👟 Sünnipäevakingad
Oliver rebis pakkepaberit nii kiiresti, et tükid lendasid üle kogu toa. Karbi sees olid kingad — tulipunased, kuldsete triipudega, ja nende tallad särasid nagu päikese käes.
"Need on kiirusekingad," sosistas Oliver ja pigistas neid vastu rinda. Ta teadis täpselt, mida nendega teha. Eelmisel nädalal oli Mia võitnud mänguväljakul jooksuvõistluse ja kõik olid plaksutanud nii kõvasti, et isegi tuvid lendasid minema. Oliver oli ka plaksutanud, aga seest tundus kõht natuke tühjana. Ta tahtis, et keegi plaksutaks niimoodi temale.
"Emme, ma lähen õue!" hüüdis ta ja tormas juba uksest välja, kingad kaenla all. Mänguväljaku ääres ootasid Mia, Kaspar ja väike Liisu. Oliver istus pingile ja tõmbas kingad jalga. Need sobitusid täpselt. Varbad kipitasid natuke, nagu oleks keegi neid kõditanud.
"Vaadake," ütles Oliver ja tõusis püsti, rind ette. "Ma olen nüüd kõige kiirem jooksja mänguväljaku ajaloos." Ta hakkas jooksma — ja kingad LÄKSID. Aga mitte nii, nagu Oliver oli mõelnud. Jalad viisid teda nii kiiresti edasi, et ta keha ei jõudnud järele. Kõigepealt läksid käed tuulikus ringi, siis hakkas nina maad ligi otsima, ja PLUMPS — Oliver lebas kõhuli liivakasti ääres. Kingad aga libisesid tema jalgadest välja ja jooksid edasi, punased kuldsete triipudega, otse mänguväljaku poole.
"Minu kingad!" karjus Oliver ja sülitas liiva suust välja. Mia, Kaspar ja Liisu vaatasid suurte silmadega, kuidas tühjad kingad üle muru sööstsid. Siis hakkas Liisu kihisema ja varsti naersid kõik. Oliver tundis, kuidas kõrvad kuumaks läksid. See pidi olema tema suur hetk, aga selle asemel istus ta liivane ja paljasjalgne.
🎠 Hullumeelne tagaajamine
Oliver kargas püsti ja pistis kingadele järele jooksma. Need punased pahalased olid juba liumäe juures — aga selle asemel, et alla lasta, ronisid nad mööda libediradu ÜLES. Kingade kuldsed triibud vilkusid päikese käes.
"Seiske ometi paigal!" hüüdis Oliver. Ta ronis liumäest üles, aga kui ta tippu jõudis, olid kingad juba all ja hüppasid kiigele. Nad kiikusid — edasi-tagasi, edasi-tagasi — nagu nähtamatu laps neis istus. Oliver lasi alla ja jooksis kiige juurde, aga kingad hüppasid juba karusellile. Karusell hakkas ise pöörlema, kingad sõitsid ringiratast ja nende paelad lehvisid tuules.
"Sa ei saa neid kätte," ütles Mia, kes oli talle järele tulnud. "Nad on liiga kiired." Aga Oliver ei kuulanud. Ta tahtis oma kingi tagasi, kohe ja praegu.
Oliver hüppas karusellile, aga kingad olid juba maas ja sööstsid edasi, mööda teerada, aia alt läbi, otse järve poole. Oliver jooksis paljajalu üle muru, tallad olid märjad ja rohelised, süda peksis vastu ribi. Kingad jõudsid järve äärde ja siis — plõks! Üks king hüppas veele nagu visatud kivike. Plõks, plõks, plõks! Teinegi lendas järele. Nad hüppasid üle vee kuni väikese kivini järve keskel ja jäid sinna seisma. Paelad rippusid nagu kaks väikest lippu.
Oliver jäi kaldale seisma. Vesi oli tume ja külm. Ta ei saanud sinna minna, seda ta teadis.
"Tulge tagasi!" karjus ta. Kingad ei liikunud. Nad seisid kivil, punased ja kuldsed, ja Oliver oleks vandunud, et nad vaatasid teda.
🌟 Koos on kõige kiirem
Oliver istus maha. Murul oli niiske ja jalad olid külmad, aga ta ei viitsinud enam joosta. Ta vaatas kingi, kes seisid seal kivil nagu kaks väikest punast lindu. Esimest korda kogu päeva jooksul oli Oliver lihtsalt... vaikne.
Mia istus tema kõrvale. Mõnda aega ei öelnud kumbki midagi. Siis ütles Mia: "Oliver, kas sa märkasid, mida nad tegid?"
"Jooksid minema," pomises Oliver.
"Ei. Mõtle järele. Nad ronisid liumäest üles. Kiikusid kiigel. Sõitsid karussellil." Mia vaatas teda. "See on ju sinu lemmikmänguväljakurada. Sa teed iga päev täpselt niimoodi — liumägi, kiik, karusell."
Oliver avas suu ja pani uuesti kinni. Ta vaatas kingade poole ja nägi seda nüüd selgesti. Nad polnud põgenenud. Nad olid teinud täpselt seda, mida tema iga päev kõige rohkem armastas. Nad tahtsid mängida.
Oliver tõusis püsti. Ta ei karjunud seekord. Ta ütles lihtsalt, päris vaikselt: "Hei, kingad. Ma tahan teiega koos mängida."
Kivil liigahtas midagi. Kingad hüppasid — plõks, plõks, plõks — tagasi üle vee, täpselt nagu enne, ja maandusid Oliveri ette murule. Oliver astus sisse, aeglaselt ja ettevaatlikult. Varbad kipitasid jälle, aga seekord tundus see sõbralik.
"Lähme mängima," ütles Oliver. Ja nad jooksid — aga mitte võidu. Mia jooksis kõrval, Kaspar ja Liisu ka. Nad ronisid liumäest üles ja lasid alla, kiikusid nii kõrgele, et jalad puudutasid pilvi, ja pööritasid karusellil, kuni maailm oli üks suur naerukarva triip. Kingad jooksid täpselt nii kiiresti, kui Oliver tahtis, mitte rohkem.
Ja kui nad lõpuks hinge tõmbama jäid, plaksutasid kõik. Mitte sellepärast, et Oliver oli esimene. Sellepärast, et see nägi välja nii lõbus, et keegi ei tahtnud enam istuda.