Küla servas
Leena teadis täpselt, mitu sammu oli nende maja uksest kuni teeni. Kolmkümmend kaks, kui astuda tavaliselt. Kolmkümmend viis, kui jalad olid rasked. Täna oli kolmkümmend viis.
Hommikul oli ema küsinud, miks ta jälle nurgas istub, miks ta teistega välja ei lähe. Leena oli vaadanud oma käsi. Sõrmed olid pikad ja kitsad. Käed, mis ei suutnud palli visata nii kaugele kui Märten. Käed, mis värisesid, kui õpetaja tema nime ütles.
Küla oli väike – kolmteist maja, üks pood, üks kirik, mille kell ei löönud enam ammu. Teed olid kruusased ja suvel tõusis tolm üles nagu udu. Küla seisis kahe metsa vahel ja metsa taga polnud midagi, mida Leena oleks tahtnud näha.
Kooli juures kasvas vana pärn, mille all poisid loopisid nuge maa sisse. Tüdrukud istusid treppidel. Leena ei istunud treppidel. Ta kõndis möödudes natuke kiiremini, pea kergelt ette kallutatud, nagu oleks tuul – kuigi tuult polnud. Ta teadis, et keegi ei kutsunud teda. Ta teadis ka seda, et keegi ei jätnud teda meelega välja. Lihtsalt oli nii, et teda ei märgatud.
Kolmkümmend viis sammu ja ta oli tee peal. Vasakule küla poole. Paremale metsa poole. Leena seisis hetke. Kruus pragises jalanõu all. Siis pööras paremale. Mitte sellepärast, et mets kutsus. Lihtsalt sellepärast, et küla pool polnud kedagi, kes oleks märganud, kummale poole ta läks.
Kivi
Kivi oli seisnud seal nii kaua, et keegi ei mäletanud aega ilma temata. Ta oli suur – Leena ulatuvusest laiem, maasse vajunud nagu loom, kes on ennast maha lasknud ega kavatse enam tõusta. Tumehall graniit, milles jooksid heledad sooned. Sammal kattis ühe külje nagu vana tekk.
Leena oli kivi näinud varem. Kõik olid. Ta seisis metsatee ääres, kohas, kus tee tegi kerge käänu enne, kui jõudis Taali ojani. Keegi polnud teda sinna toonud, keegi polnud teda tahunud. Ta oli lihtsalt seal.
Leena astus kivile lähemale. Puudutas seda sõrmedega. Pind oli külm, kuigi päike oli selle peale paistnud terve hommiku. Selline külm, mis ei kao. Mis on kivi seest, mitte pealt.
Kunagi oli Vana Ants talle öelnud, kui ta oli väiksem ja veel julges küsida: "See kivi on siia jäänud ammu enne meid. Kalevipojal oli kombeks kive visata, kui tal oli liiga palju kanda. Mõni jäi merre, mõni metsa. See siin – see jäi meile." Ants oli vaadanud kivi nii, nagu vaadatakse kedagi, keda tuntakse kaua. "Siia kanti jäi midagi, mida ükski inimene ei peaks üksi kandma." Leena ei saanud siis aru. Praegu ka mitte päris. Aga sõnad olid talle külge jäänud nagu vaik sõrmedele – ei tule maha, isegi kui pesed.
Ta istus kivi kõrvale maha. Maa oli niiske, ta tundis seda põlvede all läbi pükste. Kusagil oja pool liikus lind oksalt oksale. Leena tõmbas põlved rinnale ja vaatas kivi. Kivi ei vaadanud tagasi. Kivi ei teinud mitte midagi. Ta lihtsalt seisis – pool maas, pool ilmas – ja oli nii raske, et isegi aeg tundus temast mööda minevat ettevaatlikumalt.
Poisid
Järgmisel päeval tulid poisid. Leena kuulis neid enne, kui nägi – hääled, mis põrkasid puutüvede vahel edasi-tagasi nagu pallid. Märten kõndis ees. Ta oli Leenast peajagu pikem ja tal olid laiad õlad, mida ta kandis nagu midagi, mis talle kuulub.
"Ma ütlesin sulle, see on see kivi," ütles Märten. Tema taga tulid Joonas ja Raido, mõlemad punased, sest nad olid tee pealt jooksnud.
"Keegi pole seda iial nihutanud," ütles Raido.
"Keegi pole proovinudki korralikult," vastas Märten.
Leena istus kivi taga, käänu pool, kus poisid teda ei näinud. Ta ei peitnud end. Ta lihtsalt istus seal, kus ta eile oli istunud, sest jalad olid ta sinna tagasi toonud ilma küsimata.
