Ühel varajasel talvehommikul ärkas väike põdrake Lembit oma sooja talli heinavoodil. Ta sirutas pikki jalgu, haigutas laialt ja pilgutades silmi vaatas ümberringi.
Lembit piilus talli uksest välja — ja peatus äkki. Kogu maailm oli valge. Puud olid valged, maapind oli valge, isegi õhus hõljusid tillukesed valged helbed, kerged nagu unenäod.
„Ema!" hüüdis Lembit tasasel häälel. „Ema, mis see on? Kas see valge vaip on ohtlik?"
Ema tõusis rahulikult ja astus Lembitu kõrvale. Tema silmad olid soojad ja lahked nagu alati.
„Tule, mu kallis," sosistas ema. „Ära karda. See on lumi."
Lembit astus ettevaatlikult esimese sammu lumele. Krõõks! Lumi krõbises tema sõrgade all. Ta tõmbas jala kiiresti tagasi.
„See teeb häält!" ütles Lembit ja silmad läksid suureks.
Ema naeratas soojalt. „Jah, lumi armastab laulda, kui keegi tema peal kõnnib. Proovi veel."
Lembit astus uuesti lumele. Krõõks, krõõks, krõõks. Iga samm tegi oma tillukese laulu. Lumi oli õrn ja jahe tema sõrgade all — nagu kõige pehme vaip maailmas.
„See on külm!" itsitas Lembit ja tõstis jalgu vaheldumisi üles-alla.
„Jah, lumi on külm ja õrn," ütles ema. „Ta on nagu suur unitekk, mis katab kogu metsa magama."
Ema ja Lembit kõndisid aeglaselt mööda metsarada. Kuused kandsid pakse valgeid mütsikesi ja kased olid ehitud säravate jääniitidega.
Kõik oli nii vaikne. Lembit kuulis ainult oma hingamist ja lume pehmet krõbinat. Isegi tuul oli magama jäänud.
„Ema, miks on nii vaikne?" küsis Lembit sosinal.
„Sest lumi katab kõik helid oma pehme tekiga," vastas ema. „Paljud väikesed loomad magavad nüüd lume all soojalt ja rahulikult."
Lembit kujutas ette tillukesi hiiri ja siilisid, kes uinusid maa all oma pesades, lume pehme teki all — ja see mõte oli nii armas ja hea.
Üks lumehelves maandus Lembitu ninale. Ta vaatas seda risti-rästi silmadega ja aevatas — atšihh! Lumehelves kadus.
„Kuhu ta läks?" küsis Lembit hämmeldunult.
„Lumi sulab sooja puudutusest," seletas ema. „Sinu nina on soe ja lumehelves muutus väikeseks veetilgaks."
Lembit tõstis pea taeva poole. Sealt langesid lumehelbed aeglaselt, aeglaselt alla — nagu tillukesed valged liblikad. Nad tantsisid ja keerutasid õhus, enne kui laskusid vaikselt maha.
„Nad tantsivad," sosistas Lembit imetlusega. Tema silmad jälgisid üht helvet, siis teist, siis kolmandat — ja iga üks lendas omamoodi kaunilt.
Pärastlõunal hakkasid Lembitu jalad väsima ja silmad muutusid raskeks. Lumi sadas ikka veel — vaikselt, aeglaselt, lõputult.
„Tuleme nüüd koju," ütles ema ja nuditas sooja ninaga Lembitu kõrva taha.
Nad kõndisid tagasi oma sooja talli. Lembitu sammud muutusid järjest aeglasemaks. Krõõks... krõõks... krõõks...
Tallis ootas pehme heinavaip ja soe õhk. Lembit keeras end ema kõrvale ja tundis tema sooja kasukat oma selja vastas.
„Ema," pomises Lembit unelevalt, „kas homme on ka lund?"
„Jah, mu kallis," sosistas ema. „Lumi ootab sind homme."
Lembit sulges silmad. Ta kuulis, kuidas tuul õues õrnalt ümises ja lumehelbed vaikselt talli katusele langesid — tiks, tiks, tiks — nagu kõige õrnem unelaul maailmas.
Tema hingamine muutus aeglaseks ja rahulikuks. Ta nägi unes suurt valget metsa, kus lumehelbed tantsisid ja puud kandsid kauneid valgeid mütsikesi.
Ema vaatas oma väikest põdrakeist ja naeratas. Väljas sadas lumi ikka edasi, kattes kogu metsa pehme valge tekiga.
Ja väike Lembit magas. Soojalt, rahulikult, õnnelikult — kuni järgmine lumine hommik teda hellalt äratas.
Head ööd, väike Lembit. Head ööd.