Tuuleema, kes ajas nimed sassi

Tavaline päev Liina teadis täpselt, kuidas tema nimi kõlab. Kaks i-d keskel, pikad ja selged nagu järvevesi, kui tuult ei ole. Lii-na. Nimi, mis sobis talle nii nagu saapad sobivad jalgadele, mis on need saapad ise sisse kandnud. Ta kõndis külaservast mööda, seal kus viimased aiapostid lõppesid ja heinamaa algas. Juuni oli just kätte jõudnud ja õhus oli seda sorti…