🕯️ Asjad, mis lähevad
Esimesena kadus pliiats. See oli tavaline pliiats, ainult et tema otsast oli kustukumm ammu ära näritud ja puidust keha oli keskelt prao saanud ja grafiit oli seestpoolt veidi nähtaval. Liina polnud seda pliiatsit nagunii kasutanud – ta oli juba ammu endale uue valinud, sinise, sirge, terviklikuna läikiva. Aga kui ta laupäeva hommikul sahtlit avas, oli koht tühi.
Siis kadus üks sokk. Mitte paar, ainult üks – see, millel olid pahkluu kohal kaks väikest auku. Teine sokk jäi alles. Liina vaatas seda, üksikut ja paarilist korraga, ning viskas ka selle prügikasti.
Ema märkas kolmandana. „Kas sa oled mu raamatut näinud? Seda, millel kaas poolviltu on?"
Liina polnud näinud. Ema otsis veel natuke, käed riiulil, põlvili diivani taga, siis lõpetas. „Läheb ikka nii," ütles ta ja keeras sõrme käega, nagu keeraks õhus lehte ümber.
Liina ei mõelnud sellele eriti. Tal oli uus pinal ja sinised pliiatsid ja sokid, millel polnud ühtegi auku.
Aga neljapäeval kadus nööp. Liina lemmikjope nööp – alumine, see, mis oli juba pool aastat logiseva niidiga ripnenud. Liina oli seda nööpi iga kord jopet selga pannes näppude vahel keeranud, pool teadlikult. Nüüd oli niidist järel ainult lühike ots, mis turris kangast välja nagu lõigatud vurr.
Liina tõmbas sõrme üle tühja koha. Kangas oli seal veidi tumedam, nööbi kujuline vari, mis polnud päikeses pleekida jõudnud.
Ta pani jope kappi tagasi. Ja jättis ukse lahti, ilma et oleks osanud öelda miks.
☕ Kruus, millest keegi ei räägi
See kruus oli elanud köögikapis juba nii kaua, kui Liina mäletas. Tumesinine glasuur, valge serv, sangake, millelt oli nurgake ära löödud. Selle murdunud koha peal oli keraamiline pind kare ja teravapoolne, nagu väike hammas.
Vanaema oli sellest kruusist alati kohvi joonud. Liina mäletas seda: vanaema sõrmed, mis hoidsid kruusi alt, mitte sangakest pidi, sest sangake oli ju katki. Liina oli kord küsinud, miks ta uut ei osta. Vanaema oli vaadanud teda niimoodi, nagu oleks küsimus olnud hoopis teises keeles, ja siis ütelnud: „See on minu oma."
Vanaema oli nüüd kolm aastat surnud ja kruus oli endiselt kapis. Ema kasutas seda vahel, isa mitte kunagi. Liina – Liina pööras selle iga kord tahapoole, katkine sangake seina poole, et keegi külla tulles ei näeks.
Neljapäeva õhtul, pärast nööbi kadumist, istus Liina köögis ja sõi võileiba. Ta vaatas kappi. Ta tõusis, avas ukse ja võttis kruusi välja. Keerles seda käes. Kare koht sangakel kriipis ta pöialt.
Ta pani kruusi kõige alumisele riiulile, sinna, kuhu keegi ei vaadanud. Ta pani selle sinna, kuhu ei panda asju, mida kasutatakse.
Hommikul oli alumine riiul tühi.
Liina seisis köögi põrandal ja vaatas seda kohta, kus kruus oli olnud. Riiul oli tolmune, aga ühe ringi suurune ala peal tolmu polnud. Puhas ring, nagu keegi oleks sinna taldrikuga vajutanud.
Kõht tõmbus tal korraks kokku, nagu oleks midagi ununenud, aga mitte meeles.
🌙 Öine nihkumine
Esimesel ööl oleks Liina peaaegu mööda vaadanud.
