Ajasõber

🌀 Uus poiss

Tom istus koolisööklasse nurka ja torkis kahvliga kartuliputru. Putru oli külm ja kartulitükid olid sees, aga see polnud põhjus, miks ta midagi alla ei saanud. Kolm nädalat uues koolis ja ikka polnud kedagi, kellega koos istuda. Mitte et keegi oleks tema vastu kuri olnud — lihtsalt keegi polnud tema vastu üldse midagi olnud.

Siis istus keegi tema kõrvale. Lihtsalt nii — ilma küsimata, ilma kõhklemata. Poiss, keda Tom polnud varem näinud. Tal olid tumedad juuksed, mis seisid igasse suunda, ja silmad, mis vaatasid sööklat ringi nagu oleks ta muuseumis.

"Kas see on... kartul?" küsis poiss, osutades Tomi taldrikule.

"Jah. Noh, peaks olema," vastas Tom.

Poiss noogutas tõsiselt, nagu oleks Tom öelnud midagi väga olulist. "Ma olen Alex. Ma olen ka uus."

"Tom. Mina olen ka — noh, kolm nädalat juba."

Alex tõstis kahvli üles ja uuris seda pingsalt, nagu poleks ta päris kindel, mida sellega teha. Tom ei öelnud midagi — ta teadis ise, milline tunne on, kui kõik on võõras. Aga siis märkas ta Alexi käekella. See oli laiem kui tavaline, kummalise halli metalliga, ja ekraanil jooksid numbrid, mida Tom polnud kunagi näinud. Mitte tavalised numbrid. Pigem nagu sümbolid, mis muutusid iga sekundi tagant.

"Äge kell," ütles Tom.

Alex tõmbas käe kiiresti laua alla. "See on lihtsalt... perekonna asi."

Nad rääkisid kogu lõunapausi. Alex ei teadnud, mis on "wifi." Ta ehmatas, kui kooli ees veoauto pidurid krigisesid, ja ta küsis, miks inimesed kannavad pabereid taskus — "kas need on mingid tunnistused?" Tom naeris ja seletas, mis on raha. Alex vaatas viiekroonist nii, nagu oleks see maagiline artefakt.

Sellel õhtul kõndis Tom koju naeratades. Esimest korda pärast kolimist.

👻 Läbikumav käsi

Järgmisel päeval istusid nad jälle koos. Ja ülejärgmisel ka. Nädala pärast olid nad lahutamatud — Alex tuli peale kooli Tomi juurde ja Tom näitas talle kõike, mida Alex kuidagi ei teadnud. Kuidas telerit käivitada. Kuidas rattaga sõita. Kuidas jäätist osta.

"Sa oled nagu teiselt planeedilt," naeris Tom ühel pärastlõunal, kui nad istusid Tomi tagaaias vanal pingil.

Alex ei naernud kaasa. "Mitte teiselt planeedilt. Teisest ajast."

Tom arvas, et see on nali. Aga siis libises päike pilvede tagant välja ja langes otse Alexi käele, mis lebas pingil. Tom vahtas. Ja vahtas uuesti. Alexi sõrmed — ta nägi läbi nende. Mitte päriselt, mitte nagu klaasist. Aga puidumuster pingil paistis õrnalt läbi naha.

"Alex," sosistas Tom. "Su käsi..."

Alex tõmbas käe varju ja pigistas selle rusikasse. Ta oli kaua vait. Siis ütles ta tasasel häälel: "Ma olen aastast 2124, Tom. Ma tulin ajamasinaga, aga see purunes maandumisel. Ja nüüd ma... ma ei kuulu siia. See aeg lükkab mind välja, iga tunniga natuke rohkem."

Tomi süda tagus nii kõvasti, et ta tundis seda kõrvus. "Mis juhtub, kui sa... lõpuni kustud?"

"Ma ei tea. Aga ma arvan, et mind lihtsalt enam poleks. Mitte siin, mitte seal. Mitte kusagil."

Tom tõusis püsti. "Kus see masin on?"

Alex viis ta vana garaaži taha metsaservas. Seal, okste ja lehtede alla peidetuna, oli miski, mis nägi välja nagu lõhutud mootorratas kristallist ja metallist. Osa tükke olid laiali lennanud — üks vilkuv kild oli kinni puutüves, teine lebas samblal.

