🗡️ kaotatud kaart
Sir Lionel oli kindel, et ta teab teed. Ta oli seda öelnud oma hobusele Porgandile juba kolm korda, ja iga kord oli Porgand ainult kõrvadega laiutanud, nagu hobused seda teevad, kui nad ei usu oma ratsanikku.
"Vaata, siin on see jõgi," ütles Sir Lionel ja keeritas kaarti ringi. Siis keeritas veel kord. "Või on see hoopis tee? Porgand, kas sa oled kunagi märganud, et kaardid näevad tagurpidi täpselt samasugused välja?" Porgand ei vastanud. Ta näris teepervelt rohtu ja vaatas rüütlit pilguga, mis ütles kõike.
Sir Lionel oli tegelikult üsna hea rüütel. Ta oskas mõõga käsitsemist, kilbi hoidmist ja eriti hästi teravmeelitsemist. Ainult üks asi oli puudu – ta polnud veel kordagi päris draakoniga kohtunud. Ja kogu kuningriik teadis, et rüütel pole tõeline rüütel enne, kui ta on draakonile silma vaadanud. Nii et Sir Lionel oli sel hommikul sadulasse hüpanud, kaardi tasku pistnud ja teele asunud draakoni lossi poole, mis pidi asuma Tulemäe tipus.
"Ah, ma tunnen juba väävli lõhna!" teatas Sir Lionel rõõmsalt, kui tuul tõi mäe poolt midagi kummalise lõhnaga. Porgand peatus ja nuusutas. See lõhn polnud päris väävli oma. See oli pigem nagu... šokolaad? Ja kas kuskilt kostis muusikat?
Sir Lionel keeras hobuse kitsale rajale, mis viis ülespoole läbi paksu metsa. Puude vahelt paistis oranž kuma ja naeru kostis üha lähemalt. "Valmis ol, Porgand," sosistas ta ja tõmbas mõõga tupest. "Draakoni koobas on kohe siin!" Ta lükkas viimased oksad eest – ja peatus suu ammuli.
Tema ees polnud mingit pimedat koobast ega hirmuäratavat lossi. Selle asemel avanes väike org, kaunistatud värviliste lipukestega. Keskel seisis pikk laud, kaetud taldrikute ja tassidega. Ja laua ümber istusid... draakonid. Vähemalt kümme tükki. Neil olid peas peokübarad.
🎈 Draakonite sünnipäev
Kõik draakonid pöörasid korraga ümber ja vaatasid Sir Lioneli. Üks väga suur lillakaspunane draakon, kellel oli kaelas vihmavärviline lips, tõusis püsti ja laiutas tiibu.
"Ohhoo, veel üks külaline!" hõikas ta nii rõõmsalt, et Sir Lionel ehmatas. "Millise kutsega sa tulid – kas sa said Helmiga või Grumboldiga kirja?"
"Mina... ee..." Sir Lionel vaatas oma mõõka, siis draakoneid, siis jälle mõõka. "Ma arvan, et siin on väike arusaamatus. Ma olen rüütel. Ma tulin draakonit... kohtama." Ta otsustas sõna "alistama" mitte kasutada, sest lillakaspunane draakon oli temast vähemalt kolm korda suurem ja vaatas teda väga sõbralike kollaste silmadega.
"No siis on ju suurepärane! Siin on draakoneid küllaga!" naeris lillakaspunane draakon ja ulatas Sir Lionelile oma tohutu käpa. "Mina olen Ruuben ja täna on mu tütre Säde neljas sünnipäev. Tule, istu!"
Enne kui Sir Lionel jõudis midagi öelda, jooksis tema jalgade ette tilluke roheline draakon, kes oli umbes kassi suurune. Draakonil oli peas kuldne peokübar, mis vajus pidevalt silmadele. Ta vaatas üles rüütli poole, nägi läikivat soomusrüüd ja... Säde silmad läksid pärani. Aga mitte vaimustusest.
"Issi, miks see mees on nii mürisev?" küsis Säde ja peitis end Ruubeni jala taha. Veel kaks väikest draakonit – üks sinine ja üks oranž – pugisid samuti oma vanemate selja taha. Sir Lioneli soomusrüü klõbises iga liigutusega ja mõõk sähvis päikeses.
Sir Lionelil hakkas halb. Ta polnud tulnud väikeseid draakoneid hirmutama. Ta pistis kiiresti mõõga tuppa ja vaatas ringi. "Oodake," ütles ta. Ta hakkas soomusrüüd eest ära võtma – esmalt kindad, siis õlaplaadid, siis rinnakilp. Metallosad kukkusid murale kõlinal maha. Soomusrüü all kandis Sir Lionel lihtsat sinist särki, millel olid väikesed hobusepildid.
"Nii," ütles ta ja kükitas Säde ette. "Nüüd pole ma enam mürisev. Palju õnne sünnipäevaks, Säde."
