🏗️ Esimene kivi
Kaarel leidis rannast kivi, mis oli täpselt õige. Lame alt, ümar pealt ja just selline pruunikas, mis sobis linnuse seinaks. Ta pani selle liiva peale ja vajutas korraks peopesaga. Kivi jäi paigale. Hea algus.
Teine kivi oli natuke väiksem, aga sobis esimese kõrvale nii, et nende vahele ei jäänud peaaegu üldse pilu. Kaarel silitas sõrmega mööda serva. Kolmas kivi pidi olema sama kõrge kui esimene. See võttis aega. Ta sorteeris välja kuus, enne kui üks tundus sobivat.
Emmi istus kolme meetri kaugusel ja ehitas liivast midagi, millel polnud kuju ega plaani. Lihtsalt hunnik. Kaarel ei vaadanud sinna poole. Tal oli omadega tegemist.
Neljanda kivi juures tekkis esimene reegel. Kaarel ei mõelnud seda reegliga – see lihtsalt oli nii: iga kivi peab olema eelmisega sama kõrge. Muidu ei oleks see enam sein, vaid lihtsalt kivihunnik. Ja kivihunnik on Emmi ehitis, mitte linnus.
Viies kivi. Kuues. Kaarel tundis, kuidas seinakaare kuju hakkas tulema. Sõrmed olid liivased ja üks küüs natuke tumeroheline, sest ta oli hommikul aias kive otsinud. Päike soojentas ta kukalt. Linnus alles algas ja juba oli ta ilus.
See saab hea, mõtles Kaarel, ja pani järgmise kivi täpselt paika.
📏 Igal asjal oma koht
Lõunaks oli linnusel kaks seina, värav ja torni algus. Kaarel oli leidnud pika lamedate kivide rea, mis sobis treppideks. Trepp viis väravast torni poole ja iga aste oli täpselt ühe sõrmelaiuse võrra kõrgemal kui eelmine. Ta mõõtis nimetissõrmega. Kolmas aste ei istunud päris paika – kivi nurk oli vale. Kaarel nihkis seda kaks korda. Kolmandal korral läks see halvemaks. Ta jättis selle nii ja ehitas edasi.
„Emmi, sa ei tohi sealtpoolt tulla," ütles ta, ilma et oleks üles vaadanud. „Värav on siin."
Emmi, kes oli parasjagu ringi lonkinud ja linnusele liiga lähedale sattunud, jäi seisma. „Aga seal on kivi ees."
„See ongi värav. Väravast minnakse läbi."
„See on lihtsalt kaks kivi ja vahe."
Kaarel ohkas nii, nagu ohkavad inimesed, kellele on selgitamine raske töö. „Vahe ongi värav."
Ta oli juba mõelnud vallikraavi peale. Liivast kraav ümber seinte, kuhu saab vett valada – aga mitte liiga palju, sest siis uhub seinad ära. Täpselt pool tassitäit. Ta oli seda päris pikalt kalkuleerinud.
Torn pidi olema kõige kõrgem koht. Tornist ei tohtinud keegi asju alla visata. Torni tippu pidi tulema lipp – praegu oli see teravnukk kivi – ja lipp pidi olema alati tipus. Kui lipp kukub, tuleb kohe parandada.
Trepp, värav, torn, lipp, vallikraav. Kaarel luges need peas üle. Iga asjal oli oma koht ja oma mõte. Nii pidigi linnus olema. Nii pidigi kõik olema.
Ta süüa ei tahtnud. Tal oli veel tegemist.
🐾 Valearvestus
Asi juhtus pärastlõunal. Emmi oli lõpuks linnuse juurde lubatud – tingimusel, et ta tuleb väravast, ei puutu torni ja ei astu vallikraavist üle seal, kus pole silda.
Silda ei olnud. Kaarel ei olnud jõudnud silda ehitada, sest ta oli olnud hõivatud reegli väljamõtlemisega, mis puudutas silda.
Aga siis tuli koer. Mitte nende oma – naabri taksikoer Pontu, kes oli ketist lahti päässenud ja traavis mööda randa, nii nagu taksid seda teevad: lühikeste sammudega ja kõrvad lehvimas, nagu oleks elu üks suur pidu, kuhu ta hilines.
Pontu jooksis otse üle vallikraavi. Siis astus ühele seinakivile. Siis teisele. Trepp läks laiali nagu kaardipakk. Pontu ei pannud tähelegi. Ta nühkis oma kõhtu vastu liiva seal, kus hetk tagasi oli olnud torni alumine osa.
