Kruusatee ja kasetunnel
Iga suvi algas ühtemoodi: auto keeras Tallinna maanteelt kõrvale ja kruus hakkas rehvide all raksuma. Kaksteist kilomeetrit kitsast teed, mille ääres kasvasid kased nii tihedalt, et nende oksad moodustasid tunneli. Siis avanesid põllud ja ilmus Kõiveriku küla — kolmteist maja, millest seitse olid tühjad.
Mattias ei tahtnud tulla. Ta oli kaksteist ja tal oli suvel plaan: sõbrad, rula, linna bassein. Ema oli öelnud, et vanaema vajab abi — katuse renn tilgub ja aed läheb võssa. Isa oli öelnud, et paar nädalat, mitte rohkem. Mattias oli öelnud, et see on ebaõiglane, aga keegi polnud kuulanud.
Vanaema seisis värava juures ja lehvitas. Ta oli väiksem, kui Mattias mäletas. Selg natuke kõveras, hall pats kukla peal. Aga käepigistus oli tugev ja silmad teravad. „Sa oled pikemaks läinud," ütles ta. „Tule, pannkoogid on valmis." Mattias tõmbas seljakoti kaasa ja astus üle läve. Maja lõhnas nagu alati — puit ja mesi ja midagi vana, mida ta ei osanud nimetada. Köögis kõikus seinakell. Pannkookide kõrval oli kauss metsamarjadega, mis jätsid sõrmedele tumeda jälje. Mattias sõi ja vaatas aknast välja. Kruusatee jooksis mööda maja ja kadus kaugemale, üle künka. Tee ääres, just seal, kus see kõvera käänu tegi, seisis suur pärnapuu. See oli massiivne — tüvi nii lai, et Mattias poleks suutnud ümbert kinni haarata. Oksad ulatusid üle tee nagu katus. Mattias oli seda puud sada korda näinud, aga polnud kunagi peatunud. See oli lihtsalt puu.
Oranž lint puutüvel
Järgmisel hommikul ärkas Mattias hilja. Vanaema oli juba aias, selg küürus hernepeenra kohal. Mattias ronis trepist alla ja läks kruusateele jalutama — mitte seepärast, et tal oli kuhugi minna, vaid seepärast, et polnud midagi muud teha.
Pärnapuu juures peatus ta. Keegi oli sidunud tüve ümber oranži lindi. Lint oli uus, erksavärviline plastikriba, mis nägi puu sammaldunud koore kõrval välja nagu vigastus. Mattias kummardus lähemale. Lindile oli kirjutatud musta markeriga: „Objekt nr 7. Maha võtta." Ta ei mõistnud kohe. Siis mõistis.
„Vanaema," ütles ta, kui tagasi aeda jõudis. „Keegi tahab seda suurt puud maha raiuda." Vanaema tõusis aeglaselt püsti. Ta pühkis käed põlle külge ja vaatas Mattiase poole pilguga, mis oli korraga terav ja kaugel. „Ma tean," ütles ta. „Vallavalitsus. Teed laiendavad." Mattias ootas, et vanaema ütleks midagi viha kohta. Selle asemel ütles ta: „Homme on koosolek. Rahvamajas." Ja läks tagasi hernepeenra juurde.
Mattias jäi aeda seisma. Tuul liigutas pärnapuu lehti ja varjud tantsisid kruusal. Ta vaatas puud — päriselt vaatas, esimest korda. Tüvi oli sügavate vagudega, koore peal kasvas sammal ja selle sees elas terve väike maailm. Üks vagu oli sügavam kui teised, peaaegu nagu lõhe, ja sealt immitses midagi — vaiku, paksut ja merevaigukollast. Oranž lint liikus tuules.
Rahvamaja hääletus
Kõiveriku rahvamaja oli kunagi olnud valge. Nüüd oli see hallikas, värv koorumas, aga sees põlesid tuled ja keegi oli keeranud radiaatorid kuumaks, kuigi suvi oli. Mattias istus tagumises reas vanaema kõrval. Toole oli rohkem kui inimesi.
