Liisu keeras end voodis ühele küljele, siis teisele. Ta tõmbas teki lõuani ja pigistas silmad kinni. Aga uni ei tulnud. Kuskil kaugusel tiksutas kell, ja kuu ujutas tema toa seinu pehme hõbedase kumaga.
Liisu avas silmad ja vaatas aknast välja. Tähed särasid nagu tillukesed küünlad taevalael. Ja siis – mis see seal oli? Midagi hõbedast ja pehmet libises aeglaselt üle öötaeva, otse tema akna poole.
See oli väike pilvelaev. Valge ja sädelev, nagu oleks keegi selle kuuvalgusest ja hommikuudust keeranud. Laeva pardal seisid kolm tillukest olendit, kelle tiivad helkisid nagu kastehelmestega kaetud ämblikuvõrgud.
„Liisu!" sosistas kõige väiksem haldjake ja ulatas talle oma peene käekese. „Me oleme unehaldjad. Kas tuled meiega kaasa?"
Liisu süda hakkas soojalt ja rõõmsalt põksuma. Ta sirutas käe aknast välja ning haldjake haaras sellest õrnalt kinni. Liisu keha muutus kergeks nagu sulg ja ta tõusis õhku, kuni ta paljad jalad puudutasid pilvelaeva pehmet tekki.
Laeva põhi oli pehme nagu kõige paksem lambavill. Liisu vajus sellesse soojalt sisse ja naeratas. Unehaldjad tõmbasid hõbedased aerud välja ning laev hakkas aeglaselt ja vaikselt libisema üle öise taeva.
All nende jalge all avanes kogu Eesti – tumedad metsad, uinutud järved ja väikesed külad, kus majades põlesid soojad kollased tuled. Pilvelaev libises üle Tartu katuste, kus korstnatest tõusis õhuke halli suitsu keerdjas niit.
Kõige vanem haldjake avas väikese kuldse koti. Sealt voolas välja midagi, mis helendas nagu tähetolm – pehmed, õrnad helbed, mis langesid alla nagu lumi, aga aeglasemalt, palju aeglasemalt.
„Need on unenäod," sosistas haldjake. „Igal lapsel on oma."
Liisu vaatas, kuidas üks helves libises alla ja puudutas ühe väikese maja akent. Helves muutus soojaks valguseks ja kadus akna taha. Seal sees magas kindlasti keegi pisike laps, kes nüüd nägi unes midagi väga ilusat.
Laev sõudis edasi üle Saaremaa. All laiusid pimedad okasmetsad ja mere lained helkisid kuuvalguses nagu hõbedased soomused. Tuul oli soe ja mahe, nagu suveõhtu hingus põsel.
„See unenägu on ühele poisile, kes armastab laevu," ütles väikseim haldjake ja laskis kuldse helbe alla. See langes aeglaselt, keerldes nagu vahtralehe seeme, ja puudutas ühe väikese rannamaja akent.
Liisu sai ka ise proovida. Haldjake puistas talle ühe helbe peopessa. See tundus soe ja kerge – nagu oleks ta hoidnud peopesas tillukest päikesekiirt. Liisu puhus hellalt ja helves lendas alla, ühe uinuva tüdruku aknale, kes hoidis kaisukaru kallistades kinni.
„Sa oled hea unenägude külvaja," kiitsid haldjad.
Laev libises tagasi üle Eesti. Liisu silmad muutusid raskeks ja raskemaks. Ümberringi valitses sügav vaikus – ainult tuul sosistas laeva hõbedases purjes ja haldjate tiivad kahisesid õrnalt nagu siidipaber.
Nad sõudsid üle Peipsi järve, mis helkis all nagu suur hõbedane peegel. Üle Pandivere kõrgustiku, kus metsad uinusid udus. Üle Tallinna tornide, kus isegi linnud magasid tiibade all pead.
Kõikjal külvasid haldjad oma helendavaid unenägusid ja Liisu aitas neid, kuni ta silmalaud muutusid nii raskeks, et ta ei jaksanud neid enam lahti hoida. Pilvelaeva pehme põhi kõigutas teda nagu häll – edasi-tagasi, edasi-tagasi, edasi…
Kui Liisu silmad avasid, oli ta tagasi omas voodis. Tekk oli soojalt tema ümber ja hommikuvalgus hiilis õrnalt kardinate vahelt tuppa. Kõik oli vaikne ja rahulik.
Liisu naeratas. Tema põsel oli midagi – üks tilluke hõbedane helves, mis sulas aeglaselt ära nagu lumehelves soojal peopesal. Unehaldjad olid talle ka unenäo jätnud.
Ta keeras end küljele, tõmbas teki lõuani ja sulges silmad. Ja seal, tema südames, särasid kõik need soojad mälestused – pilvelaev ja tähed ja helendavad helbed, mis langesid aeglaselt alla magavatele lastele üle kogu Eesti.
Ja Liisu uinus jälle, rahulikult ja õnnelikult.