Ta läks kell üksteist vett jooma. Köök oli pime, ainult tänavavalgus tuli aknast sisse ja tegi põrandale pikad heledad ribad. Liina jõi klaasi vett, pani klaasi kraanikausi servale ja keerles tagasi.
Siis ta peatus.
Kingad esikus. Isa tööjalanõud, hallid ja tolmused. Need olid keeranud. Mitte palju – võibolla sentimeetri jagu, nina ukse poole asemel natuke vasakule. Peaaegu õigesse kohta.
Liina vajutas valguse põlema. Jalanõud seisid paigal, igas suunas natuke valesti. Ta kummardus ja nihkus neid tagasi, tundis nende kaalust hoolimata, kui kerged need olid. Tald oli ühel jalatsil lahti tulemas, kummipind naeris irevil suuga.
Ta kustutas tule ja läks magama.
Teisel ööl kuulis ta heli. Midagi nii vaikset, et see oleks võinud olla maja enda hääl – puit, mis tõmbub jahedaga kokku, vesi, mis tikub torusid pidi. Aga see tuli köögist. Väike kõlksatus. Sahtli liikumine.
Liina lebas voodis ja vaatas lakke. Süda lõi tavalisest kiiremini. Ta luges kümme lööki, siis veel kümme, siis oli vaikus tagasi.
Hommikul olid köögisahtlid kinni. Kõik oli paigas. Peaaegu. Puust lusikas, sellel, mille varrel oli pragu, oli sahtlis teistpidi. Nagu keegi oli seda käes hoidnud ja tagasi pannes poolt vahetanud.
Liina vaatas lusikale otsa. Ta pani selle tagasi ja lükkas sahtli tugevasti kinni.
Õhtul istus ta voodiserval ja mõtles, kas panna uks lukku. Siis mõtles, et mis see aitaks – see, kes käis, tundis maja temast paremini.
🔍 Öövahi
Kolmandal ööl ei läinud Liina magama.
Ta tegi kõik õhtused asjad ära nagu tavaliselt: hambad, pidžaama, tekk kõrvuni. Ootas, kuni ema ja isa magamistoa uks kinni vajus. Siis libistas jalad põrandale ja istus pimedas, selg vastu seinalauda.
Kell oli poolteist, kui midagi muutus.
Heli oli peaaegu olematu. Mingi liikumine – kerge, tihe, nagu hiir, aga aeglasem. See tuli seina seest. Mitte seina tagant, vaid seina seest, kuskilt paneelide ja isolatsiooni vahelt, nagu oleks keegi ehitanud sinna salakäigu, mis polnud mõeldud inimese jalgadele.
Liina hiilis koridori. Köögis põles kuuvalgus nagu nõrk lamp. Ta vajus köögiukse kõrvale kükki ja vaatas nurga tagant.
Kõigepealt: käed. Väiksed käed, vaevalt lapse rusika suurused, aga sõrmed olid pikemad, kui oleksid pidanud olema. Hallid, natuke tolmused. Need tulid välja ahju kõrvalt, sealt, kus vana pottsepa ahju alumine luuk oli kinni roostetanud. Luuk liikus hääletult ja käed ilmusid, siis randmed, siis tume kuju – nii väike, et ta oleks mahtunud saapakarpi.
Liina hoidis hinge kinni.
Olend liikus mööda põrandaliiste, nii madalalt, et ta näis olevat osa varjust. Ta peatus sahtli all. Sõrmed leidsid serva. Sahtli liikumine oli vaiksem kui Liina südamelöök.
Olend tõmbas välja lusika – selle praguse. Hoidis seda hetke käes. Pööras. Liina nägi silmi – väikseid, tumedaid, süsimusti, ilma valgeta ümberringi. Need vaatasid lusikale nii, nagu vaataks midagi, mida ta tundis.
Siis kadus olend tagasi ahju alla, lusikas kaasas, ja luuk vajus kinni nagu hingamine, mis saab otsa.
Liina istus kükakil veel kaua. Põlved valutasid. Süda tagus. Ta mõtles: „See oli päris."