Mattias luges kohalolijaid: üksteist. Nende seas vallavanem — prillides mees, kes oli avanud sülearvuti ja rääkis tee laiendamisest, turvalisusest, euronõuetest. Algul Mattias ei kuulanud. Ta jälgis inimesi. Enamik olid vanad — kortsus näod, paksud kampsunid, kuigi õues oli soe. Üks naine, kelle Mattias ära tundis — Salme-tädi naabermajast — istus käed süles ja vaatas vallavanemat nii, nagu too oleks rääkinud võõras keeles. Tagumises reas, akna kõrval, istus veel keegi — kõhn vanamees, keda Mattias oli mõnikord näinud küla teises otsas aiaväraval seismas. Arvo. Ta ei vaadanud vallavanemat ega sülearvutit. Ta vaatas aknast välja, sinna, kus pärnapuu võra paistis üle rahvamaja katuse.
„See puu on ohtlik," ütles vallavanem. „Juurestik lõhub teekatet. Oksad ulatuvad sõiduteele. Kui keegi saab viga..." Ta jättis lause pooleli ja kehitas õlgu, nagu oleks kõik ilmne. Siis tõusis püsti mees, keda Mattias polnud kunagi varem näinud. Pikk, tugev, tumedas jakis, nägu rahulik ja kindel. „Olen Rein Tamm, tee-ehituse projektijuht," ütles ta. Ta rääkis aeglaselt, nagu inimene, kes on harjunud, et teda kuulatakse. „Töö algab augustis. Meil on vajalikud load olemas. Puu tuleb maha — see on ainus lahendus, mis mahub eelarvesse."
Ta sulges kausta, aga ei istunud kohe. Ta vaatas ringi — mitte üleolevalt, vaid pigem otsivalt, nagu kontrolliks, kas keegi mõistab, mida ta ütles. Siis lisas ta vaiksemalt: „Ma tean, et see on raske. Mu enda vanaisa elas Pärnamäel, kolm küla siit edasi. Seal oli samasugune pärn, tee ääres. Mu isa rääkis sellest. Aga teed lähevad laiemaks, sest maailm läheb laiemaks. Seda ei saa kinni hoida." Ta istus ja jäi kausta sirvima, aga Mattias märkas, et ta sõrmed olid kaane serval hetkeks vaiksed, nagu oleks ta midagi enda sees kinni hoidnud.
Salme-tädi tõstis käe. „See puu on siin olnud kauem kui see tee." Vallavanem noogutas kannatlikult. „Ma mõistan, aga..." „Sa ei mõista," ütles Salme. Tema hääl polnud vihane — see oli lame ja raske nagu kivi. „See ei ole lihtsalt puu." Keegi ütles midagi puu kohta — Mattias ei mäletanud hiljem, kes ega mida. Aga ta mäletas, et Arvo, see kõhn vanamees akna kõrval, oli sel hetkel suu avanud, nagu tahaks midagi öelda, ja siis suu sulgenud. Tema käed olid rusikasse surunud, samasugused nagu vanaema omad. Mattias vaatas vanaema poole. Vanaema istus vaikselt, käed põlvedel. Ta ei öelnud midagi. Aga sõrmed olid rusikasse surutud ja sõrmenukid valged.
Mida vanad teavad
Õhtul istusid nad köögis. Vanaema keetis teed — piparmünti, aiast korjatud. Mattias keerutas lusikaga tassis ja ootas. Lõpuks küsis: „Miks Salme-tädi ütles, et see ei ole lihtsalt puu?"
Vanaema kallas teed ja istus tema vastas. Mõnda aega vaatas ta akent — õues oli valge öö, taevaserv heleroosa. „Mu ema rääkis," alustas vanaema, „et vanasti olid mõned puud pühad. Nende all ei tohtinud oksa murda ega lehte kiskuda. Nende all räägiti tõtt ja anti lubadusi, mida ei tohtinud rikkuda." Ta puhus teele ja jõi lonksu. „See pärn — mu ema ütles, et tema ema ütles, et see puu pandi kasvama siis, kui küla asutati. Sellega anti lubadus."
