Mootorimürin ja Neoon-Mürdikute Suur Ööralli

autodmonsterseiklusfantaasiapoiss5-aastane

1. Peatükk: Saladuslik roheline kuma Viieaastase poisi nimega Oskar toas valitses vaikus. Või noh, peaaegu vaikus. Akna taga sahises tuul ja kuskil kaugel haukus koer, aga Oskari toas oli kõik justkui magama jäänud. Tema suur kastitäis mänguautosid seisis vaikselt nurgas. Legod puhkasid oma kastis ja kaisukaru ruttas juba Unemaale. Oskar pidi ka magama, aga tal ei tulnud und. Ta vähkres teki all paremale ja vasakule. Järsku märkas ta midagi imelikku. Tema autode kasti põhjast paistis valgus. See polnud tavaline kollane lambivalgus. See oli erk, sähviv ja peaaegu silmipimestav neoonroheline kuma, mis värvis terve toa lae roheliseks, justkui keegi oleks lakke valanud ämbritäie helendavat limonaadi. Oskar lükkas teki pealt ja hiilis kikivarvul autokasti juurde. Ta kummardus üle ääre ja ahhetas. Kastis ei olnud enam tavalised väikesed plastmassist autod. Seal all oli midagi täiesti uskumatut! "Kas ma näen und?" sosistas Oskar. Samal hetkel kuulis ta pisikest, aga väga madalat ja võimsat mürinat: Vrrr... põt-põt-põt... VROOOM! 2. Peatükk: Kahanemine ja Neoon-Mürdikute garaaž Oskar sirutas käe, et ühte helendavat autot puudutada. Niipea, kui tema näpp auto külge puutus, käis üks vaikne SUTS! ja Oskar tundis, kuidas tuba tema ümber tohutult suureks kasvas. Voodi oli nüüd kõrge nagu pilvelõhkuja ja autokasti seinad olid nagu suure staadioni müürid. Oskar oli kahanenud legomehikese suuruseks! Nüüd nägi ta selgelt, mis kastis toimus. See polnud enam mänguasjakast, vaid hiiglaslik ja uhke maa-alune garaaž. Ja seal seisid nemad – Neoon-Mürdikud. Need olid maailma kõige lahedamad monster-masinad, mille rattad olid sama suured kui Oskar ise. Neid oli kolm tükki ja igaüks neist helendas pimeduses nii eredalt, et Oskari silmadel hakkas peaaegu valus: Muda-Koll: See oli hiiglaslik neoonroheline maastur. Tema värv helendas nagu radioaktiivne lima. Kui ta oma mootorit tuuritas (BRRR-MÜRRR!), purskas tema summutist välja rohelisi sädelevaid mulle. Kollane Krokodill: See masin oli neoonkollane, nii ere nagu tükike päikest, mis oli kogemata maa peale kukkunud. Auto esikapotil olid suured maalitud hambad, mis liikusid üles-alla, kui masin sõitis. Tema tuled valgustasid garaaži nurgad heledamaks kui päise päeva ajal. Roosa Rakett: See oli neoonroosa ja hästi lai monster-baggi. Talle ei meeldinud rahulikult seista, ta