"Ma vajaks energiaallikat," ütles Alex. "Aga sellist asja siin aastal ei eksisteeri."

"Me leiame lahenduse," ütles Tom. "Ma luban."

Aga järgmisel hommikul, kui Tom Alexi kooli ees kohtas, nägi ta kohe — Alex oli jälle veidi kahvatum. Veidi rohkem nagu unenägu kui päris poiss.

📚 Raamatukogu kelder

Alex oli kogu hommiku vaikinud, aga matemaatikatunni ajal lükkas ta Tomile pingi all volditud paberilehe. Tom avas selle süles. Joonis — mingi hoone plaan, ja selle all sõna: RAAMATUKOGU.

Peale tunde rääkis Alex kiiresti, pilku maha: "Mu vanaisa oli ka ajareisija. Ta elas kunagi siin linnas. Ta peitis igas kohas juhiseid — igaks juhuks, kui midagi peaks valesti minema. Ja ma tean, et üks peidik on vana raamatukogu keldris."

Linna raamatukogu oli vana telliskivihoone, mille aknad olid nii kõrgel, et ainult täiskasvanud said välja vaadata. Kelder oli ametlikult "suletud remondi tõttu" — aga Tom oli juba tähele pannud, et keldriuks oli vana ja lukk logises.

Nad ootasid, kuni raamatukoguhoidja läks tagahoovi suitsetama, ja libisesid treppidest alla.

Kelder oli tolmune ja pime. Tom lülitas telefoni taskulambi sisse. Vanad raamaturiiulid seisid seintele piki nagu valvurid. Ja siis ta tundis seda. Midagi oli siin... valesti. Õhk oli raske ja kõrvus sumises.

"Alex, vaata!" sosistas Tom.

Sein kell — vana pendliga uurikell — käis tagurpidi. Mitte aeglaselt, mitte nagu rikki. Osuti liikus sujuvalt ja kindlalt vastupäeva, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas.

"Ajalekked," ütles Alex vaikselt. Tema nägu oli kahvatu — kahvatumas kui enne, märkas Tom kõhus torkavalt. "Mu katkine masin ajab aja segi. Need lekked levivad. Ja kui me masinat ei paranda..." Alex neelas. "Siis ei kao mitte ainult mina. Kogu see koht võib aja segadusse minna."

Riiuli peal liikusid raamatud. Lihtsalt nii — nihkusid sentimeeter-kaupa, nagu lükkaks neid nähtamatu käsi. Üks raamat kukkus avali põrandale, lehekülgedel tekst, mida Tom ei suutnud lugeda — kirjatähed olid võõrad, nagu tulevikust.

"Otsime kiiresti," ütles Tom ja hakkas riiuleid süstemaatiliselt läbi vaatama. Käed värisesid, aga ta otsis.

🔐 Tolmune päevik

Nad otsisid peaaegu tunni. Raamatud nihkusid, kellad käisid tagurpidi, ja ühel hetkel nägi Tom, kuidas laua peal olev pliiats tõusis iseenesest õhku ja jäi hõljuma. Ta pigistas hambad kokku ja otsis edasi.

Alex leidis selle. Mitte riiulilt — seina seest. Üks telliskivi oli lahti ja selle taga oli metallkarp. Karbi sees lebas väike nahkkaaneline päevik.

"Vanaisa!" ütles Alex ja avas päeviku kähku. Aga tema nägu muutus. Ta lehitses lehti, aeglasemalt nüüd, ja siis peatus. Tema käed — need läbipaistvad, värisevad käed — vajusid alla.

"See ei ole mu vanaisa oma," sosistas ta.

"Kelle oma?"

Alex keeras päeviku ümber. Viimasel leheküljel oli foto — veidi kollakaks tõmbunud, nurkadest kulunud. Kaks poissi, umbes kaheksa-aastased, naeratamas. Üks neist oli päris kindlalt Tom. Ja teine...

"See olen mina," ütles Alex. "Aga see päevik — see käekiri — see on minu oma. Täiskasvanuna."