„Missugune lubadus?" küsis Mattias. Vanaema vaatas teda kaua. „Et hoitakse üksteist." See tundus Mattiasele liiga lihtne. Ta ootas midagi suuremat — maagilist sõna, vana loitsu, midagi müstilist. Aga vanaema ei lisanud midagi.
Mattias läks magama, aga uni ei tulnud. Ta kuulas maja häält — laudade nagisemist, tuule udinat katuseräästa all. Siis kuulis ta midagi muud. Madalat, ühtlast heli, mis tuli justkui maa seest. Mitte müra — pigem vibratsioon, nagu keegi oleks löönud hääleharkile ja pannud selle vastu maapinda. See kestis paar sekundit. Siis kadus. Mattias jäi kuulama. Vaikus. Ainult tuul ja kaugel ööbiku laul, mis kordus ja kordus, ühtlane nagu hingamine.
Soe kivi juurte vahel
Vara hommikul läks Mattias pärnapuu juurde, enne kui vanaema ärkas. Udu oli maas — valge ja paks, nii et tee kadus kümne meetri järel ja maailm lõppes seal, kus udu algas. Puu seisis udus nagu keegi, kes ootab.
Mattias astus lähemale. Ta puudutas koort — see oli soe, kuigi öö oli olnud jahe. Ta tõmbas käe tagasi ja vaatas sõrmi. Mitte midagi erilist. Aga soojus oli olnud päris, mitte kujutletud. Ta kõndis ümber puu. Tüve tagaküljel, maapinna lähedal, olid juured maa seest välja tunginud — paksud, tumedatest samblikest kaetud, nagu sõrmed, mis hoiavad maad kinni. Juurte vahel oli midagi.
Mattias kükitas. Juurte vahel, poole mulda vajunud, oli kivi. Lame, hall, peopesasuurune. Ta kaevas selle ettevaatlikult välja. Kivi peal oli märk — lihtsad jooned, mis moodustasid mustri. Mitte tähed, mitte pilt, vaid midagi nende vahel. Jooned olid kulunud, aga siiski nähtavad, nagu oleks keegi neid kunagi hoolikalt sisse kraapinud.
Mattias pööras kivi käes. See oli raske oma suuruse kohta. Ja soe — sama soe kui puukoor. Ta vaatas üles võra sisse. Udu nõrgus lehtede vahelt nagu piim. Kuskil laulis lind — üksik, selge noot, mis kordus ja kordus. Mattias istus kivi kõrvale maha, selg vastu puu tüve, ja lasi soojusel läbi riide tungida. Siis pani ta kivi tagasi juurte vahele. Tundus, et see peab seal olema. Nagu asjad, mida ei tohi liigutada, sest nad on oma koha leidnud. Ta tõusis ja pühkis põlved puhtaks. Udu hakkas harvenema. Päike tuli ja pärna lehed särasid.
Salme lugu
Mattias otsis Salme-tädi üles. See polnud raske — Salme elas kõrvalmajas, kollase uksega. Mattias koputas ja Salme avas, nagu oleks teda oodanud. „Istu," ütles ta ja osutas köögitoolile. Köögis lõhnas kohvi ja saia järele. Aknalaual kasvasid basiilik ja petersell. Kõik oli puhas ja täpne.
„Ma tahtsin küsida selle puu kohta," ütles Mattias. Salme vaatas teda, siis noogutas. Ta kallas kohvi — Mattiasele ka, ilma küsimata, palju piima ja kaks lusikat suhkrut. „Ma olin sinuvanune," ütles Salme, „kui mu vanaisa viis mind selle puu juurde ja ütles, et sellel puul on nimi. Aga nime ei öelda valjusti." Ta jõi kohvi. „Vanaisa ütles, et kui küla asutati, panid inimesed selle pärna kasvama ja andsid lubaduse. Mitte jumalale, mitte kirikule — üksteisele. Et siin hoitakse elu."
Mattias ootas. Salme vaatas aknast välja — sealt paistis pärnapuu võra ülemine osa. „Mu vanaisa ütles veel, et lubadus elab puus. Et kuni puu seisab, seisab ka lubadus." Ta pööras pilgu tagasi Mattiase poole. „Ma tean, kuidas see kõlab. Nagu muinasjutt. Aga vaata seda küla — kolmteist maja, seitse tühjad. Inimesed läksid ära. Aga need, kes jäid..." Ta vaikis hetke. „Need, kes jäid, hoiavad üksteist. Alati on hoitud."
