Maailma kõige suurem kaisukaru ja šokolaadilõhnaline Mirru

sõpruskaisukaruloomadfantaasia4-aastane

Ühel vaiksel ööl, kui tähed särasid nagu tuhandeid pisikesi laternaid taevas, seisis metsas üks väga, väga suur karu. Mitte lihtsalt karu — vaid maailma kõige suurem kaisukaru. Ta oli pehme nagu pilv ja soe nagu kampsun, mis on just kuivatusrestilt võetud. Tema nimi oli Puffi. Puffi elas metsas suure kase all, kus ta oli endale ehitanud väikese onni samblast ja langenud lehtedest. Aga kuigi ta oli maailma suurim, tundis ta end vahel natuke… üksikuna. Sest kõik väiksed loomad kartsid tema suurt kuju ja arvasid, et ta võib neile peale istuda. Ühel vihmasel pärastlõunal, kui Puffi istus oma onnis ja nuusutas vihma lõhna, kostus põõsa tagant pisike niisketena kõlav “mjäu!”. Puffi kummardus ja nägi seal väikest, läbimärgade vurrudega kassipoega. Kassipoeg oli täiesti pruun, aga mitte tavalist pruuni värvi — tema karv lõhnas nagu šokolaad. “Kes sa oled?” küsis Puffi oma madala, aga õrna häälega. “Mina olen Mirru,” vastas kassipoeg ja nuusutas õhku. “Sa lõhnad nagu soe tekk ja ohakad. Kas ma võin su juurde sooja tulla?” Puffi naeratas nii laialt, et tema kõrvad kadusid hetkeks karvamerre. “Tule, muidugi tule! Mul on alati ruumi sõpradele.” Nii puges Mirru Puffi käppade vahele, sirutas end välja ja jäi kohe magama. Puffi tundis esimest korda elus, et tema suurus polnudki takistuseks, vaid täiuslikuks pehmuseks. Hommikul, kui vihm oli lakanud ja päike hakkas üle kase latvade paistma, avas Mirru silmad ja sirutas end. “Mul on plaan,” teatas ta tähtsalt. “Mis plaan?” küsis Puffi. “Sa oled maailma kõige suurem kaisukaru. Ma arvan, et me võiksime otsida kõige väiksema kaisulooma. Siis oleks maailm õiglane — suurim ja väikseim sõbrad koos!” Puffile meeldis see mõte väga. Ta pani Mirru oma turjale (Mirru kadus karvadesse nagu väike šokolaaditükk lumekuhja) ja nad asusid teele. Nad rändasid üle lilleväljade, kus mesilased tegid häält nagu sumisev muusika. Nad ületasid jõe, mille sillaks oli langenud puu, ja Mirru lõhnas kogu aeg nii tugevalt šokolaadi järele, et Puffil läks kõht tühjaks. Lõpuks jõudsid nad ühte väikesesse külasse, kus aknalaual istus pisike roosa hiireke, pehme nagu õhupall ja nii väike, et mahtus lusikasse. Tema nimi oli

Nupsik. “Kas sina oled maailma kõige väiksem kaisuloom?” küsis Mirru. Nupsik noogutas arglikult. “Vist olen, aga keegi ei taha mind kaissu võtta — ma olen liiga väike, nad kardavad, et kaon padja alla.” Puffi kummardus nii madalale, et tema nina oli Nupsiku suurune, ja ütles: “Siis sobime ideaalselt. Mina olen liiga suur, sina oled liiga väike — ja Mirru on täpselt parajalt šokolaadine.” Nupsik hakkas itsitama ja ütles: “See on parim kirjeldus, mida ma eales kuulnud olen!” Sellest päevast alates olid nad kolmekesi lahutamatud. Päeval mängisid nad peitust — Mirru oskas end peita karukõrva taha, ja Nupsik puges isegi käbisse. Õhtuti luges Mirru neile oma väljamõeldud jutte (“Ükskord elas piparkoogist draakon...”), kuni Puffi magas juba poolunes ja Nupsik kasutas tema käppa tekina. Kui tuli talv ja mets kattus lumega, tegi Puffi neile oma onni sisse kamina — tegelikult oli see hiigelsuur latern, mille ta metsast leidis. Mirru keetis väikese potitäie kakaod (muidugi šokolaadilõhnalist) ja Nupsik tantsis tulepaistel. “Kas sa tead, Puffi,” ütles Mirru kord, “mulle tundub, et sina oled maailma kõige pehmem paik.” Puffi mõtles hetke ja vastas: “Ja sina oled maailma kõige soojem lõhn.” Nad jäid kolmeks parimaks sõbraks, ja öösiti, kui lumi sädeles ja kuu tõusis üle kase, võis näha, kuidas maailma suurim kaisukaru hoidis oma käppade vahel väikest šokolaadilõhnalist kassipoega ja lusikatäie suurust hiirt — ning kõik kolm hingasid ühes rütmis, aeglaselt ja rahulikult, nagu maailm ise hingaks koos nendega. Ja kui mõni laps maailmas kallistab enne und oma kaisukaru, siis võib-olla tunnevad nad hetkeks ka õrna šokolaadi lõhna — see tähendab, et Mirru on just mööda hiilinud ja jätnud väikese unenäo kingituseks.

