öösel magades häält, nagu suur ja väga vihane karu püüaks traktorit käivitada! Ei, mina ei abiellu mitte kunagi kellegagi, kes norskab!" Peatükk 2: Jalutuskäik ja salapärane poiss Kuningas ja kuninganna ohkasid korraga ja vaatasid teineteisele otsa. Nad teadsid väga hästi, et kui Liisa oli midagi kord juba endale pähe võtnud, oli teda peaaegu võimatu ümber veenda. Nad lubasid tal praegu minna, salamisi lootes, et ehk muudab noor printsess kunagi hiljem ikkagi oma meelt. Et oma sassis mõtteid selgitada, pulmajuttudest veidi puhata ja lossi saginast eemale saada, otsustas Liisa minna täiesti üksi jalutama. Ta kõndis mööda väikest,
kitsast ja käänulist metsarada, mis viis lossiaedadest aina sügavamale ja sügavamale Suurde Saladuste Metsa. Seal kasvasid iidsed puud, mille samblased tüved olid jämedamad kui kolm tugevat meest kokku, ning mille suured rohelised lehed sosistasid tuule käes salajasi ja vanu lugusid. Liisa korjas väikese vitstest punutud korvi sisse magusaid punaseid metsmaasikaid ja laulis vaikselt omaette ühte rõõmsat laulukest, kui äkki kuulis ta paksude sõnajalapõõsaste tagant krabinat. Ta piilus väga ettevaatlikult lehtede vahelt ja nägi ühel suurel sammaldunud kivil istumas ühte poissi. Poiss oli umbes tema vanune, tal olid sassis tumedad juuksed, mis langesid talle silmadele, ja ta kandis natuke räsitud ja katkiseid riideid. Poiss püüdis parajasti ühte väikest puutükki taskunoaga voolida. "Tere!" ütles Liisa julgelt ja astus põõsaste tagant välja. "Mina olen printsess Liisa. Kes sina oled ja mida sa siin meie ilusas metsas teed?" Poiss tõstis oma pea ja naeratas. Tema naeratus oli natuke veider ja viltune, aga ta tundus siiski üsna sõbralik. "Tere, Liisa. Minu nimi on... ee... Tom. Ma olen lihtsalt üks tavaline rändur, kes tuli kaugelt ja puhkab praegu natuke jalga." Liisa astus veel ühe sammu lähemale, naeratas vastu ja pakkus talle peotäie äsja korjatud metsmaasikaid. "Kas sa soovid maasikaid? Need on väga magusad ja maitsvad." Peatükk 3: Must Nõid ja kohutav plaan Poiss sirutas oma käe ja võttis maasikad, kuid äkitselt muutus tema nägu täielikult. Sõbralik ja vaikne naeratus kadus kui pühitult ning tema tumedatesse silmadesse ilmus kuri, külm ja ohtlik läige. Ta viskas ilusad punased maasikad maha laiali ja hakkas valjusti naerma. See naer ei olnud aga üldse ilus, soe ega rõõmus, see kõlas valusalt ja kiledalt, justkui keegi kraabiks metalliga vastu kivi. "Rumal väike printsess!" hüüdis poiss ja äkki hakkas tema ümber keerlema paks, must ja haisev suits. Katkiste riietega poisi asemel seisis seal suitsupilve hajudes hoopis pikk, hirmuäratav ja kõhetu mees, kes kandis maani ulatuvat süsimusta mantlit. Tema pikkade kondiste sõrmede vahel oli suur ja kõver maagiline võlukepp. "Mina ei ole mingi Tom! Ma olen Must Nõid Morlok! Ma olen väga palju aastaid oodanud võimalust, et pääseda teie rõõmsasse kuningriiki. Nüüd, kui sa
