🌟 Saladuslik roheline kuma
Viieaastase poisi Oskari toas valitses vaikus. Või noh, peaaegu vaikus. Akna taga sahises tuul ja kuskil kaugel haukus koer, aga Oskari toas oli kõik justkui magama jäänud. Tema suur kastitäis mänguautosid seisis vaikselt nurgas. Legod puhkasid oma kastis ja kaisukaru ruttas juba Unemaale.
Oskar pidi ka magama, aga und ei tulnud. Ta vähkres teki all paremale ja vasakule. Järsku märkas ta midagi imelikku. Tema autode kasti põhjast paistis valgus. See polnud tavaline kollane lambivalgus. See oli erk ja särav neoonroheline kuma, mis värvis terve toa lae roheliseks — justkui keegi oleks lakke valanud ämbritäie helendavat limonaadi.
Oskar lükkas teki pealt ja hiilis kikivarvul autokasti juurde. Ta kummardus üle ääre ja ahhetas. Kastis ei olnud enam tavalised väikesed plastmassist autod. Seal all oli midagi täiesti uskumatut!
„Kas ma näen und?" sosistas Oskar.
Samal hetkel kuulis ta pisikest, aga väga madalat mürinat: Vrrr... põt-põt-põt... VROOOM!
🚗 Neoon-Mürdikute garaaž
Oskar sirutas käe, et ühte helendavat autot puudutada. Niipea kui tema sõrm auto külge puutus, käis üks vaikne SUTS! ja Oskar tundis, kuidas tuba tema ümber tohutult suureks kasvas. Voodi oli nüüd kõrge nagu pilvelõhkuja ja autokasti seinad olid nagu suure staadioni müürid. Oskar oli kahanenud legomehikese suuruseks!
Nüüd nägi ta selgelt, mis kastis toimus. See polnud enam mänguasjakast, vaid uhke maa-alune garaaž. Ja seal seisid nemad — Neoon-Mürdikud. Need olid maailma kõige lahedamad koletismasinad, mille rattad olid sama suured kui Oskar ise.
Neid oli kolm tükki ja igaüks neist helendas pimeduses eredalt:
Muda-Koll: See oli hiiglaslik neoonroheline maastur. Tema värv hõõgus nagu radioaktiivne lima. Kui ta oma mootorit tuuritas (BRRR-MÜRRR!), purskas summutist välja rohelisi sädelevaid mulle.
Kollane Krokodill: See masin oli neoonkollane, nii ere nagu tükike päikest, mis oli kogemata maa peale kukkunud. Auto esikapotil olid suured maalitud hambad, mis liikusid üles-alla, kui masin sõitis. Tema tuled valgustasid garaaži nurgad.
Roosa Rakett: See oli neoonroosa ja hästi lai koletisbaggi. Talle ei meeldinud rahulikult seista — ta muudkui hüppas oma hiiglaslike amortide peal üles-alla: Boing! Boing! Boing! Tema roosa helendus tegi kõik ümberringi suhkruvati värvi.
Muda-Kolli aken veeres alla ja sealt vaatas välja pisikene robot, kellel olid peas keevitajaprillid. „Kuule, kutt!" hüüdis robot Oskarile. „Mis sa passid seal? Täna on Suur Ööralli! Hüppa peale, me vajame kaardilugejat!"
Oskarit ei pidanud teist korda paluma. Ta ronis mööda Muda-Kolli hiiglaslikku, roheliselt helendavat rehvi üles ja istus kõrvalistmele. Iste oli pehme ja lõhnas natuke nagu kummikomm.
🌪️ Väljasõit ja Tolmurullid
„Hoidke kinni, mootorid käima!" karjus robot.
Kolm Neoon-Mürdikut lülitasid esituled sisse. Oskari toa põrandale tekkis kolm tohutut valgusvihku: roheline, kollane ja roosa. Need lõikasid läbi pimeduse nagu laserimõõgad.
VROOOOOOOM! Muda-Koll lendas esimesena autokastist välja, kasutades trampliiniks Oskari maha unustatud joonlauda. Nad maandusid pehmele vaibale. Vaip tundus Neoon-Mürdikutele nagu tihe džungel — iga vaibakarv oli pikk nagu puu!