muudkui hüppas oma hiiglaslike amortide peal üles-alla: Boing! Boing! Boing! Tema roosa helendus tegi kõik tema ümber suhkruvati värvi. Muda-Kolli aken veeres alla ja sealt vaatas välja pisike robot, kellel olid peas keevitaja prillid. "Kuule, kutt!" hüüdis robot Oskarile. "Mis sa passid seal? Täna on Suur Ööralli! Hüppa peale, me vajame kaardilugejat!" Oskarit ei pidanud teist korda paluma. Ta ronis mööda Muda-Kolli hiiglaslikku, roheliselt helendavat rehvi üles ja istus kõrvalistmele. Iste oli pehme ja lõhnas natuke nagu kummikomm. 3. Peatükk: Väljasõit ja kohtumine Tolmurullidega "Hoidke kinni, mootorid käima!" karjus robot. Kolm Neoon-Mürdikut lülitasid oma esituled sisse. Oskari toa põrandale tekkisid kolm tohutut valgusvihku: roheline, kollane ja roosa. Need valgusvihud lõikasid läbi pimeduse nagu laserimõõgad. VROOOOOOOM! Muda-Koll lendas esimesena autokastist välja, kasutades trampliiniks Oskari maha unustatud joonlauda. Nad maandusid pehmele vaibale. Vaip tundus Neoon-Mürdikutele nagu tihe ja ohtlik džungel. Iga vaibakarv oli pikk nagu puu! "Vaata ette, Tolmurullid kell kaksteist!" röögatas robot ja keeras rooli järsult paremale. Oskari voodi alt veeresid välja hiiglaslikud, kohevad tolmurullid. Kuna Kollane Krokodill sõitis otse nende taga, valgustas tema neoonkollane kuma tolmurulle nii, et need nägid välja nagu hiiglaslikud helendavad lambad, kes mööda põrandat ringi kihutasid. "Lükkame nad eest!" naeris Roosa Rakett ja hüppas Boing! otse üle ühe tolmurulli, maandudes teisel pool väikese plärtsatusega. Nad kihutasid toa uksest välja, otse pimedasse esikusse. Nende neoonvärvid sähvisid seintel, tehes tapeedile vingeid roosasid, kollaseid ja rohelisi varjuteatreid. 4. Peatükk: Unine Koer ja Suur Hiilimine Esikus ootas neid aga takistus. Keset põrandat magas pere koer, Muri. Aga kahanenud Oskari ja Mürdikute jaoks polnud see lihtsalt koer. See oli Karvane Haukumismägi, mis norskas nii kõvasti, et tuul ähvardas Muda-Kolli katuselt minema puhuda. KHHRRRR-FIIIIUUUUU. "Kõik tuled poole peale!" sosistas Muda-Kolli juhtiv robot raadiosaatjasse. "Me peame siit mööda hiilima. Kui see mägi ärkab, lakkab ta meid kõiki märjaks!" Neoon-Mürdikud keerasid oma helenduse vaiksemaks. Nad ei olnud enam silmipimestavalt erksad, vaid hõõgusid vaikselt nagu jaaniussikesed. Tipp-tapp, mürr-mürr, hiilisid hiiglaslike ratastega autod aeglaselt mööda Muri käppadest. Järsku tegi Roosa Rakett vea. Ta sõitis kogemata otsa Muri kummist mängukondile, mis tegi valju PIIIIKS! Muri üks silm

läks lahti. Ta nägi põrandal kolme väikest helendavat täppi – roosat, rohelist ja kollast. Koer kergitas pead ja tegi "Mõuh?". Kollane Krokodill otsustas olukorra päästa. Ta vilgutas oma esitulesid väga kiiresti: säh-säh-säh! Muri, kes arvas, et see on mingi imelik, helendav ja üsna igav kärbes, haigutas suurelt, keeras teise külje ja norskas edasi. "Pääsesime!" ohkas Oskar kergendatult. 5. Peatükk: Vabadus ja Ekstreemne Porimülgas! Nad leidsid lahtise välisukse prao ja kihutasid õue. Kui nad aeda jõudsid, läks pidu alles õigesti käima. "Kõik tuled põhja! Turbod sisse!" karjus robot. Masinad süttisid taas täie võimsusega helendama. Roheline, roosa ja kollane neoonvalgus lõikas läbi öise aia. Kastemärjas rohus peegeldusid tuled nii, et terve muruplats nägi välja nagu vinge tantsupõrand. Ja siis nad nägid seda. Iga monster-masina unistust. Iga väikese poisi lemmikkohta. Keset aeda, otse vihmaveetoru all, asus Suur Porimülgas. "KES VIIMASENA PORIS ON, ON ROOSTEHUNNIK!" röögatas Roosa Rakett ja pani gaasi põhja. Kollane Krokodill plõksutas oma kapoti-lõugu ja sööstis järele. Muda-Koll lülitas sisse oma spetsiaalse nupukese, millele oli kirjutatud "Muda-Torpeedo". PLÄRTS! RAKSTI! LORTS! Kolm masinat lendasid otse keset kõige paksemat, kleepuvamat ja pehmemat pruuni pori. Aga siin juhtus midagi maagilist. Pori ei katnud nende helendust ära! Kui paks pruun pori lendas Muda-Kolli rohelisele kapotile, hakkas pori ise seestpoolt roheliselt hõõguma! See nägi välja, nagu nad ujuksid hiiglaslikus helendavas kiivismuutis. Kollane Krokodill tegi poris spinne ehk keerutas end koha peal ringi. Mudapritsmed lendasid igale poole ja iga piisk, mis temast eemale lendas, säras õhus nagu väike kollane langev täht. Oskar kilkas Muda-Kolli kabiinis naerda, kui roheliselt helendav pori vastu nende esiklaasi pritsis. Kojamehed tegid viuh-viuh, lükates limast muda kahele poole. "See on elu parim ralli!" hüüdis Oskar. 6. Peatükk: Liivakasti-Vulkaan Aga ralli polnud veel läbi. Robot osutas oma metallist näpuga aia teise otsa. "Seal! Liivakasti tipp! Kes esimesena tippu jõuab, on tänase öö Neoon-Kuningas!" Liivakast oli Oskari jaoks tuttav koht, aga praegu, kahanenud suuruses, nägi sinna ehitatud liivaloss välja nagu tohutu vulkaan. Selle nõlvad olid järsud ja libedad. Mürdikud rivistusid liivakasti jalamile. Üks... kaks... KOLM! Nad sööstsid mäkke. Vrrrrr! Rehvid kaapisid liiva. Neoonvalgused tegid liivateradest