oled lossist nii kaugel ja sul pole ühtegi valvurit kaasas, on lõpuks minu kord tegutseda!" Liisa astus hirmunult kaks sammu tagasi, tema süda kloppis rinnus kiiresti nagu väikesel jänesel, kuid ta püüdis kõigest väest jääda vapraks ja sirge seljaga seista. "Mida sa tahad, kuri nõid?" küsis ta nii valjusti kui suutis. "Ma tahan seda kuningriiki ainult endale!" karjus nõid tigedalt. "Ma vihkan kogu südamest teie rõõmu, teie värvilisi lilli, teie laulvaid linde ja seda sooja päikesepaistet! Minu plaan on väga lihtne: ma kasutan kohe oma kõige mustemat ja kurjemat maagiat, et tappa kõik kuningriigi lilled ja taimed, muuta kõik ilusad selged jõed mustaks poriks ja hävitada kogu teie kuningriik täielikult! Ma teen nii, et kõik inimesed tapetakse ja nad kaovad siit igaveseks, et mina saaksin siin üksi ja rahus pimeduses ja vaikuses valitseda!" Must Nõid tõstis oma kõvera võlukepi kõrgele pea kohale ja hakkas kiiresti pomisema koledaid ja hirmsaid võlusõnu. Ilus sinine taevas tõmbus äkki väga tumedaks, soe päike kadus paksude, ähvardavate mustade pilvede taha ja terves metsas hakkas puhuma erakordselt külm, ulguv ja hirmutav tuul. Liisa tahtis põgeneda, tagasi lossi joosta, et oma vanemaid hoiatada ja abi kutsuda, kuid tuul oli nii tugev, et ta ei suutnud sammugi astuda. "Sa ei pääse mitte kuhugi, printsess!" naeris nõid jubeda häälega. "Kogu teie kuningriik sureb ja langeb igaveseks minu võimu alla!" Peatükk 4: Vapper prints ja õnnelik lõpp Aga just sel kõige kriitilisemal hetkel, kui kõik tundus olevat lõplikult kadunud ja taevas oli kõige pimedam, kõlas metsateelt äkitselt valju ja kiire kabjaplagin. Läbi paksude mustade pilvede, tormi ja ulguva tuule tormas kohale imeilus särav valge hobune. Hobuse seljas istus aga üks noormees – see oli üks prints. Ta kandis säravat hõbedast turvist, mis hiilgas isegi pimeduses, ja tema õlgadel lehvis tuules pikk punane mantel. See oli prints Aleksander. Prints ei mõelnud ega kahelnud isegi ühte sekundit. Ta nägi hirmuäratavat kurja nõida ja tuule käes võitlevat hirmunud printsessi ning tõmbas kiire liigutusega tupest oma terava mõõga, mis säras eredalt nagu päikesekiir. "Peatu kohe, sa kuri ja õel olend!" hüüdis prints Aleksander kõuehäälselt.
Ta suunas oma särava mõõga otse nõia poole. Mõõgast lendas vihinal välja pime ja tohutult võimas pimestav valgusvihk, mis tabas otse nõia võlukeppi. Käis kohutavalt suur kärgatus! Pauhh! Nõia must võlukepp purunes pauguga tuhandeks väikeseks killuks, mis laiali lendasid. Must Nõid karjatas valust ja hirmust, sest ilma oma võlukepita ei olnud tal enam mitte mingisugust maagilist väge ega jõudu. Ta hakkas koheselt kahanema – ta muutus järjest väiksemaks ja väiksemaks, kuni hirmsast mehest sai lõpuks vaid üks tilluke, roheline, kole ja hädine konn. Konn krooksus vihaselt ja hüppas kiiruga sügavale metsa mutta peitu, et mitte keegi teda enam kunagi ei nähtaks. Kohe, kui nõid oli võidetud ja kadunud, hajusid taevast ka kõik mustad pilved, külm tuul vaibus hetkega ja päike tuli uuesti pilvede tagant välja, särades nüüd veelgi soojemalt ja ilusamalt kui varem. Linnud hakkasid taas laulma. Prints Aleksander astus graatsiliselt oma valge hobuse seljast maha, kõndis Liisa juurde ja ulatas talle oma käe. "Kas sinuga on kõik korras, printsess?" küsis ta väga hoolivalt ja pehmelt. Tema silmad olid soojad, julged ja lahked. Liisa naeratas, tundes, kuidas ta süda enam üldse ei karda, vaid on täis tohutut