🫱 Sangake
Liina ootas järgmise öö ära ja siis veel ühe. Kolmandal ööl pani ta ahju ette lõikelaua peale katkise teeklaasi – selle, millest serv oli ära löödud ja mida ema hoidis alles „igaks juhuks".
Hommikuks oli klaas läinud.
Neljas öö. Liina istus köögi nurgas, tekk üle õlgade, ja ootas. Kell kaks liikus luuk. Olend tuli välja, peatus. Ta teadis, et Liina on seal. Ta seisis mõne sekundi, liikumatult, nagu kivi, mis kaalub, kas olla mägi või muld.
Siis astus ta edasi ja hakkas tööle. Avas kappi. Otsis. Leidis taldrikuhunniku tagant nõrgakese limonaadiklaasi, millel oli põhjas praoline joon. Hoidis seda mõlemalt poolt kinni, nagu oleks tegu linnupojaga.
„Sa võtad ainult katkisi asju," ütles Liina. Ta enda hääl kõlas pimedas võõralt.
Olend peatus. Pööras pead. Mustad silmad olid rahulikud ja vanad ja ei pilgutanud.
Ta ei vastanud. Kaevas hoopis teisest taskust midagi välja ja hoidis seda Liinale näha – vanaema kruus, sangake puudu, servad kulunud. Hoidis mõlemalt poolt, nii nagu hoitakse midagi, mida tahetakse säilitada.
Liina vaatas kruusi. Vaatas olendi silmi. Olend vaatas tagasi nii, nagu ootaks ta, et Liina ise jätkaks lauset. Siis keerles ja läks, ning luuk sulgus.
Liina istus pimedas ja mõtles sellele sõnale. Hüljatud. Mitte „katkine". Mitte „väärtusetu". Hüljatud – nagu oleks keegi teinud valiku.
Ta mähkis teki tihedamalt ümber ja vajus küljele köögi põrandale. Plaadid olid jahedavõitu. Ta jäi sinna kuni esimese valguseni, pool und, pool ärkvelt, ja unes peasis ta käes vanaema kruus, terve ja soe.
🧩 Muster
Liina hakkas nimekirja pidama. Mitte paberile. Ta pidas seda peas, ja see kasvas iga päevaga – kustukumm, sokk, köide, nööp. Ning vanaema kruus.
Isa tööjalatseid polnud puudutatud. Neid oli ainult vaadatud.
Liina seisis esikus ja uuris neid kingi. Kummitald, mis irvitas lahti. Tolmused paelad. Need olid kulunud ja mitte eriti ilusad. Aga isa pani need iga hommik jalga, sidus paelad kinni ja läks. Ta polnud neist loobunud.
Liina vajus põlvili ja vaatas lähemalt. Pael oli nihkes, sõlm teistmoodi kui isa seda tegi – nagu oleks keegi katsetanud ja andnud alla. Aga jalatsid olid paigas.
Ta istus esiku põrandale ja vaatas oma käsi. Vasakul käel, nimetissõrme otsas, oli väike arm. Kääridega, teises klassis. Ta oli ammu harjunud seda peitma – kui keegi vaatas, surus ta sõrme peopesasse.
Katkised asjad, mille eest keegi enam ei hooli.
Liina mõtles pliiatsile. Ta polnud seda kasutanud. Mõtles sokile – ta oli teise minema visanud. Mõtles kruusile, mille ta oli alumisele riiulile lükanud, näoga seina poole.
Ta polnud neid ise minema visanud. Aga ta oli neist loobunud. Tasa ja targu, ilma et oleks pidanud seda välja ütlema – lihtsalt eemale lükanud, varjanud, häbenenud. Ja keegi oli selle ära tundnud.
Ta tõusis ja läks kööki. Avas kapid. Vaatas, mis on alles ja mis on läinud. Mitte ühtegi tervet asja polnud puudu. Mitte ühtegi.
🏺 Valik
Teisipäeval tõi Liina koolist kaasa joonistuse.
