Kiirabi ja Tagurpidi Linn

Ühel vihmasel hommikul ärkas Liisi kummalise hääle peale. See ei olnud ema või isa ega ka mitte nende kass Muri. See oli hoopis poks-poks-poks — nagu keegi trummeldaks vastu akent. Liisi tõusis ja nägi, et akna taga sadas. Aga mitte lihtsalt vihma. Seal tilkusid roosad tilgad. Ta hõõrus silmi. Jah — roosad, mitte läbipaistvad. Ja igal tilgal oli väike sädelus sees. „Ema!“ hüüdis ta. „Vihm on katki läinud!“ Ema tuli köögist, käed veel pannkoogitaignased, ja vaatas aknast välja. „Huvitav tõesti,“ ütles ta. „Aga ära muretse. Eks loodus teab, mis ta teeb.“ Liisi ei olnud sellega rahul. Kui vihm on roosa, peab midagi toimuma. Ta otsustas uurida. 1. Maja pööningul Pööningul oli vana kast, kuhu isa oli kunagi kõik vihmavarjud pannud. Seal olid triibulised, täpilised, isegi üks, mis nägi välja nagu sebra. Aga kõige all lebas roosa vihmavari. Väga vana ja tolmune, aga Liisi tundis, et see kuulub talle. Kui ta selle lahti tegi, sähvatas hetkeks valgus — ja vihm lakkas. „Ohoo,“ ütles ta vaikselt. „Sa vist töötad.“ Ta jooksis õue. Õhk lõhnas nagu maasikad ja kõikjal olid lombid, mis sädelesid. Liisi avas vihmavarju ja vaatas üles. Ja just siis märkas ta seda — kõrgel taevas oli auk. Täiesti ümmargune, nagu keegi oleks lusikaga pilvest tükikese välja võtnud. „Ma pean seda lähemalt nägema,“ sosistas ta. 2. Taevaauk ja mööblikass Kui Liisi astus lombi keskele, tõmbas midagi teda ülespoole. Mitte hirmus, vaid nagu soe tuul oleks teda kergitanud. Ja järgmisel hetkel oli ta pilvede peal. Taevas oli teistsugune, kui ta oli arvanud. Seal olid majad pilvedest, tänavad udust ja lennukad kassid, kellel olid sabade küljes kellukesed. Üks kass, hall ja triibuline, peatus tema ees. „Pilet, palun,“ ütles ta viisakalt. „Pilet?“ küsis Liisi. „Jah, taevaaukude kaudu käimine maksab. Kas sul vihmavari on?“ „On küll.“ Kass noogutas. „Siis oled õige inimene. Mina olen Härra Triip, taevalinna mööblikass. Meil on väike probleem.“ „Mis probleem?“ küsis Liisi, hoides vihmavarju tugevasti käes. „Kõik pilvtoolid on hakanud alla sadama. Inimesed kutsuvad neid raheks. Aga tegelikult need on lihtsalt laisaks muutunud pilvetükid. Meil oleks kedagi vaja, kes nad uuesti kokku paneks.“ 3. Pilvtoolid ja unetu äike Härra Triip viis Liisi pilvelinna keskele. Seal olid tõesti igas suuruses pilvetoolid, mis lendasid ringi, põrkudes vastu maju. Mõni oli suur nagu diivan, mõni väike nagu pall. „Kuidas ma nad kinni püüan?“ küsis Liisi. „Selleks on sul vihmavari,“ vastas kass. „Kui keerad selle tagurpidi ja sosistad 'Tilgake tagasi koju', siis nad tulevad.“ Liisi proovis. Esimene pilvetool — valge ja koheva äärega — maandus otse vihmavarju sisse. „Tilgake tagasi koju,“ sosistas ta. Pilv muutus pehmeks ja jäi paigale. „Töötab!“ rõõmustas ta. Ta püüdis teise ja kolmanda, aga siis sähvatas taevas välk. Pilvede tagant kostis kurja häält: „Kes segab minu und?