🌬️ Tavaline päev
Liina teadis täpselt, kuidas tema nimi kõlab. Kaks i-d keskel, pikad ja selged nagu järvevesi, kui tuult ei ole. Lii-na. Nimi, mis sobis talle nii nagu saapad sobivad jalgadele, mis on need saapad ise sisse kandnud.
Ta kõndis külaservast mööda, seal kus viimased aiapostid lõppesid ja heinamaa algas. Juuni oli just kätte jõudnud ja õhus oli seda sorti soojust, mis pani naha särama. Liina näpud libisesid mööda aialaudu – kõpp, kõpp, kõpp – ja iga laud ütles midagi oma häälega. Üks oli kõrgem, teine tuhmim, kolmas natuke kõver ja jäi vahele.
Tee ääres kasvasid pajud, mis ei olnud päris suured ega päris väikesed. Sellised vahepealse suurusega puud, kes ei ole otsustanud, kelleks nad suurena saavad. Liina tundis neid kõiki. Üks oli kõverdunud nagu küsimärk, teine sirgem ja tõsisem. Kolmandal rippusid oksad nii madalale, et Liina pidi kummarduma.
Ta kummarduski. See oli nende vaheline asi.
Tuul oli kogu aeg olnud, aga nii nagu alati juunis – tasa ja lai, selline mis liigutas kõike korraga, mitte midagi eraldi. Heinad kallutasid end ühele poole. Pajuoksad liikusid. Liina juuksed läksid näo ette ja ta pühkis need kõrva taha, ilma mõtlemata.
Kõik oli paigas. Nimi oli paigas, jalad olid paigas, päev oli paigas.
Liina ei teadnud veel, et tuul kuulab nimesid.
🍃 Vale nimi
See juhtus pajude juures, seal kus tee keerab ja heinamaa läheb laiemaks. Tuul tõusis ühe hingetõmbega tugevamaks – mitte tormiks, aga millekski, millel oli suund. Nagu keegi oleks kuskil kaugel ukse lahti löönud.
Ja tuul tõi häält. Mitte päris sõna, mitte päris häält. Midagi nende vahel. Nagu keegi oleks öelnud nime, aga liiga kaugel, et korralikult kuulda.
Leena.
Liina jäi seisma. Tema kõrvad teadsid, et see ei ole õige. Kaks häälikut olid vahetuses – e seal, kus pidi olema i. See oli nii väike erinevus ja nii suur.
"Mina olen Liina," ütles ta. Mitte valjusti, aga selgelt. Nii nagu sa ütled kellelegi, kes on su nime valesti hääldanud, ja sa oled viisakas, aga tahad, et ta teaks.
Tuul ei vastanud. Tuul ei vasta kunagi, sest tuul ei ole keegi. Aga heinad kallutasid end ikka ühele poole ja pajuoksad liikusid ikka samamoodi, ja kuskil selle kõige sees oli jälle see hääl, nagu kauge ja lai ja kindel:
Leena.
Liina kortsutus kulmu. See oli esimest korda elus, kui midagi ei kuulanud, kui ta oma nime ütles. Inimesed kuulasid alati. Õpetaja kuulas, ema kuulas, isegi kass kuulas, kuigi ta tegi näo, et ei kuula.
Aga tuul – tuul kandis edasi seda teist nime nagu oleks see tõsi. Nagu ei oleks vahet. Nagu oleks üks i ja üks e samasugused asjad.
Liina teadis, et ei ole.
🌾 Parandamise katse
Ta proovis uuesti. Seekord valjemini, näoga tuule poole, silmad kitsaks. Tuul tõmbas juukseid näost eemale ja see andis talle sellist tõsist tunnet, nagu portreepilt vanast raamatust.
"Liina. Lii-na. Kaks i-d." Ta ütles seda aeglaselt, nagu seletaks kellelegi, kes on väga kaugelt pärit ja ei tunne eesti nimesid.
Heinad liikusid. Pajuoksad liikusid. Miski maailmas ei peatunud.
Ta ootas. Seisis seal tee peal ja ootas, sest tundus, et õiglane oleks oodata vastust, kui oled kellegi viga parandanud. Aga tuul oli juba edasi läinud – üle heinamaa, üle kraavi, kuhugi metsa poole, kus kuused seisid rivis ja ootasid omakorda midagi, mida puud ootavad.
Liina vaatas oma kätele. Need olid samad käed mis hommikul. Samad sõrmed, sama kriimustus vasaku pöidla peal, kus ta eile aia taga kuuse otsa ronis. Ta oli ikka sama. Nimi ei muutnud midagi tema küljes.
