🏰 Prints, kes ei tohtinud
Väike prints Tommi istus troonisaalis. Tema kroon oli viltu vajunud. Tema põlved olid sogased. Tema silmad särasid.
Vana Poriparun seisis kõigi ees. Ta oli väsinud. "Mina jään pensionile," ütles ta. "Keegi peab nüüd lompe testima." Kõik kuningriigi inimesed vaatasid üksteist. Keegi ei öelnud midagi.
Tommi hüppas püsti. "MINA! Mina tahan!" Ta hüppas nii kõrgele, et kroon lendas peaaegu peast.
Kuningas vaatas Tommit. Kuninganna vaatas Tommit. Mõlemad raputasid pead. "Prints ei hüppa lompides," ütles kuningas. "Prints istub troonil. Prints on puhas."
Kuninganna tõi Tommile uue valge ülikonna. Nii valge, et see peaaegu helendas. "See on sinu printsirüü," ütles kuninganna. "Sa ei tohi seda KUNAGI ära määrida."
Tommi vaatas valget ülikonda. Ta vaatas aknast välja, kus suured ilusad lombid ootasid. Ta vaatas jälle ülikonda. "Aga lombid..." sosistas ta. Keegi ei kuulnud.
🌙 Öine seiklus
Sel ööl ei saanud Tommi magada. Ta mõtles lompidele. Ta mõtles lastele, kes lompides hüppasid. Keegi pidi ju lompe testima!
Tommi hiilis vaikselt välja. Valge ülikond helendas kuuvalguses. Ta jooksis aeda, kus oli suur sogane lomp. "Ma teen ainult ühe hüppe," sosistas ta. "Keegi ei saa teada."
Aga pimedas ei näinud Tommi kivi. Ta komistas. Ta lendas läbi õhu — PLATŠ! Otse lombi sisse! Pori pritsis kõikjale. Valge ülikond oli nüüd pruun. Ja siis tundis Tommi — tema pea oli kerge. Kroon! Kuldne kroon oli kukkunud lompi! Ta kobas mudas, aga kroon vajus üha sügavamale.
Tommi seisis sogases lombis. Ilma kroonita. Pruunis ülikonnas. "Oh ei," ütles ta vaikselt.
Hommikul oli Tommil peas paberist kroon. Ta oli selle ise voltinud. Kuningas vaatas teda pikalt. "Uus mood?" küsis kuningas. Tommi noogutas kiiresti. Tema kõrvad läksid punaseks.
Aga siis tuli halvem uudis. Vihma polnud nädalaid. Lombid kuivasid ära, üks teise järel. Lapsed seisid kuivade aukude ääres ja olid kurvad. Mitte keegi ei tahtnud lombitestija olla — täiskasvanud ei tahtnud sogaseks saada.
Tommi teadis: viimases suures lombis, mis veel alles oli, lebas tema päris kroon. Kui lomp kuivab, leiavad kõik tema saladuse.
👑 Porilombi prints
Tommi jooksis viimase lombi juurde. Lomp oli väike jäänud. Aga lombi põhjast kumab midagi. Kuldne valgus!
Tommi ei mõelnud enam valge ülikonna peale. Ta ei mõelnud, mida ema ja isa ütlevad. Ta ronis lompi. Pori tuli põlvedeni. Ta kobas mudas ja leidis krooni.
Aga kroon oli MUUTUNUD. Sellel olid väiksed mudased sarved. See sätendas ja tilkus. Tommi pani krooni pähe. Ja siis — iga tilk, mis kroonilt maha kukkus, kasvas väikeseks lombikeseks! Tilk — lomp! Tilk — lomp!
"Tommi!" hüüdis kuningas lossi aknast. Tommi seisis seal — sogane, porine, pruun. Aga tema ümber olid lombid. Ja lombid kasvasid!
Lapsed jooksid kohale. Nad hüppasid lompides. Nad naersid ja kilkasid. Pori pritsis ja kõik said märjaks.
Kuninganna tuli välja. Ta vaatas Tommit. Ta vaatas lapsi. Ta vaatas lompe. "Prints ei pea olema puhas," ütles kuninganna. "Prints peab oma rahva rõõmsaks tegema."
Kuningas noogutas. "Sina oled nüüd Porilombi Prints," ütles ta. "See on kõige tähtsam amet."
Tommi naeris. Kroon tilkus. Lombid kasvasid. Ja tema ametlik ülikond oli nüüdsest sogane — nii nagu peabki.