Märten sülitas peopesadesse. Pani käed kivi külge. Tõmbas sügavalt hinge – Leena kuulis seda – ja lükkas. Tema nägu läks punaseks, kael paksemaks. Jalad vajusid mulda. Kivi ei liikunud. Mitte natukestki. Mitte tolmuteragi ei nihkunud ta pinnal.
Joonas proovis järgmisena, siis Raido. Siis kõik koos – kolm poissi, hambad koos, sõrmed valged. Märten karjus. Raido puhkis. Joonas lõi kivile jalaga ja lonkas siis, suu kõveras.
"See on maas kinni," ütles Raido viimaks.
"Pole kinni," vastas Märten. "Lihtsalt raske."
Ta lõi rusikaga vastu kivi, korra. Siis kõndis minema. Teised järgnesid. Keegi ei vaadanud tagasi. Keegi ei näinud Leenat, kes istus kivi taga ja hoidis kätt sel kohal, kuhu Märteni rusikas oli tabanud. Graniit oli seal sama külm kui kõikjal mujal.
Pärastlõunal, kui Leena oli juba oja ääres, kuulis ta samme metsateel. Märten tuli üksi. Ilma Joonaseta, ilma Raidota. Ta kõndis kiiresti, pea maas, nagu keegi, kes ei taha, et teda nähakse. Leena jäi puude vahele seisma.
Märten läks kivi juurde. Vaatas seda. Siis pani käed kivi külge ja lükkas – vaikselt seekord, ilma karjumata. Tema jalad vajusid mulda ja ta lükkas uuesti, ja uuesti, ja iga korraga muutus ta nägu tumedamaks. Viimaks lõi ta mõlema käega vastu kivi, kaks korda, kolm, ja hääl, mis tuli tema suust, polnud enam karjumine. See oli midagi muud. Siis ta seisis, käed kivi peal, pea norgu vajunud. Ta hingas raskelt. Kivi seisis.
Märten pühkis nägu käisega. Pööras ümber ja läks. Ta sammus olid pikad ja kiired ja ta ei vaadanud kordagi tagasi. Leena seisis puude vahel ja vaatas teda minemas ja tundis midagi, mida ta ei osanud nimetada – mitte rõõmu, mitte kurbust, midagi kitsast ja teravat, mis liikus rinna all nagu nõel.
Vana Ants
Leena leidis Vana Antsu tema aia äärest, kus ta sikutas maast välja rohtu, mis kasvas kartulite vahel. Tema sõrmed olid mustad ja jämedad nagu juured ise. Ta ei tõstnud pead, kui Leena tuli, aga ta liigutas end natuke – tegi ruumi, nagu oleks Leena istumine tema kõrvale juba otsustatud asi.
"Poisid käisid kivi juures," ütles Leena.
"Ikka käivad," vastas Ants.
"See ei liikunud."
"Ei."
Ants tõmbas ühe rohututi välja. Mullakamar tuli kaasa ja ta rapsutas selle lahti, rahulikult, nagu oleks aega kogu ilm.
"Minu isa proovis ka kunagi," ütles ta. "Ja tema isa. Mehed, kelle käed olid nagu labidad." Ta vaatas oma käsi. "Aga kivi seisab."
Leena istus ja vaatas, kuidas Ants rohib. Tal oli küsimus, aga ta ei osanud seda sõnadesse panna. See istus kuskil rinna taga, ümmargune ja tume.
"Ants," ütles ta viimaks. "Kas see kivi tahab midagi?"
Vana mees peatus. Vaatas teda esimest korda otsa. Tema silmad olid hallid, peaaegu sama tooni mis kivi ise. Kaua ei öelnud ta midagi. Siis pani rohumätaste kõrvale ja pühkis käed vastu põlvi.
"Mina arvan, et see kivi ei taha midagi. Aga mina arvan ka, et ta tunneb ära, kui keegi midagi tahab temalt. Ja siis – siis ta jääb paigale."
Ta hakkas uuesti rohima. Leena istus. Päike liikus üle aia ja varjud nihkusid. Ants ei rääkinud enam ja Leena ei küsinud.
Mõõtmine
Koolis pidid nad tegema kükke. Kehalise kasvatuse õpetaja, härra Tamm, luges häälega kaasa ja kirjutas numbrid vihikusse. Märten tegi nelikümmend kaks. Joonas kolmkümmend kaheksa. Kui Leena nimi tuli, vajusid ta jalad juba kahekümnendal korral kokku ja ta istus maha, käed põrandale.
Härra Tamm kirjutas numbri. Ei öelnud midagi.
