🚪 Võõras maja
Lia vajutas nina vastu autoakent ja vaatas, kuidas vanaema maja läbi vihmapiiskade lähemale jõudis. Maja nägi välja vale. Mitte päris vale — pigem nagu keegi oleks seda öösel natuke nihutanud. Lia silmitses hoolikalt. Luugid olid sinised. Need olid alati olnud rohelised.
"Ema, kas vanaema värviti luugid ümber?"
Ema pilk püsis teel. "Hmm? Ei tea, kullike. Küsi ise temalt. Ära unusta — ma tulen pühapäeval järele."
Lia tõmbas seljakoti sülle ja pigistas seda. Kaks ööd. Ainult kaks ööd, siis saab ta koju tagasi, oma tuppa, kus kõik on alati täpselt seal, kus ta selle jättis. Vanaema maja ei olnud kunagi selline. Iga kord, kui Lia siia tuli, oli midagi teisiti — uus vaip, ümber tõstetud mööbel, kadunud pilt seinalt. Vanaema ütles alati: "Maja hingab, kullake." Lia ei tahtnud majas elada, mis hingab.
Vanaema seisis uksel ja lehvitas. Tema silmad olid sama soojad kui alati, aga ta tundus kuidagi väiksem, nagu oleks maja tema ümber suuremaks kasvanud. "Lia-kull! Tule ruttu sisse, vihm läheb hullemaks!"
Lia astus esikusse ja jäi seisma. Trepp, mis oli alati viinud üles vasakule, keerdus nüüd paremale. Seinad olid kollased. Need olid olnud valged — Lia mäletas seda kindlalt, sest ta oli kuueaastasena sinna pliiatsiga väikese jänese joonistanud ja ema oli pahandanud.
"Vanaema, miks trepp on teistpidi?"
Vanaema kallutas pead, nagu poleks ta küsimusest aru saanud. "Teistpidi? Trepp on seal, kus ta alati on olnud." Ta silitas Lia juukseid ja läks köögi poole. "Tulen praegu, teen sulle kakaod."
Lia ronis trepist üles. Esimene uks paremal — see pidi olema tema tuba. Tuba, kus olid lillelised kardinad ja vana kiiktool, kus ta kunagi kaisukaruga istus. Lia vajutas lingile ja avas ukse. Tuba polnud seal. Selle asemel oli tühi, hämar ruum, kus polnud ühtegi mööblitükki, ühtegi akent. Ainult paljas põrand ja vastas seinas üksainus väike uks, pruun ja kulunud. Lia proovis seda avada, aga see ei liikunud.
Lia taganes ja sulges ukse kiiresti. Tema süda peksis. "See on lihtsalt vale tuba," sosistas ta iseendale. "Ma lihtsalt eksisin."
🔮 Maja, mis ei lase lahti
Hommikul ärkas Lia vanaema diivanil, kuhu ta oli õhtul kakaotassi kõrval uinunud. Päike paistis aknast sisse ja kõik tundus normaalne. Lia tõmbus istuasendisse ja otsustas: ta läheb õue. Ta loeb aias raamatut ja ootab, kuni pühapäev tuleb.
Ta kõndis välisukse juurde, vajutas lingile ja astus läbi. Aga teisel pool ei olnud aeda. Teisel pool oli jälle esik — samad kollased seinad, sama paremale keerduv trepp. Lia seisis ja vaatas. Ta astus tagasi ja proovis uuesti. Ja kolmandat korda. Iga kord avas välisuks tagasi majja.
"Vanaema!" hüüdis Lia. Vastust ei tulnud. Ta jooksis kööki — või sinna, kus köök pidi olema. Koridori lõpus, kus eile oli olnud köögisse viiv kaarjas sissepääs, oli nüüd sein. Ja sellel seinal, vanaema tuttavas käekirjas, seisis lause:
"Mis kasvab, kui seda jagatakse, aga kaob, kui seda hoitakse endale?"
Lia luges seda kolm korda. Kasvab, kui jagada. Kaob, kui hoida. "Lilled," ütles ta valjusti. "Kui sa annad lilleseemneid kellelegi, siis kasvab rohkem lilli, aga kui sa hoiad neid karbis, siis..."
Kohe, kui sõna "lilled" tema huultelt lahkus, tundis ta jalge all väikest rappumist. Sein, kus oli mõistatus, nihkus edasi, kaugemale, ja selle taha ilmus uus koridor. Ja selle koridori taha veel üks. Lia jäi seisma kohas, kus viis minutit tagasi oli olnud väike hubane maja, ja vaatas, kuidas ruumid venitasid end tema ümber laiali nagu ärkav loom, kes sirutab oma jäsemeid.
"Ei, ei, ei," pomises Lia. "See oli vale vastus."
Ta hakkas jooksma — läbi koridoride, mis polnud seal kümme sekundit tagasi, mööda tubadest, mis olid pooltühjad ja tolmused. Ühes toas leidis ta vanaema — ta istus tugitoolis ja kudus. "Vanaema! Maja ei lase mind välja!"
Vanaema vaatas üles ja naeratas rahulikult. "Aga miks sa tahad välja minna, kullake? Siin on ju nii palju avastada."
🪟 Aknad, mis mäletavad
Lia leidis tee aeda läbi akna, mis avanes nagu uks. Aed oli vähemalt veel päris — sama õunapuu, samad marjapõõsad, kuigi need tundusid kuidagi udusemad kui tavaliselt, nagu vaataks neid läbi räpase klaasi.