“ Härra Triip ohkas. „See on Äike Helda. Kui tema ärkab, hakkab kõik mürisema.“ Liisi tõmbas vihmavarju enda ette nagu kilbi. Äike Helda oli tohutu — pikkade hõbedaste juuste ja sähvivate silmadega. Ta haigutades virvendas kogu taevas. „Kas sina korjasid mu pilvetoolid kokku?“ küsis ta mürinal. „Ma lihtsalt panin nad oma kohale tagasi,“ vastas Liisi. „Siis oled sa vist minu asemel nüüd taeva koristaja,“ ütles Helda ja naeratas kavalalt. „Aga koristaja peab teadma saladust, kuidas pilvi pesta.“ 4. Pilvepesu ja kadunud värv Helda tõi ta hiiglasliku kausi, mis oli täis sinist vett. „Siin sees on värv, mis teeb pilved valgeks. Aga see on kadumas. Kui see otsa saab, muutuvad pilved halliks ja vihm enam ei sädele.“ Liisi vaatas vett. See tundus nagu tavaline sinine vesi, aga kui ta kätt sisse pistis, tundis ta, et seal on tunne — rõõmu tunne. „Kas see ongi saladus?“ küsis ta. Helda noogutas. „Pilved sädelevad ainult siis, kui keegi neid rõõmuga vaatab. Kui inimesed ei märka, muutuvad nad igavaks.“ Liisi mõtles. „Siis tuleb neile meelde tuletada, et nad on ilusad.“ Ja ta hakkas laulma. Väikest, lihtsat laulu vihmast ja roosadest tilkadest. Helda jäi kuulama, Härra Triip liitus vaikselt nurrumisega ja varsti hakkas kogu taevas helendama. Sinine vesi kausis säras taas. „Näe,“ ütles Helda pehmelt, „see ongi värv, mida maailm unustab, kui keegi enam imestada ei oska.“ 5. Tagasi alla Kui töö oli tehtud, pani Härra Triip Liisile väikese pilvelinnu pihku. „See toob sind koju. Ja kui sul kunagi jälle vaja on taevas midagi parandada, lihtsalt ava vihmavari.“ Liisi tänas ja ronis pilve servale. All paistis koduaed ja ema köögis. Vihm ei olnud enam roosa, aga päike paistis ja kõik lõhnas nagu maasikad. „Head aega!“ hüüdis ta. „Head aega, koristaja!“ hüüdis Helda vastu ja müristas naerdes. Liisi laskus aeglaselt alla ja maandus otse koduõue. Ta sulges vihmavarju ja hetkega kadus taevasse auk. 6. Väike saladus Õhtul, kui ta voodis oli, küsis ema: „Noh, kas vihm veel roosa oli?“ „Ei,“ vastas Liisi naeratades. „Aga see sai korda.“ „Korra?“ küsis ema, segaduses. „Jah, lihtsalt pidi natuke rõõmu juurde panema.“ Ema silitas ta pead. „See kõlab täpselt õige retseptina.“ Kui ema uksest välja läks, avas Liisi vaikselt öökapisahtli. Seal lebas väike pilvelind, kellel oli roosa sulg. Ta silitas seda ja sosistas: „Tilgake tagasi koju.“ Lind helendas hetkeks ja kadus. Aga järgmisel hommikul, kui ta akna avas, siras päike ja pilved olid kõige valgemad, mida ta eales näinud oli. Epilog Liisi käis veel mitu korda taevas, aga sellest ta ei rääkinud kellelegi. Ainult vihmavarju hoidis ta alati toas lahti, sest kunagi ei tea, millal jälle mõni pilvetool laisaks muutub. Muri kass magas selle all ja kui ta nurrus, kõlas see täpselt nagu kaugel müristaks keegi rahulolevalt.