Vahetunnis istus Leena trepil. Mitte sel trepil, kus teised istusid – teisel pool hoonet, kus betoon oli pragunenud ja kus keegi ei käinud, sest seal polnud midagi. Leena vaatas oma jalgu. Jalad olid kitsad ja ta teadis, et need ei vii teda kuhugi kiiresti. Ta pani peopesad betoonile. Betoon oli soe – päike oli seda soojendanud – ja see tundus vale. Kivi metsas polnud kunagi soe.
Ta mõtles sellele, mida Ants oli öelnud. Kivi tunneb ära, kui keegi midagi tahab temalt. Ja siis jääb paigale. Kas kivi tundis, et Märten tahtis teda võita? Kas ta tundis neid kolme poissi, kes lükkasid ja karjusid ja sülitasid pihkudesse? Kas ta tundis Märtenit, kes tuli tagasi üksinda ja lõi kivi pihta, kuni tema hääl katkes?
Ja kas kivi tundis teda – Leenat? Mis oli see, mida kivi oleks tema juures tunda saanud? Mitte jõudu. Mitte tahtmist. See mõte oli terav, nagu kruusa kild jalatalla all, ja Leena tõusis püsti, sest istumine muutus järsku raskeks.
Ta kõndis tunnile tagasi. Number vihikus jäi. Kakskümmend. Vähem kui pooled.
Tagasiminek
Kolm päeva ta ei läinud kivi juurde. Mitte sellepärast, et oleks otsustanud mitte minna. Lihtsalt jalad viisid ta teistesse kohtadesse – oja äärde, kus ta viskas kive vette ja luges hüppeid; aeda, kus ta aitas emal herneid siduda; voodisse, kus ta luges raamatut, mille kaaned olid kulunud pehmeks.
Neljandal päeval sadas vihma ja Leena kõndis mööda teed, sest talle meeldis, kuidas vihm tegi kogu maailma ühe heli sisse. Kõik muu kadus ära – häälte, masinate, lindude helid mattusid selle ühe pideva sahina alla. Vihmas sai olla nähtamatu.
Ta ei plaaninud minna kivi juurde. Aga tee tegi selle käänu ja kivi oli seal. Niiske, tumedam kui kuivalt, sammal eredamalt roheline. Vihmavesi jooksis mööda kivi sooni nagu väikesed jõed, mis olid oma tee leidnud tuhandete aastatega.
Leena seisis ja vaatas. Vesi tilkus mööda ta juukseid, mööda nina, lõuale. Ta ei pühkinud seda ära.
Kivi seisis.
Leena istus maha. Maa oli märg ja pori tuli kohe läbi pükste. Ta tundis seda – külma, märga, natuke ebamugavat – ja istus edasi. Leena ei puudutanud kivi. Ta istus lihtsalt selle kõrval, nagu istuksid kaks asja, kellel pole teineteisele midagi öelda, aga kes ei pea sellepärast ära minema.
Vihm sadas. Aeg möödus. Leena ei mõelnud sellele, mitu kükki ta teha suudab. Ta ei mõelnud sellele, kas keegi otsib teda. Ta ei mõelnud ka kivile. Ta istus seal, sest seal oli koht, kus istumine oli lihtsam kui ükskõik kus mujal.
Olla
Ta hakkas käima seal iga päev. Mitte iga päev päriselt – mõni päev ei saanud, mõni päev ei viitsinud, mõni päev unustas. Aga enamasti. Ta istus kivi kõrval ja mõnikord luges raamatut. Mõnikord korjas samblikukilde ja uuris neid pihus. Mõnikord ei teinud mitte midagi.
Mõnikord rääkis ta. Mitte kivile. Lihtsalt rääkis – vaikselt, iseendale, sest keegi ei kuulnud. Ta rääkis sellest, kuidas koolis oli Märten jälle kõige esimene olnud. Kuidas tema joonistus polnud piisavalt hea seinale panemiseks. Kuidas ema vaatas teda mõnikord nii, nagu ootaks midagi, mida Leena ei osanud anda.
Kivi ei vastanud. Kivi ei liigutanud end. Kivi oli seal, nagu on seal puud ja maa ja õhk.
Ühel päeval istus Leena ja ei rääkinud. Ta vaatas kivi pinda väga lähedalt – nina peaaegu vastu graniiti – ja nägi selles asju, mida polnud varem märganud. Pisikesed kristallid, mis särasid, kui päike õigest nurgast paistis. Augud, kus kunagi oli olnud midagi, mis oli ära kulunud. Kriimud, mida polnud teinud inimene.