Ja siis nägi ta aknaid. Mitte maja aknaid — vaid iseseisvaid klaasruute, mis hõljusid õhus aia kohal nagu suured seebimullid. Igas aknas liikus pilt. Lia astus esimese juurde ja nägi noort naist — ei, see oli vanaema, aga noor, tumedate juustega — kes tantsis köögis ja pööras pirukavormi õhus ümber. Teises aknas istus vanaisa verandal, mida ta ise oli ehitanud, ja viilis puust laevukest. Kolmandas aknas ronis väike tüdruk õunapuule — see oli ema, Lia tundis ta ära vanade fotode järgi.
Neljas aken oli teistsugune. Lia astus selle juurde ja tema naeratus kadus. Selles aknas istus vanaema üksi. Sama maja, aga tühi. Toolid olid pööratud tagurpidi laudade peale nagu suletud kohvikus. Kardinad olid ära võetud. Ja vanaema istus esiku põrandal, käed süles, ja vaatas seina poole, kus polnud ühtegi pilti.
"See pole minevik," sosistas Lia. "See on... see juhtub."
Ta jooksis tagasi majja. Vanaema istus samas tugitoolis, aga nüüd nägi Lia seda, mida ta enne polnud märganud — vanaema käed olid peaaegu läbipaistvad. Kudumivardad liikusid sõrmedes, mis lasid valgust läbi. Vanaema naeratas ikka, aga tema silmade ümber olid kontuurid hajumas, nagu oleks keegi kummiga joonistust kustutamas.
"Vanaema, mis sinuga toimub?"
"Minuga?" Vanaema vaatas oma käsi. "Ma ei tea, kullake. Ma olen natuke väsinud. Räägi mulle parem — kuidas sul koolis läheb?"
Lia neelas pisarad alla. Maja ei olnud hull ega kuri. Maja kartis. Maja üritas hoida kinni millestki, mis oli libisemas. Lia tormas pööningule — ta ei teadnud isegi, miks, aga jalad viisid ta sinna. Ja seal, tolmustes kasti all, leidis ta vana fotoalbumi. Ta avas selle ja tema käed värisesid. Enamik lehekülgi olid tühjad. Mitte tühjad nagu "sinna pole pilti pandud" — vaid tühjad nagu "pilt oli seal, aga nüüd on ainult valge laik." Ainult mõned leheküljed olid selged: Lia esimene sünnipäev, Lia ja ema jõulude ajal, Lia vanaema süles kiiktoolis.
Ja siis mõistis ta mõistatuse vastust. Mitte lilled. Mälestused.
💛 Lood, mis jäävad
Lia ei jooksnud enam. Ta ei otsinud enam väljapääsu. Ta võttis albumi kaenlasse, läks alla ja istus vanaema kõrvale tugitoolile. Vanaema kontuurid olid nüüd nii nõrgad, et Lia nägi läbi tema õla tugitooli mustrit.
"Vanaema," ütles Lia. "Kas sa mäletad, kuidas ema lapsena õunapuule ronis?"
Vanaema käed peatusid kudumise kohal. "Õunapuule...?"
"Jah. Sa rääkisid mulle seda. Ema oli viieaastane ja ta ronis kõige kõrgemale oksale ja siis ta kartis alla tulla. Ja sina ei hakanud karjuma, vaid sa ronisid ise ka üles. Ja te istusite seal koos, kuni päike loojus, ja ema unustas ära, et ta kartis."
Vanaema silmad muutusid selgemaks. "Ja vanaisa seisis all ja ütles, et ta ehitab meile sinna ülesse rõdu." Vanaema naeris — päris naeris, mitte seda hajusat naeratust. Ja tema käed muutusid natuke tugevamaks. Albumi tühjale lehele ilmus nõrk joonistus: kaks kuju õunapuu otsas, jalad õhus logisemas.
Lia rääkis edasi. Ta rääkis marjapirukast, mis iga suve lõpus kööki täitis magusa lõhnaga. Ta rääkis verandast, mille vanaisa ehitas kolm suve järjest, sest ta tahtis, et iga laud oleks täiuslik. Ta rääkis kiiktooli naginast ja sellest, kuidas vanaema alati ütles, et tool laulab.
Iga looga ilmus albumisse uus pilt — mitte foto, vaid joonistus, nagu oleks maja ise pliiatsit hoidnud. Ja iga looga muutus maja tema ümber vaiksemaks, kindlamaks. Koridorid ei kadunud, aga nad lõpetasid kasvamise. Seinad leidsid oma värvi — mitte päris vana värvi, vaid midagi uut, midagi, mis oli pool mälestust ja pool praegust hetke.
Vanaema käed olid jälle tugevad. Ta pani kudumise kõrvale ja võttis Lia käest kinni. "Sa tead neid lugusid paremini kui mina, kullake."
"Sellepärast ma peaksingi rohkem siin käima," ütles Lia vaikselt. See polnud lubadus, see oli lihtsalt tõde.
Kusagil majas klõpsas lukk. Lia teadis — see oli see väike pruun uks üleval. Ta viis vanaema trepist üles ja avas selle. Teisel pool oli tuba, kus olid pooleldi tuttavad lillelised kardinad ja pooleldi midagi uut — Lia joonistused seintel, vanaema kudumiskorv nurgas, ja aken, millest paistis päris aed, päris õunapuu, päris päike. Pool ema lastetuba, pool Lia oma tuba.
All klõpsas välisuks lahti. Lia kuulis seda selgesti. Aga ta istus vanaemaga uude tuppa ja ütles: "Räägi mulle nüüd sina üks lugu. Selline, mida ma veel ei tea."
Vanaema naeratas ja alustas: "Kas ma olen sulle rääkinud sellest, kuidas vanaisa kord kogemata koerale tordi tegi?"
Lia naeris ja tõmbas jalad endale alla. Pühapäev oli alles ülehomme, ja ta polnud kuhugi kiirel.