„Vaata ette, Tolmurullid kell kaksteist!" röögatas robot ja keeras rooli järsult paremale.
Oskari voodi alt veeresid välja kohevad tolmupallid. Kollane Krokodill sõitis otse nende taga ja valgustas neid oma neoonkollase kumaga nii, et tolmupallid nägid välja nagu hiiglaslikud helendavad lambad, kes mööda põrandat ringi kihutasid.
„Lükkame nad eest!" naeris Roosa Rakett ja hüppas Boing! otse üle ühe tolmupalli, maandudes teisel pool väikese plärtsatusega.
Nad kihutasid toa uksest välja, otse pimedasse esikusse. Nende neoonvärvid sähvisid seintel, tehes tapeedile vingeid roosasid, kollaseid ja rohelisi varje.
Esikus ootas neid suur üllatus. Keset põrandat magas pere koer Muri. Aga kahanenud Oskari ja Mürdikute jaoks polnud see lihtsalt koer. See oli Karvane Haukumismägi, mis norskas nii kõvasti, et tuul ähvardas Muda-Kolli katuselt minema puhuda. KHHRRRR-FIIIIUUUUU.
„Kõik tuled poole peale!" sosistas robot raadiosaatjasse. „Me peame siit mööda hiilima!"
Neoon-Mürdikud keerasid oma helenduse vaiksemaks. Nad ei olnud enam silmipimestavalt erksad, vaid hõõgusid tasaselt nagu jaaniussikesed. Tipp-tapp, mürr-mürr — hiilisid hiiglaslike ratastega autod aeglaselt mööda Muri käppadest.
Järsku tegi Roosa Rakett vea. Ta sõitis kogemata otsa Muri kummist mänguasjale, mis tegi valju PIIIIKS! Muri üks silm läks lahti. Ta nägi põrandal kolme väikest helendavat täppi — roosat, rohelist ja kollast. Koer kergitas pead ja tegi „Mõuh?".
Kollane Krokodill otsustas olukorra päästa. Ta vilgutas esitulesid väga kiiresti: säh-säh-säh! Muri arvas, et see on mingi imelik, helendav ja üsna igav kärbes. Ta haigutas suurelt, keeras teise külje ja norskas edasi.
„Pääsesime!" ohkas Oskar kergendatult.
💥 Porimülgas ja võit
Nad leidsid lahtise välisukse prao ja kihutasid õue. Aias läks pidu alles päriselt käima.
„Kõik tuled põhja! Turbod sisse!" karjus robot.
Masinad süttisid taas täie võimsusega helendama. Roheline, roosa ja kollane neoonvalgus lõikas läbi öise aia. Kastemärjas rohus peegeldusid kiired nii, et terve muruplats nägi välja nagu vinge tantsupõrand.
Ja siis nad nägid seda. Iga koletismasina unistust. Keset aeda, otse vihmaveetoru all, asus Suur Porimülgas.
„KES VIIMASENA PORIS ON, ON ROOSTEHUNNIK!" röögatas Roosa Rakett ja pani gaasi põhja. Kollane Krokodill plõksutas oma kapotilõugu ja sööstis järele. Muda-Koll lülitas sisse oma spetsiaalse nupukese, millele oli kirjutatud „Muda-Torpeedo".
PLÄRTS! RAKSTI! LORTS! Kolm masinat lendasid otse keset kõige paksemat, kleepuvamat ja pehmemat pruuni pori.
Aga siin juhtus midagi maagilist. Pori ei katnud nende sära ära! Kui paks pruun muda lendas Muda-Kolli rohelisele kapotile, hakkas see seestpoolt roheliselt hõõguma. Nägi välja, nagu ujuksid nad hiiglaslikus helendavas kiivismuutis. Kollane Krokodill tegi poris spinne — keerutas end koha peal ringi. Mudapritsmed lendasid igale poole ja iga piisk, mis temast eemale lendas, säras õhus nagu väike langev täht.
Oskar kilkas Muda-Kolli kabiinis naerda, kui helendav pori vastu nende esiklaasi pritsis. Kojamehed tegid viuh-viuh, lükates muda kahele poole.
„See on elu parim ralli!" hüüdis Oskar.