Tom võttis päeviku ja luges viimast sissekannet. Käekiri oli väike ja hoolikas:

*"Kõik sai alguse Tomist. Tema oli see, kes leidis puuduva tüki — mitte masinast, vaid minust. Ta õpetas mulle, et julgus tähendab karta ja ikkagi teha."*

Foto all oli allkirjaga kaart. Koolimaja plaan. Ja üks tuba — keemialabor — oli ringiga ümbritsetud. Kõrval märkus: *"Varuenergiaelement. Igaks juhuks."*

"Sa ei sattunud minu juurde juhuslikult," ütles Tom aeglaselt, ja ta tundis, kuidas nahk kätel kananaha läks. "Sina — tuleviku-sina — teadis, et ma olen see, kes sind päästab."

Alex vaatas teda. Tema silmad olid niisked ja ta alumine huul värises. "Aga kas sa saad? Labor on lukus. Ja hr Tamm..."

Nagu vastuseks kostis trepist ülevalt samme.

🚪 Hr tamm ja valik

"Poisid!" Hr Tammi hääl kõlas trepist alla nagu kellavilin. "Ma tean, et te seal all olete!"

Tom haaras päeviku ja pistis kapuutsi alla. Alex libises riiuli taha — aga siin all pimedas nägi Tom liiga selgelt, kuidas Alexi keha helendas nõrgalt, nagu poolläbipaistev latern.

Hr Tamm ilmus keldrisse. Tal olid prillid viltu nina peal ja ta hingas raskelt. "Ma olen teid terve nädala jälginud. Alex, sinu teadmised tunnis — sa teadsid eile asju, mida ükski kaheksaaastane ei saa teada. Ja nüüd te olete linna raamatukogu keldris, kus juhtuvad — ma nägin seda — kuidas pliiats iseenesest hõljub!"

"Hr Tamm, palun—" alustas Tom.

"Ei, kuula." Õpetaja kükitas nende ette. Tema hääl oli nüüd pehmem, aga silmad olid kindlad. "Ma ei tea, mis toimub, aga Alex vajab abi. Päris abi. Ma tean teadlasi ülikoolis, kes—"

"Ei!" Alex astus riiuli tagant välja. Tema käed olid näha ja hr Tammi sõnad jäid pooleli. Ta vahtas Alexi sõrmi, mille läbi paistis keldri põrand.

"Mis... mis sinuga on?" sosistas õpetaja.

"Kui te viite ta teadlaste juurde, siis on liiga hilja," ütles Tom. Ta üllatustas iseennast — ta hääl oli kindel, kuigi ta süda jooksis. "Nad hakkavad uurima ja küsima ja testima ja selleks ajaks pole Alexit enam olemas."

Hr Tamm vaatas Tomi otsa. Siis Alexi otsa. Siis jälle Tomi otsa.

"Sa oled kaheksa aastat vana, Tom. Sa ei saa—"

"Ma tean, mida ma tegema pean. Palun — ärge praegu segage."

Hr Tamm avas suu. Sulges selle. Tõusis püsti ja sõi sõnad alla. Tom haaras Alexi käest — see tundus nagu jahe tuuleiil, mitte nagu päris käsi — ja nad jooksid trepist üles, hr Tammist mööda, õue vihmasesse õhtusse.

⚡ Labori lukk

Kool oli tühi. Viimane buss oli ammu ära sõitnud. Tom ja Alex jooksid mööda pimedat koridori keemialabori poole. Alexi sammud ei tekitanud peaaegu heli — ta oli nii kerge, nii peaaegu olematu, et Tom pidi pidevalt üle õla vaatama, et ta ikka seal on.

"Tom," ütles Alex. "Ma tunnen, kuidas see läheb. Nagu ärkaks unenäost, aga vastupidi."

"Ära räägi nii. Me oleme kohal."

Labori uks. Ja uus lukk — kood-lukk, läikiv ja hõbedane. Hr Tamm oli vahetanud lukud nädal tagasi, sest keegi oli keemialaborist katleid "laenanud." Tom vaatas koodi numbreid ja tundis, kuidas lootus hakkas kuhtuma.

Siis ta peatus. Koridori seinal rippuv kell — see oli hakanud tiksuma tagurpidi. Nagu raamatukogus. Ajalekked olid levinud siia.