Järgmine lugu
Väike ekskavaator suurte masinate maailmas

Elas kord, mitte väga kaugel siit, linna servas ühel tohutult suurel ehitusplatsil, üks väike kollane masin. Tema nimi oli Kopa-Kusti. Kusti oli miniekskavaator. Ta oli säravkollast värvi, tema roomikud olid süsimustad ja tema kopa vars oli täpselt nii pikk, et ulatus kenasti kaevama väikeseid auke ja kitsaid kraave. Tema mootor tegi töötades pehmet ja vaikset häält: "Põrr-põrr-põrr, põrr-põrr-põrr." Kusti oli väga töökas ja talle meeldis tema töö. Ta armastas värsket mullalõhna ja seda tunnet, kui tema väike terasest kopp haukas maast täpselt õige suurusega suutäie liiva. Kuid Kustil oli üks mure. Ta oli väga väike. Eriti väike tundus ta siis, kui ta vaatas ringi Suurel Ehitusplatsil. Sellel ehitusplatsil töötasid nimelt maailma kõige suuremad, kõige tugevamad ja kõige lärmakamad masinad. Seal oli Kallur-Kalle. Kalle oli nii suur, et tema rehvid olid kõrgemad kui kolm Kustit üksteise otsas. Kalle vedas tohutuid kivimägesid ja liivahunnikuid. Kui tema mootor käima pandi, mürises terve maa: "BRRR-MÜRRR-MÜRRR!" Ja kui ta oma kasti tühjaks kallas, kõlas see nagu pikne: "KOLKS-MÜRR-KOLAHH!" Seal oli ka Kraana-Klaus. Klaus oli nii pikk, et tema nina puudutas pilvi. Ta tõstis raskeid terastalasid ja hiiglaslikke betoonplokke kõrgele taevasse, et ehitada pilvelõhkujaid. Klaus oli väga uhke ja väärikas. Ta liikus aeglaselt ja tema trossid vihisesid tuules: "Vihh-vuhh, vihh-vuhh." Ja muidugi oli seal Buldooser-Bruno. Bruno oli lai ja võimas. Tal oli ees hiiglaslik sahk, millega ta lükkas teelt eest suuri kive ja kände, nagu need oleksid kerged sulest padjad. Bruno hääl oli madal ja jõuline: "RÖARRR-RÖARRR!" Nende kõrval tundis Kopa-Kusti end sageli nagu väike sipelgas suurte elevantide keskel. Teine peatükk: Suurte masinate naljad Igal hommikul, kui päike tõusis ja kastetilgad masinate läikivalt värvilt aurustusid, kogunesid kõik masinad platsi keskele, et saada töödejuhatajalt päeva ülesanded. "Tere hommikust, suured masinad!" hüüdis töödejuhataja, kellel oli peas kollane kiiver ja käes suur jooniste rull. "Täna on meil palju tööd!" Kallur-Kalle pidi vedama sada koormat kruusa. Kraana-Klaus pidi tõstma paika uue maja katuse. Buldooser-Bruno pidi tasandama terve suure põllu, et sinna saaks ehitada parkla. "Ja mida teeb meie väike Kusti?" küsis Kraana-Klaus oma kõrgustest, vaadates alla tillukese ekskavaatori poole. "Kas sa kaevad täna jälle lillepeenraid?" Suured masinad naersid sõbralikult, aga Kustil oli natuke kurb. "Mürr-hah-hah," naeris Buldooser-Bruno. "Ära muretse, väike sõber. Keegi peab ju aia äärde ka väikeseid auke tegema. Jäta suured ja rasked tööd meie hooleks." Kusti langetas oma kopa kurvalt maha. Ta tahtis ka teha midagi suurt ja tähtsat. Ta tahtis näidata, et kuigi ta on väike, on temast palju kasu. "Ma oskan väga täpselt kaevata," ütles Kusti vaikselt, "põrr-põrr." Kuid suured masinad panid juba oma mootorid möirgama ja sõitsid mürinal tööle. Kusti veeres oma väikestele roomikutele toetudes platsi nurka. Tema ülesandeks oli kaevata kitsas kraavike uue kõnnitee äärde, kuhu hiljem pidi pandama valguskaabel. See oli vajalik töö, aga Kusti tundis, et ta suudaks enamat. Ta tegi oma tööd hoolega. Tema väike kopp liikus üles ja alla, võttis mulda ja asetas selle kenasti kõrvale: "Kriiks-kraaks, põrr-põrr, siuh-säuh." ### Kolmas peatükk: Ootamatu takistus Päev hakkas õhtusse jõudma. Taevas muutus oranžiks ja roosaks. Suured masinad olid peaaegu