tänutunnet. "Jah, kõik on hästi, ja ainult tänu sinule. Sa oled tõesti väga, väga vapper ja tugev. Kuid..." Liisa kallutas pead ja vaatas printsi kavalalt, "mul on sulle üks väga oluline ja tähtis küsimus." "Küsi julgelt, mis iganes see ka poleks," vastas prints sõbralikult naeratades. "Kas sa... kas sa magades norskad? Sest ma arvan, et absoluutselt kõik printsid norskavad unes nagu vihased karud, ja mina sellise asjaga nõus ei ole." Prints Aleksander vaatas talle korraks suurte silmadega otsa ja puhkes siis südamest, kõva häälega naerma. Tema naer oli nakkav, soe ja rõõmus. "Mina? Ei, ma kindlasti ei norska. Minu ema ja isa ütlevad alati, et ma magan öösel nii vaikselt, et isegi toas lendav väike kärbes teeb rohkem lärmi kui mina!" Liisa ohkas väga suurelt ja kergendatult ning naeratas talle laialt vastu. Ta sai kohe aru, et see noor prints oli tõesti eriline – ta oli päästnud tema elu ja terve kuningriigi, ta
oli väga vapper, väga kena välimusega ja pealegi veel ta ei norsanudki! Nad ratsutasid koos ühe hobuse seljas tagasi suure lossi poole, kus kuningas ja kuninganna neid juba pisarsilmil ja tohutu suure murega ootasid. Kui vanemad kuulsid, mis metsas tegelikult oli juhtunud, milline oht oli kuningriiki varitsenud ja kuidas noor Aleksander nende armsa tütre ning kogu rahva päästis, olid nad talle südamest ääretult tänulikud. Aja möödudes, kui nad lossis koos aega veetsid, jalutasid ja rääkisid, õppisid Liisa ja Aleksander teineteist väga hästi tundma ja nad armusid sügavalt. Liisa sai aru, et mõnikord on vanematel ikkagi õigus ja abielu võib olla väga ilus, turvaline ja imeline asi, kui sa leiad endale kellegi, kes on sinu jaoks täpselt see õige, kes sind kaitseb ja hoiab. Peagi peeti terves kuningriigis maha enneolematult suured, uhked ja rõõmsad pulmad. Pidu kestis tervelt seitse päeva ja seitse ööd. Külalisi reisis kohale igast maailma otsast, peolauad olid lausa lookas pikkadest maasikatortidest, šokolaadipudingutest ja magusast limonaadist. Isegi linnud metsas tulid lossiaeda, et noorpaarile pulmalaule laulda. Tantsiti kuni hommikuni ja igal öösel lasti pimedasse taevasse tuhandeid säravaid ja värvilisi ilutulestiku rakette. Liisa ja Aleksander elasid õnnelikult koos, valitsedes oma kuningriiki suure tarkuse, õigluse ja headusega. Ja mis on selle loo juures kõige tähtsam – mõne aja pärast sündis neile imearmas, pisikene tütar, kellele nad panid nimeks Eva. Kui väike printsess Eva sündis, toodi talle hälli kingituseks haldjate kootud pehme tekk ja väike hõbedane kelluke. Eva päris oma emalt kaunid kuldsed juuksed ja isalt väga vapra südame ning terve kuningriik rõõmustas ja pidutses uuesti, teades, et nende tulevik on parimates ja kindlamates kätes. Printsess Liisa käis tihti õhtuti väikese Eva voodi ääres, sättis talle teki ilusti peale, tegi pai ja kuulas, kuidas väike Eva oma voodis vaikselt, rahulikult ja magusalt hingas, nähes kõige ilusamaid unenägusid. Kogu suures lossis ja laias kuningriigis valitses rahu, turvalisus ja vaikus, mida ei rikkunud enam mitte kunagi ükski kuri nõid ega ka mitte kellegi vali norskamine. Ja nad kõik elasid õnnelikult ja rõõmsalt kuni oma elupäevade lõpuni.