Aga ralli polnud veel läbi. Robot osutas oma metallist sõrmega aia teise otsa. „Seal! Liivakasti tipp! Kes esimesena tippu jõuab, on tänase öö Neoon-Kuningas!"
Liivakast oli Oskari jaoks tuttav koht, aga praegu, kahanenud suuruses, nägi sinna ehitatud liivaloss välja nagu tohutu vulkaan. Nõlvad olid järsud ja libedad.
Mürdikud rivistusid liivakasti jalamile. Üks... kaks... KOLM!
Nad sööstsid mäkke. Vrrrrr! Rehvid kaapisid liiva. Neoonkiired tegid liivateradest sädeleva teemandipuru. Roosa Rakett oli väga kiire, aga liiga kerge — ta hakkas poolel teel tagasi libisema. Kollane Krokodill püüdis oma lõugadega liivast kinni hoida, aga mägi oli liiga järsk.
Muda-Koll aga, kelle suured rehvid olid veel kleepuva helendava poriga kaetud, sai liivast suurepäraselt kinni haarata.
„Oskar, vajuta punast nuppu!" kamandas robot. Oskar virutas rusikaga vastu suurt punast nuppu armatuurlaual. Muda-Kolli tagant lendas välja roheline leek ja masin hüppas viimase meetri otse liivalossi kõige kõrgemasse tippu!
„ME VÕITSIME!" karjus Oskar.
Muda-Koll lasi kuuldavale võiduka pasunaheele: TUUUT-TUUUUT! Aia otsas istuv öökull pillas üllatusest oma pesakese oksalt — vähemalt Oskarile tundus nii.
🌅 Hommik ja saladus
Järsku kostis taevast vaikne linnulaul. Taevaserv hakkas tasapisi heledamaks muutuma.
„Päike tõuseb!" ütles robot ja vaatas oma randmel olevat kellavärki. „Meie neoon-akud saavad kohe tühjaks. Peame baasi tagasi jõudma."
Masinad sõitsid rahulikult liivalossi otsast alla ja kihutasid läbi märja rohu. Nende värvid hakkasid juba tasapisi tuhmuma — roheline polnud enam nii ere, kollane meenutas pigem võid ja roosa oli muutunud õrnaks virsikuks. Neoon-Mürdikud hiilisid vaikselt mööda endiselt magavast Murist ja libisesid üle uksepaku tuppa.
Nad pidurdasid täpselt mänguasjakasti ees. Kriiiks! „Hüppa maha, Oskar! Sinu peatus," ütles robot tasaselt ja andis talle patsi. „Oled väga kõva kaardilugeja. Järgmisel korral lasen sul ise roolida."
Oskar ronis mööda rehvi alla. Niipea kui tema jalad puudutasid magamistoa põrandat, käis taas väike SUTS! ja tuba tõmbus tema ümber jälle normaalseks. Ta oli tagasi oma õiges suuruses.
Kastis olid jälle täiesti tavalised mänguautod. Nad ei põrisenud ega helendanud.
Oskar haigutas suurelt. Ta oli järsku väga, väga väsinud. Ta ronis tagasi oma voodisse, tõmbas teki ninani ja jäi samal sekundil magama — huulil väike naeratus.
Järgmisel hommikul ärkas Oskar selle peale, et päike paistis talle otse näkku. Ta istus voodis üles ja hõõrus silmi.
Ta läks oma mänguasjakasti juurde ja vaatas sisse. Seal nad olid — Muda-Koll, Roosa Rakett ja Kollane Krokodill. Täiesti tavalised, vaiksed ja paigal.
Oskar võttis oma lemmiku, rohelise maasturi, kätte. See tundus nagu tavaline plastmass. Aga siis ta märkas midagi. Muda-Kolli tagumise rehvi küljes oli üks pisike, kuivanud päris poritükk. Ja kui Oskar sellele väga tähelepanelikult otsa vaatas... tundus talle hetkeks, et see poritükk sähvatas õrnalt, väga õrnalt neoonroheliselt.
Oskar pilgutas talle silma ja pani auto tagasi kastis oma kodusse. Siis läks ta kööki pannkooke sööma, naeratus näol.