Ta pani oma käe kivi peale. Mitte lükkamiseks, mitte proovimiseks. Lihtsalt pani käe sinna, nagu paneks sõbra õlale. Kivi oli külm. Kivi oli alati külm. Aga see külm polnud enam võõras. See oli tuttav, nagu toa nurk, kus alati istud.
Leena mõtles: ma ei pea siin midagi tegema. See mõte tuli kergelt, nagu niidihakatis, mis lendab üle aia. Ja siis oli see mõte läinud ja alles jäi ainult istumine, ainult käsi kivil, ainult mets ümberringi.
Nihe
See juhtus oktoobris, kui õhk oli terav ja maas olid lehed, mis praksusid jalgade all nagu paber. Leena istus kivi kõrval. Tal oli kampsun seljas, mis oli liiga suur – venna oma – ja käised ulatusid üle sõrmede. Ta oli painutanud need tagasi ja soojendas käsi hingeõhuga.
Ta ei mõelnud kivile. Ta mõtles sellele, et homme on laupäev ja laupäeval saab kauem magada. Ta mõtles sellele, et oja ääres oli ta eile näinud konnavarre, mis liikus aeglaselt läbi muda nagu väike sõrm. Ta mõtles sellele, kuidas pilved liiguvad, ja proovis aru saada, kas tuul on ülevalt vaadates nähtav.
Tema käsi oli kivil. See oli seal olnud juba tükk aega – nii kaua, et ta ei tundnud enam külma, sest sõrmed olid harjunud.
Ja siis.
Leena ei näinud seda. Ta tundis. Peaaegu mitte midagi – nagu hingamine, nagu see hetk, mil uinud ja keha tõmbub ühe korra kergelt. Tema sõrmede all nihkus midagi. Graniit liikus – mitte sentimeetrit, mitte pooltki, vaid nii vähe, et seda poleks saanud mõõta millegagi peale keha enda. Kivi all praksatas muld – üks lühike, kuiv heli, nagu murduks juure kild. Ja siis vaikus jälle.
Leena jäi paigale. Tema süda lõi ühe korra kiiremini, siis rahunes. Ta ei tõstnud kätt ära. Ta ei lükanud. Ta ei proovinud uuesti. Ta istus, ja kivi seisis, ja mets oli vait, ja kusagil kaugel hüüdis ronk – üks kord, siis mitte enam.
Leena vaatas kivi. Kivi oli täpselt samasugune. Sammal samal kohal. Sooned samas mustris. Mitte midagi polnud muutunud, mida oleks saanud kellelegi näidata. Mitte midagi polnud muutunud, mida oleks saanud tõestada.
Äramineja
Leena tõusis püsti. Ta põlved olid kanged ja ta sirutas neid, üks korraga, nagu alati. Kampsuni käised vajusid tagasi sõrmede peale. Ta tõmbas need üles.
Ta vaatas kivi veel korra. Seal, kus ta käsi oli olnud, polnud märki. Kivi ei hoidnud kinni millestki, mis teda puudutas. See oli aus. See oli õige. Leena pani käed taskusse ja pööras tee poole.
Metsas oli hämar, sest päike oli juba madalal ja puud hoidsid valgust kinni nagu sõelad. Leena sammus mööda teed. Kruus pragises. Ta luges harjumusest kolmekümneni ja siis unustas edasi lugeda.
Ta mõtles sellele, mis oli juhtunud. Kas oli üldse juhtunud. Äkki oli ta käsi ise nihkunud ja ta arvas, et kivi liikus. Äkki oli maa vajunud. Äkki polnud midagi. Ta ei saanud teada. Ta ei kavatsenudki teada saada.
Küla tulles paistis akendest valgust. Ema oli köögis – Leena nägi teda läbi klaasi, käed jahuised, midagi sõtkumas. Keegi oli tee peal, aga juba liiga pime, et näha kes. Mõnest korstnat tõusis suitsu. Küla oli täpselt samasugune nagu hommikul.
Leena astus uksest sisse. Pani saapad ette. Kampsun nagi peale. Ema küsis, kus ta oli. "Metsas," vastas Leena. Ema noogutas ja ei küsinud edasi, sest Leena oli alati metsas olnud.
Ta istus oma tuppa. Istus voodi servale. Käed süles – need samad käed, mis olid olnud kivil. Ta vaatas neid. Kitsad ja pikad, nagu alati. Mitte midagi polnud neis muutunud. Ta sulges sõrmed rusikasse, siis avas. Avas ja ei sulgenud enam. Jättis käed lahti ja istus nii kaua, kuni ema kutsus sööma, ja siis tõusis ja läks, sest maailm kestis edasi ja tema kestis koos sellega, ja praegu – just praegu – oli sellest küll.