See oli pidanud olema perepilt. Õpetaja oli öelnud, et joonistage oma pere, ja Liina oli joonistanud: ema, isa, iseenda, maja. Aga iseenda näol oli midagi viltu – suu oli kõverdunud, üks silm suurem kui teine, ja juuksed nägid välja nagu heinakuhi pärast tormi. Ta oli proovinud parandada, aga kustukumm oli teinud paberi hõredaks ja parandus oli hullem kui viga.
Tavaliselt oleks ta selle kokku voldinud ja ranitsapõhja jätnud, kust see nädala lõpuks kortsus ja ununenud.
Ta silitas paberit peopesaga siledaks. Vaatas seda. Viltu suu, suuremad silmad, tormine pea. Talle polnud see pilt kunagi meeldinud. Ta poleks suutnud öelda, miks – see oli lihtsalt vale, kuidagi vale, nagu ta poleks osanud ennast õigesti näha.
Liina pani pildi köögilauale. Lahtiselt. Kõige peale. Kattis seda ainult peopesaga, hoidis natuke, nagu soojendaks seda läbi, ja siis tõstis käe ära.
Ta läks magama ja jättis köögiukse lahti.
Öösel kuulis ta luugi liikumist. Kuulis kergeid samme. Pikka, pikka pausi – pikemat kui kunagi enne.
Siis samme tagasi. Luugi sulgemine.
Hommikul oli pilt laual. Täpselt samas kohas. Aga selle nurka oli keegi painutanud ja tagasi sirutanud – nagu oleks vaadanud, kas paberi taga on veel midagi. Ja pildi servale, sinna, kus heinakühi-juuksed lõppesid, oli keegi tõmmanud ühe joone. Peene, hallika joone, nagu oleks sõrmeotsaga tolmu sisse joonistatud.
See joon tegi juuksetest tuule.
Liina vaatas seda kaua. Siis pani pildi külmkapi külge, magnetiga, nii et viltu suu paistis kogu köögile.
🏠 Tagasitulek
Kruus ilmus nädal hiljem.
Liina polnud seda oodanud – vähemalt mitte nii, et ta oleks osanud seda endale tunnistada. Aga ta oli hakanud kappi teistmoodi avama. Mitte otsides, aga oodates, ja need on kaks erinevat liigutust.
See oli laupäeva hommik. Liina keeras kapi lahti, et võtta taldrikut, ja seal ta seisis – teisel riiulil, kõige ees, sangake ettepoole. Vanaema kruus. Tumesinine glasuur, valge serv, murdunud nurgake sangakel, terav nagu väike hammas.
Aga midagi oli muutunud. Kare koht oli siledam. Mitte terve – seda polnud keegi parandanud. Pigem nagu oleks keegi seda kohta kaua-kaua hoidnud, sõrmedega silunud, kuniks servad kaotasid oma hammustuse.
Liina võttis kruusi kätte. See oli jahe, nagu oleks see tulnud kohast, kus ei hoita soojust. Ta keeras seda käes. Sangake oli endiselt katki. Endiselt nähtavalt, ausalt, ilmselgelt katki.
Ta kallas kruusi kohvi – ema kohvi, mis oli kannus alles, mõrkjas ja pool külm. Jõi lonksu. Kohv oli kole. Ta jõi teise lonksu.
Ema tuli kööki, vaatas Liinat, vaatas kruusi. Ei öelnud midagi. Istus tema kõrvale ja kallas endale ka.
Liina tõstis vasaku käe lauale, sõrmed laiali, arm paigas. Mitte teadlikult – ta ei pannud seda peitu.
Õhtul, enne magamaminekut, pani ta kruusi kappi tagasi. Teisele riiulile, ette, sangake väljapoole. Köögi nurgas, ahju all, kuulis ta midagi – väikest, vaikset, mida oleks võinud pidada maja hingamiseks. Aga mis kõlas natuke nagu rahulolu.
Ta jättis kapi ukse praokile. Midagi, mis ei olnud kutse. Aga ei olnud ka keeld.
Sellest piisas.