Aga ta tundis seda kuidagi nahal. Nagu oleks õhk tema ümber natuke nihkes. Mitte külm, mitte soe – hoopis nagu kangas, mis on ühest nurgast viltu tõmmatud. Kõik on alles, aga miski ei istu päris paigal.
"Sa kuuled mind küll," ütles Liina tuulele, kes oli juba mujal. "Sa lihtsalt ei viitsi."
Ta pistis käed taskusse ja läks edasi. Aga nüüd oli ta selg sirgem ja samm natuke kiirem, nagu inimesel, kes läheb midagi tõestama.
🐕 Eksitusmoment
Naabri Kärbi koer Pontus lebas aiavärava ees nagu alati. Pontus oli selline koer, kes nägi välja nagu vaip, mis on ennast pikali visanud. Pruun, lai ja lame. Liina oli teda tuhat korda näinud ja tuhat korda sedasama teinud – sõrmi sirutanud läbi aia ja öelnud: "Pontus, tule siia."
Aga täna ütles ta: "Pontus!"
Pontus ei vaadanud.
Liina ütles uuesti: "Pontus! Hei!"
Üks kõrv tõusis, aga silmad jäid kinni. See polnud imelik – Pontus oli laisk koer. Aga siis tuli tänav pidi tuulehoog, üks selline järsk ja lühike, mis keeras tolmu üles ja pani postkasti kaane klõpsuma, ja selle tuulega tuli jälle see hääl, see lai kauge nimi:
Leena.
Pontus tõusis püsti. Kõik neli jalga korraga, nagu oleks keegi teda alt tõuganud. Ta vaatas otse Liina poole ja liputas saba.
Liina vaatas koera. Koer vaatas Liinat. Saba liikus.
"Ma ei ole Leena," ütles Liina koerale.
Pontus tuli aiavärva juurde ja pistis nina läbi lipuaukude. Ta uutas, nii nagu koerad uudavad, ninaga ees ja kogu kehaga järel.
Ja siis tuli naabriproua Kärbi uks lahti ja ta hüüdis üle aia: "Leena! Kas see oled sina? Ütle emale, et ma toon homme piima!"
Liina suu läks lahti. Ja siis – enne kui ta jõudis mõelda, enne kui jalad said aru, mida pea teeb – ta noogutas.
Noogutas.
Alles siis tundis ta, kuidas kõrvad kuumaks läksid.
🎭 Katsetamine
Liina istus kraaviserval ja mõtles. Rohutirts hüppas ta põlvele ja jälle maha ja jälle põlvele, nagu ei suudaks otsustada, kas Liina põlv on hea koht või mitte.
Leena. See nimi ei olnud kole. See polnud isegi võõras – see oli nagu tema enda nimi, aga peeglist vaadatuna. Kõik on samamoodi, aga vastupidi.
Mis siis, kui ta prooviks?
Mitte päriselt. Mitte nii, et ta arvaks, et see on tema nimi. Aga nii nagu sa proovid kellegi teise mütsi – paned pähe, vaatad, kuidas näeb välja, võtad maha. Ei midagi hullu.
"Mina olen Leena," ütles ta rohutirsile.
Tirts hüppas minema.
"Mina olen Leena," ütles ta uuesti, seekord pajule, kes oli kõver nagu küsimärk. Paju ei öelnud midagi, aga tuul liigutas tema oksi ja see tundus natuke nagu noogutamine.
Liina – Leena? – tõusis püsti ja kõndis edasi. Ta kõndis nii nagu Leena kõnniks. Kuidas Leena kõnnib? Ta ei teadnud, aga ta proovis. Natuke aeglasemalt ehk. Natuke pehmemalt.
Heinamaal kohtas ta vanaema kitse, kes seisis seal, kus kitsed alati seisavad – seal, kus keegi ei oota. Kits vaatas teda oma kitsekõõrdis pilguga.
"Tere, mina olen Leena," ütles ta kitsele.
Kits näris. Tuul puhus.
Ja Liinal tekkis selline tunne, mida ta ei osanud nimetada – nagu oleks ta pannud selga kampsuni, mis on täpselt tema suurus, aga kuulub kellelegi teisele.
🌀 Maailm nihkes
Liina märkas seda alles siis, kui ta läks tagasi pajude juurde. See paju, kõver nagu küsimärk, kelle alla ta alati kumardus – ta ei pidanud kummarduma.
