🔥 Viimane käsk
Vana Jaan istus talutrepi peal ja vaatas oma õue. Heinamaa oli niidetud, lehmad lüpstud, puuriit laotud, kartulid võetud. Isegi kaev oli uue kopsikuga. Jaan sügeles kõrva taga ja mõtles. Ja mõtles veel.
Kratt seisis õue keskel nagu alati — pooleldi küljeli, nagu keegi, kes on valmis jooksma hakkama. Tema keha oli kokku pandud vanast riisipuust ja roostesetest naeltest. Vasak käsi oli jäme oksatüügas, parem jalg katkine vankriratas. Aga silmad — silmad olid kaks hõõguvat söetükki, mis põlesid öös nagu kass, kes ei maga kunagi.
„Too mulle..." alustas Jaan. Kratt nõksatas kohe ettepoole, valmis. „Too mulle... ee..." Jaan vaatas ümber. Kõik oli tehtud. Kõik, mida üks vana mees võis vajada. „Noh, ma ei teagi enam," ütles Jaan viimaks ja tõusis püsti. „Mine magama, kratt. Homme vaatame." Ta ütles seda juba üle õla, jalad tuppa astumas, ilma et ta oleks kratti vaadanudki.
Jaan läks tuppa. Uks lõksatas kinni. Kratt jäi seisma. Tema söesilmad pilgutasid — mida ta polnud kunagi varem teinud. „Mis veel?" küsis ta tühjale õuele. Tuul viis küsimuse üle heinamaa minema, aga vastust ei tulnud. Kratt ootas. Ta oli alati osanud oodata — aga mitte niimoodi. Mitte nii, et ootamise teises otsas polnud mitte midagi. See oli nagu kukkumine, ainult et maad ei tulnud.
Keset ööd, kui kuu tõusis üle laudakatuse, vaatas kratt oma vasakut kätt. Riisipuuoks, mis oli aastaid olnud tugev kui raud, oli muutunud hapraks ja halliks. Kui ta seda liigutas, kõlises see nagu kuivanud leht. Ta teadis, mida see tähendas. Kolmest verepisarast, mis talle kunagi elu andsid, oli esimene kuivanud. Kratt hakkas kiiresti tegutsema — üks heinakõrs, kaks heinakõrt, kolm heinakõrt. Ta luges kõik heinakõrred kogu heinamaal ära. Sorteeris jõekivid suuruse järgi. Pesis jõekääru korda. Aga käsi jäi hapraks. Töö ilma käsuta oli nagu hingamine ilma õhuta — liigutused olid olemas, aga elu mitte.
🌾 Tüdruk, kes oli liiga palju
Hommikul saabus Jaani õuele hobuvankriga kümneaastane Anu. Tal olid põlvedeni mudased saapad, karvane müts viltu peas ja seljakott, mis oli nii täis topitud, et lukk ei läinud kinni. „Vanaisa!" hüüdis ta ja hüppas vankrilt maha. Jaan tuli uksele, kallis tüdrukut kohmakalt ja viis ta tuppa.
Kratt jälgis neid aiaäärest. Ta polnud kunagi varem last näinud — mitte päriselt *näinud*, mitte nii, et ta oleks mõelnud, mis see on. Laps oli väike ja valju ja liikus nagu jänes, kes ei tea, kas põgeneda või jääda.
Anu ei tahtnud siin olla. Seda sai aru juba sellest, kuidas ta oma seljakoti voodile viskas — mitte nagu keegi, kes pakib lahti, vaid nagu keegi, kes loobib asju. „Ema ütles, et mulle tuleb kasuks," pomises ta õhtul Jaanile, lusikaga suppi lükates. „Aga tegelikult olen ma lihtsalt liiga palju. Liiga vali. Liiga segane. Liiga palju küsimusi."
„Sa oled täpselt paras," ütles Jaan, aga ta ütles seda supikaussi vaadates, mitte Anule. Anu märkas seda. Lapsed märkavad alati.
Järgmisel hommikul leidis Anu krati. Õigemini — kratt leidis tema. Anu istus jõekaldal ja viskas vette kive, ja kratt tuli tema juurde, sest jõekaldal olid kivid, mida ta oli eelmisel ööl suuruse järgi sorteerinud, ja keegi paiskas need laiali. „Sa rikkusid mu töö," ütles kratt.