sädeleva teemandipuru. Roosa Rakett oli väga kiire, aga ta oli liiga kerge ja hakkas poolel teel tagasi libisema. Kollane Krokodill püüdis oma lõugadega liivast kinni hoida, aga mägi oli liiga järsk. Muda-Koll aga, kelle suured, sügava mustriga rehvid olid veel kleepuva helendava poriga koos, sai liivast suurepäraselt kinni haarata. "Oskar, vajuta punast nuppu! Turboboost!" kamandas robot. Oskar virutas rusikaga vastu suurt punast nuppu armatuurlaual. Muda-Kolli tagant lendas välja tohutu roheline leek ja masin hüppas viimase meetri otse liivalossi kõige kõrgemasse tippu! "ME VÕITSIME!" karjus Oskar. Muda-Koll lasi kuuldavale võiduka pasunaääre: TUUUT-TUUUUT! Tema roheline neoonvalgus plinkis nii eredalt, et isegi aia otsas istuv öökull pidi silmad kinni pigistama ja päikeseprillid ette panema (vähemalt Oskarile tundus nii). 7. Peatükk: Hommik läheneb Järsku kostis taevast vaikne linnulaul. Taevaserv hakkas tasapisi heledamaks muutuma. "Päike tõuseb!" hüüdis robot ja vaatas oma randmel olevat kellavärki. "Meie neoon-akud saavad kohe tühjaks! Peame baasi tagasi jõudma!" Nüüd läks tõeliseks kihutamiseks. Masinad lendasid liivalossi otsast alla, kihutasid läbi märja rohu, hiilisid viuh-säuh mööda endiselt magavast koerast ja lendasid üle uksepaku tuppa. Nende värvid hakkasid juba kergelt tuhmuma, roheline polnud enam nii pime, kollane meenutas pigem võid ja roosa oli muutunud õrnaks virsikuks. Nad jõudsid Oskari tuppa ja pidurdasid täpselt mänguasjakasti ees. Kriiiks! "Hüppa maha, Oskar! Sinu peatus!" ütles robot ja tegi talle patsi. "Oled väga kõva kaardilugeja. Järgmisel korral lasen sul ise roolida!" Oskar ronis mööda rehvi alla. Niipea, kui tema jalad puudutasid magamistoa põrandat, käis taas väike SUTS! ja tuba tõmbus tema ümber jälle väikeseks. Ta oli tagasi oma õiges suuruses. Masinad kastis olid jälle täiesti tavalised mänguautod. Nad ei põrisenud ega helendanud. Oskar haigutas suurelt. Ta oli järsku väga, väga väsinud. Ta ronis tagasi oma voodisse, tõmbas teki ninani ja jäi samal sekundil magama, huulil väike naeratus. 8. Peatükk: Päris või uni? Järgmisel hommikul ärkas Oskar selle peale, et päike paistis talle otse näkku. Ta istus voodis üles ja hõõrus silmi. "Milline vinge uni see oli," mõtles ta. Ta läks oma mänguasjakasti juurde ja vaatas sisse. Seal nad olid – Muda-Koll, Roosa Rakett ja Kollane Krokodill. Täiesti

tavalised, vaiksed ja paigal. Oskar võttis oma lemmiku, rohelise maasturi, kätte. See tundus nagu tavaline plastmass. Aga siis ta märkas midagi. Muda-Kolli tagumise parempoolse rehvi küljes oli üks pisikene, kuivanud päris pori tükk. Ja kui Oskar sellele väga tähelepanelikult peale vaatas... tundus talle hetkeks, vaid murdosa sekundiks, et see poritükk sähvatas õrnalt, väga õrnalt neoonroheliselt. Oskar pilgutas talle silma, pani auto tagasi ja läks kööki pannkooke sööma. Ta teadis, et kui järgmine kord öösel rohelist kuma paistab, on tal turvavöö juba vaimus valmis pandud!