Mattias mõtles kivile, mille ta oli juurte vahelt leidnud. Ta tahtis sellest Salmele rääkida, aga miski hoidis tagasi — pigem tunne, et mõned asjad kuuluvad vaikuse sisse. Ta tänas Salmet kohvi eest ja läks. Päike oli kõrgel ja kruusatee helkis. Pärnapuu vari ulatus üle tee ja Mattias kõndis selle sees, jahedas ja rohelises varjus. Tee ääres, aia taga, seisis Arvo ja vaatas teda. Vana mees ei öelnud midagi, aga noogutas — üks kord, aeglaselt — nagu teaks ta, kust Mattias tuleb. Mattias noogutas vastu ja läks edasi.
Augustiöö
Nädalad möödusid. Mattias parandas vanaemaga katuse renne ja rohis aeda. Ta õppis tundma küla rütmi — kuidas hommikud olid vaiksed ja õhtud pikad, kuidas valgus muutus iga päevaga, kaldudes kollasemaks, sügisesemaks. Ta ei mõelnud enam linnale.
Augustikuu esimesel nädalal ilmusid tee äärde oranžid piirikepid. Hommikul nägi Mattias, kuidas kaks meest mõõtsid teed ja kirjutasid märkmikesse. Nad ei tervitanud. Mattias seisis aia taga ja jälgis, kuidas üks mees pani pärnapuu tüvele teise lindi — punase, seekord. Kaks lippu ühel puul nägi välja nagu hoiatus, mida ta ei suutnud lugeda.
Õhtul istusid nad vanaemaga trepil. „Mida me teeme?" küsis Mattias. Vanaema vaatas oma käsi. Need olid vanad käed — pruunid, soonte ja laikudega, aga tugevad. „Salme kirjutas valda," ütles ta. „Ja maakonda. Ja muinsuskaitsesse."
„Ja?"
„Ootame."
Sel ööl kuulis Mattias jälle seda heli. Madalat vibreerimist, mis tuli maast. Ta tõusis ja läks aknale. Kuu oli täis ja valgustas kruusateed. Pärnapuu seisis kuuvalguses ja Mattias nägi — või arvas, et nägi — kuidas puu ümber liikus midagi. Mitte olend, mitte vari, vaid pigem õhu tihendumine. Nagu soojuslaine kuuma asfaldi kohal, aga vertikaalselt ja aeglaselt. See keris ümber tüve, tõusis okstesse ja kadus. Mattias vaatas kaua, kuni silmad hakkasid lõikama. Siis läks tagasi voodisse.
Juured ja lubadus
Muinsuskaitseamet vastas nädala pärast. Pärnapuu ei olnud kaitse all. Liiga noor, ütlesid nad — alles kolmsada aastat. Mattias ei mõistnud, kuidas kolmsada aastat saab olla liiga noor, aga nii see oli. Salme sai kirja ja tema nägu muutus halliks.
Kaks päeva hiljem sõitis külla rasketehnika — kollane veoauto, mille haagis kandis oranži tõstukit. Auto parkis rahvamaja kõrvale ja kaks meest istusid kabiinis, ootasid. Mattias jooksis vanaema juurde. „Nad on juba siin," ütles ta ja tema hääl murdus. Vanaema tuli välja ja vaatas teed, nägu vaikne. „Homme on viimane koosolek," ütles ta. „Rein Tamm tahab allkirju."
Sel õhtul istus Mattias pärnapuu all ja vaatas kollast masinat, mis seisis viiskümmend meetrit eemal nagu loom, kes ootab. Ta pani käe vastu koort ja tundis soojust. „Ma ei tea, mida teha," ütles ta vaikselt, kuigi polnud kindel, kellele ta räägib. Vibratsioon tuli vastu — nõrk, aga selge, nagu vastus, mida ta ei osanud lugeda.