Kaarel seisis ja vaatas. Tema suu oli lahti, aga sealt ei tulnud midagi välja.
Emmi ütles: „Pontu tuli valest kohast."
See oli tõsi. Pontu ei olnud kasutanud väravat. Pontu ei olnud oodanud silda. Pontu ei olnud lugenud ühtegi reeglit.
Kaarel lükkas koera eemale, pani trepi tagasi, asetas seinakivid ritta ja otsis üles torni alumise osa. Liiv oli soe ja Pontu karv oli kõikjal. Ta ehitas kõik uuesti. Täpselt nii, nagu oli olnud. Peaaegu.
Peaaegu on mõnikord halvem kui „üldse mitte".
📋 Nimekiri
Õhtuks oli Kaarel toonud toast vihiku ja pliiatsi. Ta istus linnuse kõrval, jalad ristis, ja kirjutas.
LINNUSE REEGLID, seisis pealkirjas. Ta oli selle alla jooninud kaks korda.
1. Väravast minnakse ainult läbi, mitte üle. 2. Torni ei tohi puutuda. 3. Vallikraavist minnakse üle ainult sillal (kui sild valmib). 4. Lipu peab tagasi panema, kui see kukub. 5. Koerad ei tohi linnuse alale. 6. Kivid peavad olema reas, vahe max üks sõrmelaius. 7. Vett kraavi ainult pool tassi korraga.
Ta mõtles. Lisas: 8. Trepi astmetel ei istuta. 9. Liiva ei visata seinale. 10. Linnuse kõrval räägitakse vaikselt.
Emmi tuli vaatama. Ta luges aeglaselt, sõrm iga rea all.
„Aga mida me teeme?" küsis ta siis.
Kaarel vaatas teda. „Mis mõttes?"
„Linnuses. Mida me teeme linnuses?"
Kaarel avas suu. Siis pani kinni. Ta vaatas nimekirja. Kümme reeglit ütlesid, mida ei tohi. Mitte ükski ei öelnud, mida tohib. Mitte ükski ei öelnud, mis mäng see üldse on.
„Me kaitseme linnust," ütles ta lõpuks.
„Mille eest?"
„Nende eest, kes reegleid ei tea."
Emmi vaatas teda selle pilguga, mida nooremad õed vaatavad siis, kui vanem laps on öelnud midagi, mis kõlab tarkana, aga ei ole tegelikult vastus.
„Mäng ei ole mäng, kui keegi ei mängi," ütles Emmi.
Kaarel kirjutas vihikusse: 11. Mäng selgub hiljem.
🪨 Üks kivi
Järgmine hommik oli tuuline. Mitte tormituul, lihtsalt selline, mis liigutas juukseid ja tõi liivaterasid silma nurka. Kaarel läks linnuse juurde kohe pärast hommikusööki, võileib veel käes.
Üks kivi oli nihkunud. Tagaseina kolmas kivi vasakult. Ta nägi seda kohe – see oli liikunud võib-olla kahe millimeetri võrra, nii et naaberkivi ja selle vahel oli pilu, kuhu mahtus liivateraline valgusriba.
Kaarel pani võileiva maha ja kükitas. Ta nihulas kivi tagasi. Kivi libises, aga mitte päris samale kohale. Liiv all oli kuivanud ja kivi ei istunud enam nii kindlalt. Ta vajutas tugevamini. Kivi läks paika, aga nüüd oli kõrvalkivi natuke ülespoole tõusnud.
Ta parandas seda. Siis parandas järgmist. Nagu kui tõmbad tekki ühest nurgast ja teine nurk tuleb alt ära.
Ta istus kannul ja vaatas. Tagasein oli paigas. Aga torn – kas torn oli alati nii palju paremale kaldu? Ta ei mäletanud enam päris täpselt. Eile oli ta olnud nii kindel. Iga kivi oli olnud õiges kohas. Nüüd oli kõik samas kohas, aga miski tundus teisiti.
Ta puudutas torni õrnalt ühe sõrmega. Torn seisis. Lipp – teravik kivi – oli tipus. Kõik oli paigas. Kõik oli reeglite järgi.
Aga linnusel oli nüüd selline nägu nagu kellelgi, kes hoiab hinge kinni.
🌊 Vaikus
Kaarel istus linnuse kõrval liival. Vihik oli põlvel, aga ta ei kirjutanud. Pliiats oli kõrval maas.
Meri tuli ja läks. Mitte linnuseni – selleks oli veel palju maad – aga hääl oli olemas. Sisse ja välja nagu keegi, kes magab.