Anu karjatas. Siis vaatas ta kratti — söesilmi, riisipuukeha, logisevat vankriratast. „Mis *sina* oled?" küsis ta. „Ma olen kratt," vastas kratt. „Aga mis sa *teed*?" küsis Anu. Kratt avas suu. Ja sulges selle. Tal polnud vastust, sest tal polnud käsku. „Ma ei tea," ütles ta viimaks, ja need olid kõige raskemad sõnad, mis ta oli kunagi öelnud.
🌙 Mäng, mis ei tööta
„Hästi," ütles Anu järgmisel päeval, käed puusas, nagu keegi, kes on otsuse teinud. „Ma annan sulle käske. Sa vajad käske, mina vajan kedagi, kellega rääkida. Aus tehing." Kratt tundis, kuidas tema söesilmad hõõgusid heledamalt. „Käsi mind!" palus ta ja tema hääl kõlises nagu roostes hing.
„Too mulle... pilv," ütles Anu ja viitas taevasse. Kratt tormas minema. Ta ronis künka otsa, hüppas, sirutas oma riisipuukäsi. Pilv jäi ikka kõrgele. Ta tuli tagasi, söesilmad tuhmid. „Ei saa," ütles ta. Anu mõtles. „Loe ära kõik tähed taevas." Kratt vaatas üles ja hakkas lugema. Üks. Kaks. Kolmkümmend. Tuhat. Ta luges kogu öö, aga tähed ei jäänud paigale ja ta pidi ikka uuesti alustama.
Anu vaatas teda ja naerda enam ei tahtnud. See polnud naljakas. Kratt *üritas* nii kangesti, et ta keha värises. „Lõpeta," ütles Anu vaikselt. „Mul on lõbus sinuga," lisas ta kiiresti, sest krati silmad kustusid äärtest. „Aga äkki me lihtsalt... istume?"
Nad istusid jõekaldal. Kratt ei osanud istuda — ta vajus kokku nagu puuhunnik ja pidi ennast uuesti üles ajama. „Kas sa tead," ütles Anu, „ema juures ma rääkisin liiga palju ja see ajas teda väsima. Aga sinuga on hea, sest sina ei väsi ära." Kratt vaatas teda. „Ma ei väsi," kinnitas ta. „Ma ei *oska* väsida. Mis veel?"
Aga öösel, kui Anu magas, vaatas kratt oma paremat jalga. Vankriratas logises nüüd nii, et iga sammuga käis klõps-klõps-klõps. Teine verepisar oli kuivanud. Anu käsud ei lugenud — nad polnud *päris*, sest Anu polnud verelepingut andnud. Kratt tundis midagi, mida ta polnud kunagi varem tundnud — hirmu. Mitte peremehe ees, kes karistab. Hirmu selle ees, et ta lihtsalt lakkab olemast. Et keegi ei märkagi.
💧 Rätt ja pisarad
Hirmuga tuli plaan — kole ja terav nagu roostes nael. Kratt teadis, et Jaani kõige kallim asi oli kadunud naise mälestusrätt — valge linane rätik kirjutud äärega, mis oli alati Jaani voodipadja all. Kui kratt selle ära peidaks, siis Jaan annaks käsu: „Too tagasi!" Ja see käsk tuleks *peremehelt*. See oleks päris.
Kratt hiilis öösel tuppa. Jaan magas, suu lahti, üks käsi padja all. Kratt tõmbas räti nii ettevaatlikult, et Jaani sõrmed liikusid ainult natuke. Siis peitis ta räti kivi alla jõe ääres ja ootas.
Hommikul kuulis ta Jaani häält — aga mitte viha. Jaan ei karjunud. Ta istus voodiserval ja hoidis tühja patja süles nagu last. Kui Anu tuli tuppa, nägi ta vanaisa silmis midagi, mis pani teda peatuma. „Vanaisa?" Jaan pühkis nägu. „Pole midagi, tüdruk. Lihtsalt... unustasin midagi olulist." Aga ta hääl murdus sõna „olulist" peal ja Anu sai aru, et see polnud unustamine.
Anu leidis krati jõe äärest. Ta nägi kivi all valget kangast. Ta vaatas kratti ja kratt nägi tema pilku — ja see pilk oli hullem kui ükski peremehe piitsalöök. „Sa tegid selle," ütles Anu. Mitte küsides. Teades. Kratt ei suutnud valetada, sest valetamine polnud kunagi käskude seas olnud. „Mul oli vaja, et ta käsiks," sosistas ta. „Ma lagungen, Anu."