"Alex," ütles Tom aeglaselt. "Raamatukogus — ajalekked panid lukud lonkama. Kell läks tagurpidi ja elektriline kell riivistus seina peal avas ise ukse. Mäletad?"

Alex noogutas, ise juba peaaegu kummituslik.

Tom vaatas koodilukku. Kui ajakummalus jõuab siia... Seinakell tiksutas nüüd kindlalt vastupäeva. Tom pani sõrmed lukule ja sisestas kooli vana koodi — selle, mis oli olnud enne lukuvahetust — tagurpidi. Klikk. Tuli roheline tuli. Uks avanes.

"See töötas," hingas Tom. "See päriselt töötas."

Labori sees oli pime. Tom valgustas telefoniga ruumi ja meenutas kaarti päevikust. Tagumine sein, kolmas kapp vasakult, alumine sahtel. Ta tõmbas sahtli lahti. Seal, vana koolikella ja kuivanud liimipulkade vahel, oli väike silinder — hõbedane, soravast suurem, ja see helendas siniselt.

"See on see," ütles Alex ja tema hääl murdus. "Varuenergiaelement."

Ukse tagant kostis samme. Hr Tamm oli neid jälitanud.

💫 Sõnum ajas

Hr Tamm seisis laboriuksel ja ta pilk liikus Tomilt silindri peale, silindrilt Alexi peale. Alexi peale, kellest oli järel ainult piirjoon ja paar helendavat laiku, nagu oleks keegi joonistanud poissi õhku ja hakanud siis kustutama.

"Ma pean aitama oma sõpra ja mul pole aega seletada," ütles Tom. Ta hääl värises, aga ta ei vaadanud maha. "Palun usaldage mind."

Hr Tamm vaatas Alexi läbipaistvat kätt, mis ulatus silindri poole. Õpetaja nägu oli valge. Ta astus ukse eest kõrvale.

Tom andis silindri Alexile. Alexi sõrmed olid nii hõredad, et Tom kartis, et ese kukub läbi — aga Alex pigistas ja hoidis. Nad jooksid tagaaiast metsaservani, kus purustatud ajamasin lebas okste all. Alexi jalad puudutasid maad vaevalt.

"Siia," sosistas Alex ja asetas silindri masina südamesse — kristall-tüüpi pesasse, mis klõpsatas kinni. Masin hakkas sumisema. Mitte kõvasti, pigem nagu kauge muusika.

"Alex," ütles Tom ja ta kurk pigistus kokku, "kas me näeme veel?"

Alex naeratas. Ta oli praegu rohkem valgus kui poiss, aga see naeratus oli päris. "Sa tead juba vastust. Sa lugesid päevikut."

Masin helendas. Valguslaine jooksis mööda kristalli ja Alex muutus säravamaks ja säravamaks, kuni Tom pidi silmad kinni pigistama. Soojuselaine lõi üle tema näo nagu suvine tuul ja siis — vaikus.

Tom avas silmad. Alex oli läinud. Masin oli läinud. Isegi okasjäljed samblal olid kadunud, nagu poleks midagi seal kunagi olnudki.

Aga maas, täpselt seal, kus Alex oli viimati seisnud, lebas käekell. See kummaline, lai, halli metalliga käekell. Tom võttis selle üles kõristevate kätega. Ekraanil jooksid numbrid — ja siis need peatusid ja moodustasid sõnad, mida Tom seekord lugeda oskas:

*"Aitäh, parim sõber ajas. Kohtume 2124."*

Tom pani käekella randmele. See oli veel soe.

Ta istus kännule ja vaatas, kuidas esimesed tähed tulid välja. Hr Tamm leidis ta sealt pool tundi hiljem — istumas rahulikult, käekell randmel, ja näol selline ilme, nagu oleks ta äsja ära teinud midagi, mida keegi teine poleks suutnud. Õpetaja ei küsinud midagi. Ta istus lihtsalt kännu kõrvale ja nad vaatasid koos tähti.

Tom teadis, et homme on ta koolis jälle uus poiss ilma sõbrata. Aga ta teadis ka midagi muud — et ta oli see, keda oli vaja, täpselt siis, kui oli vaja. Ja et kusagil, sada aastat ees, naeratas keegi ja mäletas.