🪄 Kepp, mis ei kuula
Lilian hoidis uut võlukeppi nii tugevasti, et sõrmeotsad läksid valgeks. Kepp oli tehtud valgest kasepuust ja selle otsas istus tilluke kuldne täht. See oli kõige ilusam asi, mida Lilian oli kunagi näinud.
"Kas sa tahad, et ma näitan sulle, kuidas seda hoida?" küsis Rosalie, kes seisis ukse juures ja naeris oma sooja naeratust. Rosalie oli juba suur — ta käis nõiakooli viimasel aastal ja tema loitsud olid alati täiuslikud. Homme oli tema ülesanne kogu Kevadpidu juhtida.
Lilian kehitas õlgu. "Ma tean seda juba!" ütles ta ja vibutas keppi õhus. Tegelikult ei teadnud ta üldse, kuidas seda hoida. Aga Rosalie ei tohtinud seda teada. Lilian pigistas silmad kinni ja sosistas lilleloitsu. "Ma pole üldse närvis!" lisas ta kõva häälega.
Kepi otsast prahvatas üks ainus väike lill. See rippus longu nagu unine uss ja kukkus siis põrandale maha. Lilian neelatas. "Ma tegingi seda meelega nii!" ütles ta kiiresti. "Harjutan homme päris loitsu." Rosalie vaatas teda korraks vaikides, aga ei öelnud midagi. Lilian hoidis naeratust nii kõvasti, et lõuad valutasid.
🐱 Murru ütleb tõtt
Kui Rosalie oli ära läinud, hiilis Lilian oma tuppa ja sulges ukse. Murru, tema must kass, magas voodil kerasse tõmbununa. Lilian vaatas keppi. Homme pidi ta kogu kooli ees loitsu tegema. Kogu kooli ees! Ja Rosalie vaataks pealt.
"Ma teen midagi nii uhket, et kõik aplodeerivad," sosistas Lilian iseendale. Ta suunas kepi Murru poole. "Mulle meeldib see loits, see on lihtne!" ütles ta — kuigi ta polnud seda kunagi proovinud. Ta tahtis muuta Murru roosaks, sest see oleks peol nii eriline.
Kepp tõmbas ja sähvatas. Aga Murru ei muutunud roosaks. Selle asemel tõusis tool lakke. Raamatud hakkasid tiireldama. Seinad muutusid oranžide ja roheliste triipudega kirjuks. Ja Murru — Murru tegi suu lahti ja ütles inimese häälega: "Miks sa alati teeskled?"
Lilian ehmus nii, et astus kolm sammu tahapoole. "Ma ei teeskle!" karjus ta. Koridoris kostis samme. Lilian tormas ukse juurde ja pani selle kinni, aga oli juba hilja — Rosalie lükkas ukse lahti ja seisis seal, suu ammuli. Lill, mis rippus laest, tilkus Rosalie pealaele. Murru kordas rahulikult: "Miks sa alati teeskled?" Lilian tundis, kuidas kõrvad kuumaks läksid. "Kepp on katki!" karjus ta. "See on lollide kepp!" Ta viskas kepi nurka. Kepp maandus tumedalt — isegi tilluke kuldne täht ei hiilanud enam. Lilian vajus põrandale ja tõmbas põlved vastu rinda.
🌸 Üks tilluke lill
Rosalie ei öelnud "Tõuse püsti." Ta ei öelnud "Ära nuta." Ta istus lihtsalt Liliani kõrvale maha, otse põrandale, triibulise seina äärde. Murru tuli ja pressus ennast nende vahele.
"Kas sa tahad näha midagi?" küsis Rosalie vaikselt. Ta tõmbas taskust väikese kulunud päeviku ja avas selle. Lilian luges läbi pisarate: "Ma ütlesin kõigile, et ma ei karda, aga tegelikult värisesid mu käed nii palju, et mu esimene loits muutis õpetaja juuksed roheliseks."
"See olid sina?" sosistas Lilian. Rosalie noogutas ja naeris. "Mu kepp hakkas tööle alles siis, kui ma nutsin kogu kooli ees ja ütlesin — ma kardan." Lilian vaatas oma suurt õde pärani silmi. Rosalie, kes oli alati nii julge ja tubli — tema oli ka kartnud?
Lilian roomaas nurka ja võttis kepi kätte. See oli külm ja tume. Ta hingas sügavalt sisse. "Ma kardan, et mu loits on kole," ütles ta tasaselt. "Ma kardan, et sa naerad mu üle. Ma tahan nii väga, et sa oleksid minu üle uhke." Kepp soojenes tema peopesas. Kuldne täht hakkas kumama. "Ma ei tea, kuidas seda õigesti teha," sosistas Lilian. "Aga ma proovin."
Ta vibutas keppi ja sosistas lilleloitsu — sedasama, mis enne longu oli vajunud. Üks tilluke valge lill kasvas kepi otsast. Lilian vaatas seda — ja lill puhkes lahti. Seest tõusid sädelevad liblikad, üks, kaks, kümmekond. Nad puudutasid triibulisi seinu, mis muutusid tagasi tavaliseks. Üks liblikas maandus Murru ninale — kass lõpetas rääkimise ja hakkas lõristama. Viimane liblikas istus Rosalie õlale. Rosalie vaatas Liliani ja ütles: "Sa oled julge." Ja see tähendas rohkem kui kõik muu maailmas.