Kratt vajus oma riisipuupõlvedele. Tema jäme oksatüügaskäsi värises ja naelad kõlisesid üksteise vastu nagu kellamäng, mis mängib valet viisi. Ta kummardus maha, otsaesine vastu külma maad. „Ma ei tahtnud haiget teha," ütles ta ja tema hääl pragises nagu märg puu lõkkes. „Aga ma kardan ära kaduda. Ma kardan, et keegi ei ütle enam kunagi mu nime."
Anu ei vastanud kohe. Ta seisis ja hoidis rätti oma väikestes kätes ja ta sõrmed värisesid. Ta vaatas kratti, kes lamas maas nagu mahaviskatud riisukimp, ja ta vaatas rätti, ja ta suu oli kõvasti kinni. Vaikus kestis kaua — nii kaua, et tuul jõudis üle heinamaa käia ja tagasi tulla. Siis ütles ta, häälega, mis oli nii vaikne, et tuul peaaegu kandis selle minema: „Sa ei pea tegema halba, et sind vajataks." Ta pani räti ettevaatlikult põlvele ja istus krati kõrvale maha, aga mitte liiga lähedale — nii nagu istutakse kellegi kõrvale, kelle peale ollakse veel natuke pahane, aga keda ei taheta üksi jätta.
Kratt tundis, kuidas kolmas verepisar hakkas kuivama — mitte aeglaselt, vaid korraga, nagu küünal, mille peale keegi puhub. Tema söesilmad kustusid. Ta keha vajus kokku — riisipuu, naelad, vankriratas, hunnik vana kraami heinamaa serval. Anu seisis ja hoidis rätti ja ei teadnud, mida teha.
🌅 Päikesetõus
Anu istus puuhunniku kõrvale maha. Jaan tuli ka — ta oli leidnud tühja koha padja alt ja tüdruku õuest. Ta vaatas laiali vajunud kratti ja istus vaikselt Anu kõrvale. „Ma kohtlesin teda nagu labidat," ütles Jaan viimaks. „Aastaid. Käsi ja käsi ja käsi. Ei küsinud kordagi, kas tal on hea." Ta vaatas oma käsi. „Isegi eilne hommik — ta seisis seal õues ja mina kõndisin lihtsalt mööda. Nagu ta olekski lihtsalt labidas."
Anu vaatas söetükke, mis olid kustunud. Ta puudutas neid sõrmeotstega. „Kratt," ütles ta. Siis vaiksemalt: „Kratt, mida *sina* tahad?" Mitte käsk. Küsimus. Esimene küsimus, mis kellelgi oli kratile kunagi esitanud.
Hunnikust kostis praginat. Üks naelake liigutas end. Riisipuuoks tõmbles. Ja siis — nii vaikselt, et Anu pidi kummarduma, et kuulda — kostis hääl: „Ma tahan... näha päikesetõusu. Mitte tuua seda kellelegi. Lihtsalt... näha."
Anu silmist voolas pisar. Üks ainus, soe ja soolane, ja see kukkus otse söetükile. Seal, kus vana verepisara maagia oli kuivanud, süttis uus leek — mitte punane nagu veri, vaid kollane nagu hommikuvalgus. Kratt tõusis. Aeglaselt, logisevalt, aga tõusis. Tema söesilmad põlesid jälle — soojalt, rahulikult, mitte nii palavikuliselt nagu enne.
Nad istusid kolmekesi künka otsas ja vaatasid, kuidas taevaäär muutus roosaks. Kratt vaatas ja ei liikunud kuhugi. Esimest korda elus ta lihtsalt *oli*. „Mis nüüd?" küsis Anu. Kratt mõtles. Varem oleks ta küsinud „Mis veel?" — alati valmis järgmiseks käsuks. Aga nüüd ta ütles: „Ma ei tea. Ja see on hea." Jaan pani käe krati riisipuuõlale — õrnalt, nagu puudutad kedagi, kellest hoolid. „Tule koju," ütles ta. „Mitte teenriks. Lihtsalt koju." Anu naeratas — mitte valjult, mitte segaselt, vaid vaikselt. Täpselt parajalt. Ja kratt tuli. Klõps-klõps-klõps astus ta vankrirattajala peal üle heinamaa, ja kui Anu küsis, mis tal homme plaanis on, vastas ta esimest korda elus: „Mis oleks tore?"