Koosolekule tuli seekord ka Rein Tamm. Ta laotis laua peale kaardid ja ajatabelid. „Homme hommikul algab töö," ütles ta. „Kui on küsimusi, siis nüüd." Ta polnud karm. Ta oli lihtsalt kindel — nagu inimene, kes on ammu õppinud, et maailm töötab arvude järgi, sest arvud ei valeta ega lahku. Mattias mõtles, et Rein Tamm oli ehk kunagi olnud poiss, kes istus oma vanaisa pärna all, ja oli otsustanud, et on lihtsam, kui puud on lihtsalt puud.
Salme tõusis. „Me hääletame," ütles ta. Vallavanem vaatas teda üllatunult. „See pole hääletamise küsimus, see on tehniline—" „Me hääletame," kordas Salme. „See on meie küla ja meie tee äär."
Ja siis tõstis Toomas — Toomas, kes elas pärnapuust kahe maja kaugusel, kelle auto luukki pärna oks oli ükskord kriimustanud, kes oli juba eelmisel sügisel valda helistanud ja lehesajust kurtnud — käe ja ütles: „Las võtavad maha. Mul on sellest puust kõrini." Ta hääl oli raske, aastaid kogunenud — ta surus peopesad vastu põlvi ja keha kõikus veidi ette, nagu inimene, kes on kaua vaikinud ja nüüd ei suuda enam. „Juured lõhuvad mu aia tara ja sügisel on lehed kõik mu õuel. Las teevad tee korda ja saagu sellest." Vaikus. Salme vaatas Toomast, nagu oleks too teda löönud. Mattias tundis, kuidas miski tema sees vajus alla, nagu põhi, mis annab järele. Toomase taga noogutas veel keegi — Heino, kes oli alati vaikne, kes polnud kunagi midagi puu kohta öelnud. „Toomas räägib õigust," ütles Heino tasaselt. „Tee on tee. Puu on puu. Elu läheb edasi."
Rein Tamm vaatas Salmet ja tema pilk polnud võidukas — see oli pigem väsinud kaastunne, nagu inimesel, kes on seda kõike juba näinud. „Näete," ütles ta vaikselt. „Inimesed ise otsustavad. Mina ei sunni kedagi." Ta avas suu, nagu tahaks veel midagi lisada — pilk libises hetkeks aknale, kus pärnapuu võra paistis —, aga sulges selle uuesti ja vaatas oma kaustakaant. Mattias vaatas vanaema poole. Vanaema istus, käed süles, ja esimest korda nägi Mattias tema silmades midagi, mida ta polnud varem märganud — alistumist. Vanaema oli väsinud. Mattias tõusis püsti, jalad värisesid. „See pole õige," ütles ta. Tema hääl oli kõhn ja noor ja ta häbenes seda. „See pole lihtsalt puu. Seal on..." Ta vaikis. Mida ta öelnud oleks? Et ta oli tundnud soojust? Et maa oli vibreerinud? Keegi poleks kuulanud.
Ta istus tagasi ja vajutas käed näo ette. Tal oli tunne, et kõik on juba otsustatud.
Siis tõusis Arvo.
Kõhn vanamees seisis aeglaselt, nagu oleks iga liiges eraldi luba küsinud. Ta ei vaadanud vallavanemat ega Rein Tamme. Ta vaatas Mattiast. „See poiss teab," ütles Arvo. Tema hääl oli kähe ja harjumatu, nagu instrumenti, mida pole kaua mängitud. „Mu isa mattis selle kivi puu juurte alla."
Mattias tardus. Tuba oli vaikne.
„Missuguse kivi?" küsis vallavanem.
„Selle, millel on märk," ütles Arvo. Ta vaatas nüüd Rein Tamme. „Mu isa ütles, et see on küla süda. Et kuni kivi on puu juures, hoiab puu küla ja küla hoiab puud." Ta vaikis hetke, siis lisas: „Sina, Tamm — sa ütlesid, et su vanaisa elas Pärnamäel. Sa tead, mis juhtus, kui sealne pärn maha võeti?" Rein Tamm ei vastanud. Aga ta nägu muutus — mitte palju, aga piisavalt. Suu sulges kõvemini ja ta vaatas oma kausta, nagu otsiks sealt midagi, mida seal polnud.