oma päevatööga valmis saanud. Kallur-Kalle oli väsinud ja tema rehvid olid tolmused. Kraana-Klaus lasi oma trossid puhkama. Buldooser-Bruno mootor tegi juba unistemat häält. Järsku kostis ehitusplatsi teisest otsast kõva vile. See oli töödejuhataja! Ta jooksis kiiresti ja viipas kätega. "Stopp! Kõik masinad, seis! Meil on hädaolukord!" hüüdis ta. Kõik masinad, nii suured kui ka väike Kusti, ruttasid (või veeresid) kohale. Töödejuhataja seisis suure betoonist toru juures, mis pidi saama uue linnaosa peamiseks veetoruks. See oli väga suur toru, aga see oli pandud sügavale kraavi ja kraavi ääres olid suured vanad puujuured ja kivid. "Mis juhtus?" küsis Kraana-Klaus sügava häälega. "Vaadake sinna alla," ütles töödejuhataja murelikult. "Siia sügavasse ja kitsasse prakku, otse suure toru ja kivi vahele, on kukkunud väike siilipere! Ema-siil ja kolm väikest siilipoega on seal kinni. Nad ei saa ise välja ja kui me neid ei aita, ei saa me toru paika lükata. Kuid mis veel hullem – neil on seal all väga külm ja pime." Kõik masinad vaatasid murelikult alla. Kraav oli tõesti sügav ja ava väga kitsas. "Mina aitan!" möirgas Buldooser-Bruno. "Ma lükkan selle kivi lihtsalt eest ära!" Ta ajas oma suure saha õieli ja hakkas lähemale sõitma: "RÖARRR!" "Ei, Bruno, pea kinni!" hüüdis töödejuhataja. "Sa oled liiga suur ja tugev. Kui sa kivi lükkad, võib muld kokku variseda ja siilid [IMAGE_BREAK] jäävad [IMAGE_BREAK] mulla alla kinni." Bruno tõmbus kurvalt tagasi. Ta oli liiga suur. "Siis aitan mina," ütles Kraana-Klaus. "Ma lasen oma pika trossi koos suure konksuga alla ja tõstan kivi pealt ära." Ta hakkas oma ketti alla laskma: "Klin-klõnn, klin-klõnn." "Ei, Klaus, oota!" hüüdis töödejuhataja jälle. "Su konks on liiga suur, see ei mahu sinna kitsasse prakku kivi ja toru vahel. Sa ei saa seda kätte." Klaus keris oma trossi ohates tagasi üles. Ta oli liiga suur. "Ehk saan mina oma kasti sinna vahele suruda?" pakkus Kallur-Kalle, kuigi ta teadis isegi, et ta on liiga lai. "Ei, Kalle, sina ka ei mahu," ohkas töödejuhataja. "Meil on vaja kedagi... kedagi väga väikest, väga osavat ja väga ettevaatlikku. Kedagi, kes mahub sinna juurte vahele ja suudab kivi ümbert maa lahti kaevata ilma siiliperekonda ehmatamata." Neljas peatükk: Väike masin, suur kangelane Kõik suured masinad vaatasid üksteisele otsa. Nad olid maailma tugevaimad ja suurimad masinad, aga nad ei saanud midagi teha. Siis pöörasid nad kõik oma pilgud vaikselt Kopa-Kusti poole. Kusti väike mootor põksus kiiresti: "Põrr-põrr-põrr-põrr!" See oli tema hetk. "Mina," ütles Kusti julgelt. "Mina saan aidata. Ma olen väike ja mu kopp on väga täpne." "Kas sa oled kindel, Kusti?" küsis töödejuhataja. "See on väga keeruline ja kitsas koht. Sa pead olema äärmiselt õrn." "Ma annan endast parima," lubas Kusti. Ta veeres ettevaatlikult suure kraavi servale. Suured masinad jälgisid teda hinge kinni pidades. Kallur-Kalle ei teinud piiksugi. Buldooser-Bruno lülitas oma mootori peaaegu päris välja, et siile mitte hirmutada. Kusti vaatas alla. Seal, sügaval kitsas praos, nägigi ta väikest okkalist ema-siili ja kolme pisikest, halli siilipoega. Nad olid hirmul ja surusid end üksteise vastu. Kusti lasi oma kopa varre alla. See liikus sujuvalt ja vaikselt: "Sssss-tsihh." Tema väike kopp mahtus täpselt suurte puujuurte ja betoontoru vahele. Kõigepealt pidi Kusti eemaldama mulda kivi ümbert. Ta võttis oma väikese kopaga natukene mulda, tõstis selle ettevaatlikult üles ja pani kraavi