Järgmine lugu
Mart ja Pappkarbi-Rakett: Suur Retk Pannkoogiplaneedile

Ühel sumedal õhtul, kui päike oli juba peaaegu metsa taha pugenud ja taevas muutus vaikselt tindisiniseks, istus 5-aastane Mart oma toa põrandal. Tema ees seisis üks täiesti tavaline, suur ja pruun pappkarp. See oli päeval saabunud koos uue külmkapiga, aga Mardi jaoks polnud see lihtsalt papp – see oli maailma kõige moodsam kosmoselaev, nimega "Tähetolm 1". Mart kohendas oma kiivrit (mis tegelikult oli tema lemmik sinine talvemüts) ja vaatas oma kaaslase poole. Tema kõrval istus Mõmmi – pruun, veidi viltuse kõrvaga kaisukaru, kes oli tuntud kui galaktika parim navigaator. "Mõmmi," ütles Mart tõsiselt, "täna me ei lähe lihtsalt tiirule ümber Kuu. Täna lendame me Marssile. Ma kuulsin, et seal on midagi väga olulist teoksil." Mõmmi ei öelnud midagi, aga tema nööpsilmad läikisid nõusolevalt. Mart ronis kasti sisse, tõmmas Mõmmi enda kõrvale ja joonistas viltpliiatsiga kasti siseseinale kolm suurt nuppu: punase, kollase ja sädeleva rohelise. 1. peatükk: Start ja gravitatsiooni kadumine Mart asetas käe punasele nupule. "Valmistuda startimiseks!" hüüdis ta vaikse, aga kindla häälega. "Kümme... üheksa... kaheksa..." Ta kuulis, kuidas ema köögis nõudega kliristas, aga see heli muutus Mardi kõrvus raketimootorite võimsaks mürinaks. "Seitse... kuus... viis... neli..." Mõmmi hoidis käpaga Mardi põlvest kinni. "Kolm... kaks... üks... START!" Mart surus selja vastu kasti seina. Ta kujutas ette, kuidas hiiglaslikud tulesambad "Tähetolm 1" alt välja paiskusid ja kuidas nad kerkisid katusest läbi, kõrgemale puulatvadest, mööda kirikutornist ja pilvedest ülespoole. Korraks tundis ta oma kõhus kerget kutitust – see oli see hetk, kui nad lahkusid Maa gravitatsioonist. "Vaata, Mõmmi!" sosistas Mart ja osutas kasti servast välja. "Eesti on sealt ülalt nagu väike helendav pusletükk." Nüüd valitses kabiinis vaikus. Ainult tähtede kauge ja salapärane helin täitis ruumi. Nad olid avakosmoses. 2. peatükk: Kohtumine komöödisabaga Nad triivisid läbi musta sametise tühjuse, kus tähed särasid nagu tuhanded laiali puistatud teemandid. Järsku hakkas laev värisema. "Mis see on?" küsis Mart ja vajutas kollast nuppu, mis lülitas sisse "Tähetolmu" kaitsekilbi. Akna (või õigemini kasti serva) tagant tuhises mööda midagi suurt ja säravat. See oli sabatäht ehk kommet. Aga see polnud tavaline komeet – see oli tehtud sätendavast jääst ja suhkruvatist! Sabatäht jättis enda järel õhku lõhna, mis meenutas maasikajäätist. "Mõmmi, kas sa tundsid?" nuusutas Mart õhku. "See on kosmosesuhkur. Kui me seda piisavalt kogume, saame kütust juurde." Mart sirutas käe kastist välja (kosmoseülikonnas muidugi!) ja püüdis kinni ühe pisikese helendava tähetolmu kibu. See soojendas tema peopesa ja andis raketile uue hoo. Nad liikusid nüüd kiiremini kui valgus, otse punase planeedi poole. 