Ta vaatas linnust. Seinu, väravat, torni, treppi, vallikraavi, kus polnud vett, sest ta polnud veel tassi toonud. Ta vaatas vihikut. Üksteist reeglit. Viimane ütles: Mäng selgub hiljem.
Emmi oli kuskil taga ja ehitas jälle oma hunnikut. Liivakogumikel polnud seinu ega väravaid ega reegleid. Nad lihtsalt olid. Mõnikord kukkusid kokku. Siis Emmi tegi uued. Ta ei parasndanud, ta alustas otsast.
Kaarel vaatas oma linnust ja mõtles, millal see lõbus oli olnud. Eile hommikul. Esimene kivi. Teine kivi. Kolmas. Siis, kui ta sõrmega mööda serva silitas ja tundis, kuidas kivid kokku sobivad. See hetk, kui linnus alles tuli.
Nüüd ei tulnud linnus. Linnus oli kohal. Ja tema töö oli teda koos hoida.
Tuul puhutas vihiku lehte. Kaarel vaatas reegleid. Ta ei lugenud neid, vaatas lihtsalt ridu – neid siniseid jooni, mis käskisid ja keelasid ja hoidsid kõike paigal.
Ta ei teinud midagi. Istus lihtsalt. Meri tuli ja läks.
🌀 Üks reegel vähem
Tuul tõstis lipu – teravnukk kivi – torni tipust ja kallas selle liiva. Kaarel tõusis. Ta läks ja võttis kivi üles. Hoidis seda korraks. Siis pani taskusse.
Siis tõmbas ta vihiku lahti ja kriipsutas maha reegli number neli: Lipu peab tagasi panema, kui see kukub. Lippu polnud enam. Reegel ei käinud millegi kohta.
Ta vaatas linnust. Ilma liputa tundus torn madalam. Natuke laiem ka, nagu oleks ta õlad alla lasknud. Kaarel pani pea viltu. Polnud paha.
Siis kriipsutas ta maha reegli number kümme: Linnuse kõrval räägitakse vaikselt. See oli algusest peale olnud rumal. Meri ise ei rääkinud vaikselt.
„Emmi!" hüüdis ta.
Emmi tuli kohale, jalad liivased põlvini.
„Tahan sulle midagi näidata. Tule väravast."
Emmi tuli väravast. Kaarel näitas treppi. „Istu siia."
„Aga reegel ütleb –"
„Istu."
Emmi istus trepiastmele. Kaarel kriipsutas vihikust maha reegli number kaheksa: Trepi astmetel ei istuta. Ta istus Emmi kõrvale. Trepp oli kitsas ja nende õlad puutusid kokku.
„Nii," ütles Kaarel. „See on linnus."
„Mida me siin teeme?" küsis Emmi.
Kaarel mõtles. „Istume."
Emmi noogutas, nagu oleks see kõige mõistlikum asi, mida keegi on terve päeva jooksul öelnud. Ja nad istusid. Ja see oligi mäng.
🐚 Nii ta jäi
Õhtuks oli vallikraavist saanud jõgi. Mitte pool tassitäit – Emmi oli toonud terve ämbri ja kallas selle korraga sisse. Vesi uhus ühe seinakivi viltu. Kaarel vaatas. Vaatas veel. Jättis.
Viltu kivi kõrval oli nüüd väike lomp, kus peegeldus taevas. Emmi ütles, et see on järv. Kaarel ütles, et linnustel pole järve. Emmi ütles, et sellel on. Kaarel ei vaielnud.
Torn oli endiselt kõige kõrgem koht, aga tal polnud enam lippu ja see oli okei. Trepp oli veidi laiali, sest nad olid seal istunud. Värav oli värav, aga nüüd mahtus sealt läbi ka Pontu, kes oli jälle kohale ilmunud ja seekord lihtsalt lebas linnuse kõrval, lõug käppade peal.
Vihikus oli nüüd maha kriipsutatud neli reeglit. Alles oli seitse. Kaarel vaatas neid ja mõtles, et homme kriipsutab ta võib-olla veel ühe. Või mitte. Vaatab siis.
Päike oli madal ja linnuse varjud olid pikemad kui linnus ise. Emmi ase oli endiselt seal taga – vormitu liivakuhil, mis ei näinud mitte millegi moodi. Aga praegu istus Emmi siin, Kaarelil kõrval, ja nende linnus oli – noh. See oli nii nagu ta oli. Paar kivi viltu. Üks reegel, mis ütles, et mäng selgub hiljem.
Mäng oli selgunud.