🌅 Hommik, mis hakkas riimima
Mari ärkas üles sellest, et köögist kostis ema hääl — aga midagi oli valesti. Ema ei rääkinud kunagi niimoodi.
"Pannkoogid-kannkoogid, tule süüa, Mari-kull, hommik ootab, päike paitab, võta lusikake ja pull!" hõikas ema ning pööras pannkooki nii hoogsalt õhku, et see maandus lauale, mitte pannile. Ema ei peatunud. "Moos ja koor ja tee ja loor ja uksest sisse astub poor —" Ta vaatas ringi, suu lahti, otsides sõna, mis riimub.
"Ema," ütles Mari ettevaatlikult. "Mis toimub?"
"Ma räägin-räägin, sõnad jooksevad nagu ojake, oi Mari, mu armas pojake — ei, tüdrukuke — nojah, kuke!" Ema haaras käega suu ette, aga sõnad tulid sõrmede vahelt ikkagi läbi. Ema silmades vilkus hirm.
Mari pani kingad jalga ja tormas õue. Naabrimees Villem seisis aia ääres ja kõneles oma koerale: "Istu maha, väike Pontus, sinu kõrv on nagu lontus!" Koer vaatas teda pead viltu. Tänaval marssis pagar, kandik käes, ja laulis: "Saiakesed, maiakesed, tulge minu laiakesed! Kes ei söö, see kasvab suureks — ei, see läheb hoopis uureks!"
Lapsed seisid aiateedel ja vahtisid. Keegi lastest ei riimunud — ainult täiskasvanud. Väike Juss naabrist tuli Mari juurde. "Kas su ema ka?"
"Jah," pomises Mari. "Kõik emad ja isad. Kõik täiskasvanud."
Algul oli see isegi naljakas. Pagar kukkus oma riimidega nii sassi, et andis proua Kaskele saia asemel soola, ja proua Kaskel riimis vastu: "Soola-soola, süda roola, elu ongi üks suur loola!" Kõik naersid. Aga Mari ei naernud. Ta oli näinud ema silmades päris hirmu. Ja see ei olnud naljakas.
🌀 Riimid, mis ei peatu
Keskpäevaks oli naer lakanud. Riimid läksid järjest kiiremaks, nagu keegi oleks kellale kiirendust keeranud. Õpetaja proua Tamm seisis klassis ja üritas öelda: "Lapsed, avage raamatud —" aga välja tuli: "Raamatud-kaamatud-laamatud-saamatud!" Ta rääkis üha kiiremini, nägu punane, käed vehkimas. Lapsed istusid vaikselt ja vaatasid.
"Tal pole sõnade vahel ühtki pausi," sosistas Mari. "Ta ei jõua hingata."
Poepidaja Arno andis piima asemel äädikat, sest riim sundis teda haarama seda, mille nimi paremini sobis. Arst proua Kuusk jooksis mööda tänavat ja riimis nii kiiresti, et sõnad sulandusid üheks pikaks undavaks helinaks.
Mari kõndis aeglaselt külatänavat mööda ja vaatas. Pagaripoes lonkas pagar ühest nurgast teise, jalad läksid riimiga segi ja ta komistas oma enda jalgade otsa. Vana härra Sepp istus pargipingil ja nuttis — mitte sellepärast, et oleks kurb, vaid sellepärast, et riim ajas tal suust sõnu, mida ta öelda ei tahtnud. "Mul on hea, mul on hea, aga sees on hirm ja pea —" Ta hoidis peast kinni, silmad ehmunult suured. Mari pidas sammu. See ei olnud enam naljakas.
Mari tormas vanaema maja poole. Vanaema oli küla kõige targem inimene — tal oli alati vastus. Aga tagaaia väravast sisse jõudes leidis Mari vanaema kiigutoolist, viltu vajunud, silmad pooleldi kinni. Ta pomises nii vaikselt, et Mari pidi kõrva päris ligidale viima.
"...sõnad... tuhat sõna... miljon sõna... keelel kõnnivad nagu sipelgad... sipelkad... nibelkad..." Vanaema hääl oli peenikene nagu niidike.
"Vanaema!" Mari raputas teda õlast. "Mis sinuga on?"
Vanaema avas silmad. Hetkeks paistis sealt selge pilk — nagu prooviks ta kõigest jõust mitte riimida. Siis tuli sosinal: "Raamatukogu... kass... Mari, mu sass..." Silmad vajusid kinni ja riim pomises edasi, kurnates teda iga sõnaga.