3. peatükk: Maandumine punasel liival Marss lähenes. See paistis alguses nagu väike hernes, siis nagu apelsin ja lõpuks nagu hiiglaslik punane pall. Mart suunas laeva ettevaatlikult planeedi poole. "Me peame maanduma pehmelt," õpetas ta Mõmmit. "Vajuta oma käpaga seda rohelist nuppu." Roheline nupp lülitas sisse antigravitatsioonipadjad. Sssshhhhh.... kostis heli, kui pappkarp "maandus" pehmelt Mardi toa vaibale, mis oli nüüd muutunud punaseks Marsi liivakõrbeks. Mart astus ettevaatlikult laevast välja. "Üks väike samm Mardile, aga üks suur samm mänguasjadele," ütles ta täpselt nii, nagu ta oli ühest raamatust kuulnud. Marsi liiv ei olnudki kuum, see oli hoopis pehme ja jahe, meenutades veidi rannaliiva pärast päikeseloojangut. Ja mis kõige imelikum – kuskilt kostis tasast mats-mats-mats heli. 4. peatükk: Pannkoogisööjad ja rohelised sõbrad Künka tagant ilmusid nähtavale kolm veidrat olendit. Nad olid erkrohelised, neil oli kolm silma ja neli kätt ning nad kandsid peas tillukesi kuldseid kroone. Kõige hämmastavam oli aga see, et igas nende käes oli taldrik virna pannkookidega. "Tere tulemast Marssile!" piiksus kõige pikem roheline mehike. "Mina olen Plönn. Me kartsime, et keegi ei tulegi meie peole." "Mis peole?" uuris Mart uudishimulikult. "Meil on kord tuhande aasta jooksul Suur Pannkoogisadu," selgitas Plönn. "Täna ei saja siin vihma ega lund, vaid taevast langevad soojad pannkoogid maasikamoosiga. Aga meid on nii vähe, et me ei jaksa neid kõiki ära süüa!" Mart ja Mõmmi vaatasid üles. Tõepoolest! Üle punase taeva purjetasid pehmed, kuldpruunid pannkoogid, mis laskusid aeglaselt nagu langevarjud otse taldrikutele. Mart istus koos Plönni ja tema sõpradega liivale. Nad sõid pannkooke, mis maitsesid täpselt nii nagu vanaema tehtud, ja jõid juurde Marsi limonaadi, mis kihises ja muutis keele siniseks. Plönn rääkis Mardile, et Marss on tegelikult väga rahulik koht. Seal ei vaielda kunagi selle üle, kes saab esimesena kiigele, ja keegi ei pea tuba koristama, sest mänguasjad koristavad end ise ära, tantsides riiulitele tagasi. 5. peatükk: Kodutee ja unemaa Aeg lendas kiiresti. Mardi silmalaud hakkasid vaikselt raskeks muutuma. Isegi Plönn hakkas haigutama, nii et tema kõik kolm silma pilkusid väsinult. "On aeg koju minna," ütles Mart pehmelt. "Ema hakkab muidu muretsema." Plönn andis Mardile kingituseks kaasa väikese helendava kivi. "See on Unekivi," sosistas ta. "Pane see oma padja alla ja sa näed alati kõige ilusamaid unenägusid." Mart ja Mõmmi ronisid tagasi oma truusse pappkarpi. Start oli nüüd palju vaiksem. Nad ei vajanud enam suuri mootoreid, sest koduigatsus ja uni lükkasid laeva ise edasi. Nad lendasid uuesti mööda suhkruvatisest komeedist, üle helendava Maa ja otse läbi Mardi toa akna. Pappkarp peatus täpselt seal, kus see varemgi oli olnud. Mart ronis välja, võttis Mõmmi kaissu ja ronis oma päris voodisse. Tekk tundus nüüd veelgi pehmem kui Marsi liiv. Ta pani silmad kinni ja tundis, kuidas "Tähetolm 1" jäi vaikselt nurka ootama uusi seiklusi. "Head ööd, Mõmmi," sosistas Mart. "Head ööd, väike kosmonaut," tundus talle, et Mõmmi vastas. Ja kuskil kaugel-kaugel, punasel planeedil, lehvitas Plönn veel korra oma nelja käega, enne kui ta end kerra tõmbas ja magama jäi.

Hakka kohe lugema
Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.