servale. "Kriiks... tõst... plops." Ta tegi seda uuesti. Ja uuesti. Ta liikus millimeetri haaval. Kusti teadis, et ta ei tohi teha ühtegi viga. Ema-siil vaatas väikest kollast kopaotsa, aga ta ei kartnud, sest see liikus nii aeglaselt ja rahustavalt. Kui kivi ümbert oli muld ära võetud, nägi [IMAGE_BREAK] Kusti, et [IMAGE_BREAK] kivi saab nüüd paigast nihutada. Kuid see oli tema väikese kopa jaoks päris raske. Ta toetas oma roomikud kõvasti vastu maad, võttis sügavalt hinge (nii palju kui üks ekskavaator hingata saab) ja lükkas õrnalt, aga kindlalt oma kopaga kivi alt. Tema mootor tegi pingutusest veidi valjemat häält: "PÕRR-PÕRR-PÕRR-PÕRR!" Ja siis... nihk! Kivi veeres õrnalt küljele ja tee siilidele oli vaba! "Tubli, Kusti!" sosistas töödejuhataja. Ta ronis väikese redeliga kraavi, pani kätte paksud kindad, tõstis siilipere ettevaatlikult korvi sisse ja tõi nad turvaliselt maa peale. Siilid viidi lähedalasuvasse metsatukka, kus nad rõõmsalt põõsaste vahele vantsisid. Viies peatükk: Unine ehitusplats Kui siilid olid päästetud, puhkesid suured masinad rõõmust huilgama. Kallur-Kalle tuututas oma pasunat: "TUUUT-TUUUT!" Buldooser-Bruno mürises õnnelikult: "RÖARRR-BRRR!" Ja Kraana-Klaus kõlgutas oma konksu rõõmsalt edasi-tagasi. "Kusti, sa oled tõeline kangelane!" ütles Kraana-Klaus. "Me olime rumalad, kui arvasime, et ainult suured masinad suudavad tähtsaid asju teha. Täna tegid sa midagi, mida meie oma suure jõuga ei suutnud." "Täpselt nii," nõustus Buldooser-Bruno. "Sinu täpsus ja hoolikus päästsid päeva. Sa oled väike, aga su teod on suured!" Kusti oli nii uhke ja õnnelik, et ta lausa läikis kollaselt loojuva päikese valguses. Tema mootor nurrus nüüd väga vaikselt ja rahulolevalt: "põrr-põrr, põrr-põrr." Ta teadis nüüd, et igal masinal – olgu ta suur või väike – on oma tähtis töö ja oma eriline oskus. Taevas ehitusplatsi kohal muutus nüüd tumesiniseks. Esimesed tähed hakkasid vilkuma, täpselt nagu väikesed lambid kaugel üleval. Oli aeg magama minna. Töödejuhataja lehvitas masinatele: "Head ööd, masinad! Homme on uus päev." Suured masinad sõitsid aeglaselt oma parkimiskohtadele. Nende rehvid tegid kruusal pehmet sahinat: "Kruks-kraks, kruks-kraks." Kallur-Kalle lasi oma kasti aeglaselt alla. "Tšuhhh," ohkas ta väsinult ja pani silmad kinni. Tema suur mootor jäi vait. Buldooser-Bruno langetas oma raske saha vastu pehmet maad. See oli talle nagu padi. "Puffff," tegi ta ja uinus. Kraana-Klaus keeras oma pika noole nii, et see ei segaks tuult, ja lasi konksu vaikselt maad puudutama. "Klinnn," kõlas vaikne heli, kui ta mootori välja lülitas. Ja kõige lõpuks veeres oma kohale väike Kopa-Kusti. Ta oli tänasest seiklusest väga väsinud, aga väga õnnelik. Ta voldkis oma kopa varre kenasti kokku, täpselt nii, nagu ta oleks käed rinnal risti pannud. [IMAGE_BREAK] Ta tundis, kuidas [IMAGE_BREAK] jahe õhtuõhk paitab ta kollast kabiini. Ta kuulas, kuidas kogu ehitusplats vajus sügavasse vaikusesse. Ainult kuskilt eemalt, metsatukast, kus nüüd magas väike siilipere, kostis vahel tuule sahinat. Kusti sulges oma esituled. Ta lasi oma mootoril veel viimast korda teha ühe sügava, unise ohke: "Põrrr... põrrr... psššš..." Kõik masinad magasid. Ehitusplats magas. Terve linn magas. Nüüd on ka sinul aeg oma silmad kinni panna ja unedemaale sõita. Võib-olla näed sa unes väikest Kopa-Kustit, kes kaevab sulle pilvede sisse pehmeid ja kohevaid unistusi. Head ööd!

Hakka kohe lugema
Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.