Mari käed hakkasid värisema ja ta unustas ära, kuidas sisse hingata. See polnud mingi nali. Täiskasvanud väsisid end riimides läbi — ja vanaema, kellel oli rohkem sõnu peas kui kellelgi teisel, väsis kõige kiiremini. Mari pühkis silmi ja hakkas jooksma raamatukogu poole.
🐱 Kass, kes teadis
Raamatukogu oli segamini — raamatud põrandal, toolid ümber, raamatukoguhoidja proua Mänd ammu riimides välja tormanud. Keset kaost istus suur hall kass. Ta lõi käpaga laiali rebitud paberilehekülgi õhku — ühe, siis teise, siis kolmanda — täpselt taktis, nagu trummilööja.
"Sina!" ütles Mari. "Sa oled vanaema kassi Päts. Sa olid eile õhtul seal, kui me koos lugesime..."
Kass peatas, vaatas teda kollaste silmadega ja lõi käpaga vastu ühte paberitükki. Siis teist. Siis kolmandat. Mari kükitas põrandale. Paberitükid olid rebitud ühest suurest raamatust, mis vedeles nurgas — tolmune, kuldsete kaantega muinasjututeraamat.
Mari tõmbas raamatu sülle ja hakkas tükke kokku sobitama nagu puslet. Kass istus kõrval ning lõi käpaga iga kord, kui Mari pani vale tüki valesse kohta — nagu öeldes: "Ei, mitte nii."
Siis tabas teda mälestus nagu külm tuuleiil. Eile õhtul, vanaema süles, oli ta seda raamatut ette lugenud. Viimasel leheküljel oli luuletus — loits. Ta oli lugenud seda pooleldi, aga siis olid silmad vajunud kinni ja ta oli magama jäänud. Kass oli kõike näinud.
"Mina tegin seda," sosistas Mari ja käed värisesid. Kokku pandud leheküljel seisis selge juhis: lõpetamata riimiloits jääb "lahti" ja nakatab kõiki, kes kuulevad rütmi. Sulgemiseks peab lugeja esitama uue algupärase riimi, mis tuleb südamest — kogu küla ees, kogu küla kuuldes. Mari vajutas paberi rinnale. Hirm tõusis kõhust kurku. Kogu küla ees? Tema, kes ei julgenud isegi klassis kätt tõsta?
💛 Vaikus, millel on oma rütm
Külaväljak oli täis inimesi. Täiskasvanud olid sinna riimides kokku triivinud nagu lehed tuules. Ema seisis seal, väsinud ja punaste silmadega: "Mari-pari-sari-kari, kus on minu kallis Mari, tahan öelda talle seda, et ma — et ma —" Aga sõna "armastan" ei tulnud kunagi välja, sest riim nõudis alati järgmist sõna.
Mari ronis vana kivi otsa keset väljakut. Jalad värisesid. Kass Päts hüppas tema kõrvale ja pööras kollased silmad rahva poole — nagu öeldes: "Kuulake nüüd."
Mari nägi kõiki neid nägusid — väsinud, hirmunud, sõnade vangi jäänud. Ta nägi ema. Ta võttis sügavalt hinge ja hakkas rääkima. Vaikselt, aga selgelt.
"Mu ema ütleb mulle asju, mis ei mahu riimi sisse. Nagu 'söö oma puder ära' ja 'pane müts pähe'. Ja see üks asi, mida ta ütleb õhtul."
"Mina olen Mari ja mu hääl on väike. Aga väiksel häälelgi on oma jõud. Ma tegin vea — jätsin laulu pooleli. Nüüd lõpetan, sest muud ei tohi. Mu ema süda räägib ilma riimita. Mu isa naer ei vaja ühtki salmi. Ja vaikus — vaikusel on oma rütm. Nüüd olgu vait, kes tahab. Sest laul on otsas. Lõpp."
Viimane sõna kõlas üle väljaku nagu kellalöök. Ja siis — vaikus. Päris vaikus. Mitte ühtegi sõna, mitte ühtegi riimi. Tuul liigutas puulehti. Kuskil haukus koer. Kass Päts keeras end kerakusse ja hakkas rahuloleva näoga nurrama.
Ema astus kivi juurde. Ta suu avanes ja sulges — nagu prooviks ta, kas sõnad on jälle tema omad. Siis ütles ta vaikselt, lihtsalt, ilma ühegi riimita: "Mari... aitäh." Ja siis, veel vaiksemalt: "Ma armastan sind."
Mari hüppas kivilt alla ja ema sülle. Ümberringi hakkasid täiskasvanud naerma ja nutma ja rääkima — tavalisi, ilusaid, segaseid lauseid, mis ei riimunud üldse. Ja see oli kõige ilusam asi, mida Mari oli kunagi kuulnud.