🌩️ ootamatu tülitekitaja
Pidu oli täies hoos. Sir Lionel oli avastanud, et draakonid mängivad sünnipäeval täpselt samu mänge nagu inimesed – ainult et "muusikalistest toolidest" oli saanud "muusikalistest kividest" ja "peitu" oli palju põnevam, kui mängijad oskasid lennata. Säde oli unustanud oma hirmu ja istus nüüd Sir Lioneli õlal, kust tal oli kõige parem vaade.
"Nüüd on tordi aeg!" teatas Ruuben pidulikult. Aga just sel hetkel tõmbus taevas tumedaks. Mitte nagu pilve taga – hoopis nagu keegi oleks päikese peale lapi tõmmanud. Tuul muutus külmaks ja lipukesed hakkasid metsikult lehvima.
Oru servale ilmus kuju. See oli pikk, kõhn naine mustas mantlis, kellel oli nina otsas suur tähniline tädilkäpp ja käes kepp, mille otsas hõõgus roheline tuli. Nõid Krõõt.
"Pidu, jah?" sisis ta ja tema hääl oli nagu kriit tahvlil. "Ja mind ei kutsutud? Siis ei saa keegi pidutada!" Ta viipas kepiga ja kõik lipukesed muutusid halliks. Lilled orust vajusid longu. Laud hakkas värisema ja tassid kukkusid ümber.
"Krõõt, palun," ütles Ruuben rahulikult, kuid ta seisis nii, et väikesed draakonid jäid tema selja taha. "See on lastepidu. Ära tee pahandust."
"Mina teen mis tahan!" karjus Krõõt ja lõi kepiga vastu maad. Maa pragunes ja orust hakkas kerkima paks roheline udu, mis haises nagu mädanenud kapsad. Väikesed draakonid köhisid ja nutsid. Säde klammerdus Sir Lioneli kaela külge nii tugevalt, et rüütlil läks silme eest kirjuks.
Sir Lionel vaatas oma soomusrüüd, mis vedeles muru peal. Ta vaatas mõõka. Siis vaatas ta Sädet, kes värises tema õlal. Ja ta tundis midagi kummallist – mitte soovi olla kuulus rüütel, vaid soovi kaitsta oma uusi sõpru.
"Ruuben," sosistas ta. "Mul on plaan. Aga ma vajan teie tulehingamist."
🎂 Kõige tulisem tort
"See on kõige lollim plaan, mida ma kunagi kuulnud olen," ütles Ruuben. Siis mõtles hetke. "Teeme ära."
Sir Lionel haaras oma kilbi – ainsa metallosja, mida ta tagasi võttis – ja astus rohelisse uddu. Nõid Krõõt naeratas, kui nägi teda tulemas. "Üks väike rüütel? Ilma soomusrüüta? Naeruväärne!"
"Ma ei tulnud võitlema," ütles Sir Lionel ja hoidis kilpi enda ees. "Ma tulin sind peole kutsuma." Krõõt peatus. Seda polnud ta oodanud. "Mida sa jahud?"
"Aga enne pead sa luubama, et lõpetad selle rohelise udu. See haiseb kohutavalt." Sir Lionel tegi veel sammu lähemale. Nõid tõstis oma kepi – aga just sel hetkel andis Sir Lionel märku. Ruuben ja kõik suured draakonid puhusid korraga tuld, aga mitte nõia pihta. Nad puhusid otse taevasse, nii et rohelise udu asemel täitis oru hiigelsuur soe tulekera, mis imes kogu Krõõdi halva maagia endasse nagu käsn.
Nõia kepi roheline tuli kustus. Kepp muutus tavaliseks puupulgaks. Krõõt vaatas seda, siis draakoneid, siis rüütlit. Tema suu värises. "Keegi ei kutsu mind kunagi peole," pomises ta.
Säde lendas Sir Lioneli õlalt alla ja tiris Krõõdi mantlist. "Sa võid minu peo peal olla. Aga sa pead saama küünlad süüdata, sest see on mu lemmikosa." Krõõdi silmad läksid märjaks. Ta noogutas.
Ja nii süttisidki Säde nelja-aastase tordi küünlad – Krõõt süütas need oma kepi viimase sädemega, Säde harjutas oma esimest tulehingamist ja Sir Lionel hoidis torti paigal, sest see oli nii suur, et vappus. Kui Säde küünlad lõpuks ära puhus – mispeale tort kattus korraks leekidega ja Sir Lionel pidi oma kulmud kiiresti puhtaks pühkima –, naeris terve org.
"Sa tead," ütles Ruuben, kui Sir Lionel sõi oma kolmandat tükki šokolaaditorti, "sa oled kõige vapram rüütel, keda ma kohanud olen." Sir Lionel muigas. "Ma ei alistanud ühtegi draakonit." "Ei," nõustus Ruuben. "Sa tegid midagi palju raskemat. Sa muutsid meelt." Porgand hirnatas nõustuvalt ja näris Krõõdi mütsi serva.