Ta jäi seisma. Vaatas oksa. Oks oli samas kohas kus alati, sama paksune, sama hall-roheline koor. Aga ta mahtus alt läbi ilma kummardumata.
Liina tõstis käe ja puudutas oksa. See oli seal, kus pidi – umbes silmade kõrgusel. Eile oli see olnud kulmu kõrgusel. Üleeile ka.
Ta ei olnud kasvanud. Inimesed ei kasva ühe päevaga.
Aga miski oli nihkes.
Ta vaatas oma jalgu. Samad kummikud, samad paelad. Ta vaatas oma käsi – sama kriimustus vasaku pöidla peal. Aga kui ta surus sõrmed kokku, siis tundusid need kuidagi – ta ei osanud öelda – kuidagi tühjemate. Nagu oleks luude vahel rohkem ruumi. Nagu oleks ta käed kellegi teise käed, kes on peaaegu tema, aga mitte päris.
Tuul oli nüüd igal pool korraga. Mitte tuulehoogudena, mitte puhangutena, vaid nagu õhk ise oleks hakanud hingama. Kogu heinamaa liikus – pikad, aeglased lained, nagu meri, aga maast tehtud.
Liina seisis selle kõige keskel ja tundis, kuidas tema enda piirjooned olid kuidagi hägusemad. Mitte et ta oleks kadunud – ta oli alles, kogu ta keha oli alles. Aga nagu pilt, mida keegi on natuke nihutanud, just enne kui kaamera klõpsatas.
Kuskil kraavi pool kukkus kägu. Tavaliselt luges Liina kukutused ära.
Seekord ta ei teadnud, kas lugeda või mitte. Sest need polnud päris temale.
✊ Valik
Liina istus maha. Otse sinna, kus ta seisis – heinamaale, kraavi ja paju vahele, märjale kohale, kus rohi oli pikem ja tumedam. Kummikud vajusid mulda ja ta tundis seda – niiskust, mis tuli läbi kummist, aeglaselt, nagu küsimus.
Ta pani käed põlvedele.
Ta ei vaadanud kellelegi otsa. Ei pajule, ei tuulele, ei kitsele, keda polnud enam näha. Ta vaatas oma kätele, mis olid tema käed, ja tundis, kuidas need olid tema käed, ja otsustas, et need on tema käed.
Ta ütles oma nime.
Mitte valjusti. Mitte vaikselt. Täpselt nii kõvasti, et tema enda kõrvad kuulsid. Nii nagu sa ütled asja, mida sa tead – mitte kellelegi tõestamiseks, mitte kellelegi näitamiseks.
"Liina."
Sõna oli lühike ja konkreetne. Kaks silpi, kaks i-d, üks algus ja üks lõpp.
Ta ütles uuesti.
"Liina."
Seekord tundis ta seda suus – kuidas keel puudutas hambaid ja kuidas õhk tuli välja ja kuidas nimi mahtus täpselt selle kuju sisse, mis tema suu tegi. Mitte Leena suu. Tema suu.
Heinad seisid vaikselt. Tuul oli alles, aga ta ootas.
Liina vajutas käed vastu mulda, tundis sõrmedega rohujuuri, ja tõusis püsti.
Tema jalad olid tema jalad. Tema pikkus oli tema pikkus. Paju oks oli täpselt seal, kus ta alati oli – kulmu kõrgusel – ja Liina kumardus alt läbi.
Nii nagu alati.
🌅 Tagasitee
Ta kõndis koju. Sama tee, samad aiapostid – kõpp, kõpp, kõpp – ja iga laud ütles jälle midagi oma häälega. Kõrge, tuhm, kõver.
Tuul puhus selja tagant. Tasa ja lai, nagu juunis ikka. Heinad kallutasid end ühele poole. Pajuoksad liikusid.
Ja tuul tõi häält. Mitte päris sõna, mitte päris häält. Midagi nende vahel, nagu kaugelt ja igalt poolt korraga.
Liina.
Õigesti. Kaks i-d, pikad ja selged.
Liina ei peatunud. Ta ei öelnud aitäh, sest sa ei ütle tuulele aitäh – tuul ei ole keegi. Ta ainult tundis, kuidas juuksed läksid näo ette, ja pühkis need kõrva taha, ilma mõtlemata.
Aga ta naeratas. Natuke.
Pontus magas aiavärava ees. Liina sirutas sõrmed läbi aia.
"Pontus."
Üks kõrv tõusis. Saba liigutas tolmu.
Tuul puhus edasi. Tuul puhub alati edasi.