Ühes väikeses kollases majas, mille akendest paistis õhtuti soe ja kutsuv valgus, elasid vend ja õde – kuueaastane Villem ja viieaastane Miia. Nende maja taga laius suur ja põnev aed, kuid sel õhtul oli aias midagi hoopis erilisemat kui tavaliselt. Villem ja Miia ei olnud üksi. Nendega koos elasid neli koera: suur ja väärikas kuldne retriiver nimega Bosse, kiire ja nipsakas jack russell’i terjer Särts, karvane ja unine berni alpi karjakoer Mõmmi ning väike, aga vapper taksikoer nimega Vidi. Ja muidugi ei tohi unustada peremeest ennast – triibulist kassi nimega Härra Käpats, kes arvas alati, et tema on see, kes tegelikult kõike juhib. Kuskil maja sügavustes, soojas saepurus, elas aga pere pisim liige – hamster Nööp. Saladuslik mürin aia taga Kõik sai alguse siis, kui päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma. Villem ja Miia märkasid, et aia taga metsaserval toimub midagi uskumatut. Seal ei olnud mitte ainult puud ja põõsad, vaid rivis seisid hiiglaslikud, läikivad ja võimsad ehitusmasinad. Seal oli suur kollane kallur, mille rattad olid suuremad kui Miia ise. Seal oli massiivne kraana, mis ulatas peaaegu pilvedeni. Aga kõige keskel seisis midagi, mis pani Villemi silmad särama: Väike Mini-Ekskavaator. See oli kirkasinist värvi, tal oli pisike, aga tugev kabiin ja terav kühvel, mis tundus olevat valmis kohe tööle asuma. „Kuule, Miia,“ sosistas Villem. „Kas sa näed? Nad nagu ootaksid kedagi.“ Samal hetkel hüppas Härra Käpats aknalaualt maha ja kõndis saba püsti ukse poole. „Mjäu,“ ütles ta lühidalt, mis tähendas selges keeles: „Tulge nüüd, meil on vaja üks seiklus ette võtta.“ Seiklus algab Lapsed hiilisid koos nelja koeraga aeda. Nööp, kes oli kuidagi oma puurist välja pääsenud (ta oli meisterpõgeneja), istus mugavalt Villemi fliisi rinnataskus ja ninaots värises põnevusest. Niipea kui nad masinate juurde jõudsid, juhtus midagi maagilist. Masinad ei olnud lihtsalt rauast ja terasest – nad ärkasid ellu! Suur kallur turtsatas õhku pahvaku auru ja väike mini-ekskavaator liigutas oma kühvlit justkui tervituseks. „Tere, lapsed!“ kostis madal ja mürisev hääl. See oli Suur Kraana. „Meil on mure. Metsa taga on vana jõesäng täis kukkunud puid ja kive, mis takistavad vee
voolamist. Kui me seda täna öösel korda ei tee, siis homne vihm uputab metsaelanike kodud üle. Kas te tuleksite meile appi?“ „Muidugi!“ hüüdsid Villem ja Miia ühest suust. Meeskonnatöö metsas Kogu seltskond asus teele. See oli vaatepilt, mida naljalt ei näe: ees sammus uhkelt Härra Käpats, tema järel neli koera, siis lapsed ja lõpuks veeremas võimsad ehitusmasinad. Kui nad jõe äärde jõudsid, oli olukord tõsine. Suured kivid ja murdunud puunid moodustasid tammi. „Selleks on vaja jõudu!“ mürises Suur Kallur. Aga suured masinad ei mahtunud tihedate puude vahele. „Me jääme kinni!“ muretses kraana. „Ärge kartke,“ piiksus Nööp Villemi taskust (loomulikult said lapsed ja masinad temast sel ööl aru). „Meil on ju Väike Mini-Ekskavaator!