„Pärnamäe küla on tühi," ütles Arvo. „Kakskümmend aastat juba. Mitte keegi ei jäänud." See polnud süüdistus. See oli fakt, mis rippus toas nagu suits.
Toomas vaatas oma käsi. Heino köhis. Salme seisis ja tema silmad olid märjad, aga tema hääl oli kindel: „Me hääletame. Kes on selle poolt, et puu jääb?"
Käed tõusid — aeglaselt, üks korraga. Salme. Vanaema. Mattias. Siis teised — kaks, kolm, neli. Toomas istus käed süles ja ei tõstnud. Aga Heino, kes oli just hetk tagasi noogutanud Toomase sõnadele, vaatas Arvot ja tõstis käe. Tema näol oli midagi — mitte häbi, vaid pigem äratundmine, nagu inimene, kes on unest ärganud.
Rein Tamm luges käsi. Ta sõrm liikus õhus, aeglane ja täpne. Siis pani ta kausta kinni. „Ma räägin vallaga," ütles ta. Mitte rohkem. Aga tema hääl oli muutunud — see polnud enam kindel, vaid pigem mõtlik, nagu oleks keegi keeranud häälestust pool tooni madalamaks.
Mis jääb
Kollane tõstuk sõitis ära järgmisel hommikul. Mattias vaatas aknaruudust, kuidas see kruusateel eemaldus ja kadus kasetunnelisse. Tee-ehituse projekt muudeti septembris. Vald leidis, et odavam on teha kõveras kurv kui teed laiendada. Tehniline otsus, ütles vallavanem. Mattias teadis, et Salme oli saatnud veel kirju — kuhu täpselt, seda ta ei küsinud. Ja ta teadis, et Rein Tamm oli pidanud vallaga pika kõneluse, mille sisust keegi ei rääkinud. Mõned asjad ei vaja selgitust.
Septembri alguses käis Mattias ühel hommikul puu juures ja tõmbas mõlemad lindid — oranži ja punase — lahti. Ta voltis need kokku ja viis tuppa, ei tea isegi miks. Puu tüvi jäi maha puhas ja koreeline, nagu enne. Siis läks ta Arvo juurde ja küsis: „Kas sellel puul on nimi?" Arvo vaatas teda kaua, siis ütles: „Tule kevadel tagasi. Ma õpetan sulle."
Viimane õhtu enne ärasõitu. Mattias istus pärnapuu all, selg vastu tüve. Koor oli endiselt soe, kuigi september oli jahe. Ta puudutas juurte vahel olevat kivi, aga ei tõstnud seda välja. See oli oma kohal. Vanaema tuli teda otsima. Ta seisis tee peal ja vaatas Mattiast, kes istus puu all, ja naeratas — pool kurb, pool midagi muud.
„Sa tuled tagasi," ütles vanaema. See polnud küsimus. Mattias noogutas. „Kevadel," ütles ta, ja see polnud tühi sõna — see oli lubadus, antud puu all, nagu vanad lubasid. Pärnapuu lehed kahisesid ja ta tundis seda vibreerimist jälle — mitte kõrvadega, vaid kusagil sügavamal, rindkeres, nagu südamelöök, mis polnud tema oma. Ta mõtles küla peale — kolmteist maja, seitse tühjad, aga need, kes olid, olid päriselt olemas. Nad hoidsid midagi koos, mille nimi oli vanem kui nemad ise.
Mattias tõusis ja pühkis püksid puhtaks. Ta kõndis vanaema juurde ja nad läksid koos majja. Taha jäi pärnapuu — tume ja suur vastu lääne taevast, kus viimane valgus kustus. Ainult puu oli alles — ja kivi tema juurte all, ja lubadus, mis elas edasi. Kusagil Tallinna poole, kortermajade ja kõnniteede vahel, ootas poiss, kes nüüd teadis, et vanad asjad on olemas neile, kes teavad vaadata — ja et keegi peab neid meeles pidama, kui vanad ise enam ei jõua.