“ Mini-ekskavaator, keda kutsuti lihtsalt Sipsiks, sõitis julgelt puude vahele. Ta oli piisavalt väike, et vingerdada tüvede vahelt läbi, aga piisavalt tugev, et tõsta rasket muda. Koerte ja kassi eriülesanded Töö algas täie hooga. Bosse ja Mõmmi, suured ja tugevad koerad, haarasid hammastesse väiksemaid oksi ja vedasid need eemale. Särts ja Vidi jooksid ringi ja haukusid märguandeid, kuhu on vaja järgmisena auku kaevata. Härra Käpats ronis kõrgeima kivi otsa ja jälgis strateegiliselt kogu ümbrust, et keegi ohtu ei satuks. Villem ja Miia asusid Sipsi kabiini. Villem hoidis kangi, mis liigutas kühvlit, ja Miia aitas suunda näidata. Sipsi mootor nurrus peaaegu sama vaikselt kui Härra Käpats. Nad kaevasid ja tõstsid, kaevasid ja tõstsid. „Veel üks suur kivi!“ hüüdis Miia. Sips pingutas, tema hüdraulika tegi häält sss-pššš, ja vinnaski suure rahnu mudast välja. Ta andis kivi üle Suurele Kraanale, mis selle kaugele metsapadrikusse toimetas. Ootamatu takistus Järsku jäi Sips seisma. Tema kühvel oli millegi taga kinni. „Mis seal on?“ küsis Villem. Nööp hüppas taskust välja, jooksis mööda Sipsi kätt alla ja kadus vette. Hetke pärast tuli ta pinnale ja hüüdis: „Siin on vana raudhamba-juurikas! See hoiab kõike kinni ja Mini-Ekskavaator ei jaksa seda üksi tõmmata!“ Nüüd oli vaja plaani. „Kallur, tagurda siia lähedale!“ käskis Härra Käpats. „Koerad, võtke ritta!“ Bosse võttis hambusse köie, mis oli kinnitatud Sipsi külge. Tema taha haakis end Mõmmi. Siis tuli Särts ja kõige lõpus väike taksikoer
Vidi, kes surus käpad tugevalt mulda. „Üks, kaks, kolm – TÕMBA!“ hüüdis Villem. Masinad mürisesid, koerad sikutasid, lapsed julgustasid. Sipsi roomikud kaevusid sügavale maasse. Ja siis – RRAKS! – andis juurikas järele. Vesi pääses valla! Vee kohin ja võit Vesi hakkas rõõmsalt vulisedes mööda jõesängi alla voolama. Metsaelanikud olid päästetud. Ehitusmasinad särasid kuuvalgel, koerad olid üleni mudased, aga õnnelikud, ja Härra Käpats lakkus rahulolevalt käppa. „Te tegite suurepärast tööd,“ ütles Suur Kallur. „Eriti sina, Väike Mini-Ekskavaator. Ilma sinuta poleks me puude vahele pääsenud.“ Sips lõi oma tuled korraks eredalt põlema – see oli tema viis naeratada. Tagasi koju Öö oli juba sügav, kui väsinud seltskond tagasi koduõue jõudis. Ehitusmasinad võtsid oma kohad metsaserval sisse ja muutusid uuesti vaikseteks ja liikumatuteks, oodates hommikut, mil päris ehitajad nendega tööd alustavad. Aga lapsed teadsid nende saladust. Villem ja Miia hiilisid tuppa. Bosse, Mõmmi, Särts ja Vidi keerasid end oma pesadesse rulli ja jäid hetkega magama, nähes und suurtest kontidest ja läikivatest masinatest. Nööp ronis tagasi oma puuri, sõi ühe päevalilleseemne ja uinus pehmes heinas. Härra Käpats hüppas laste voodi jalutsisse. „See oli hea päev,“ sosistas Miia, kui ema talle teki peale pani. „Jah,“ vastas Villem juba poolunega. „Eriti see mini-ekskavaator... ta oli nii vapper.“ Ja nii nad uinusidki, samal ajal kui väljas sadas vaikset vihma, mis voolas nüüd takistusteta mööda puhastatud jõesängi, lauldes metsale rahustavat uinulaulu.