Huntirix: Kadunud meloodia ja tähetolmu otsingil

Ühel õhtul, kui taevas oli kreemikas ja kuu paistis nagu õrn vaniljejäätis, kuulis Markus oma akna taga imelikku heli. See polnud vihm ega tuul. See oli tuut-tuu! — nagu väike rong. “Kas keegi sõidab mu akna taga?” küsis ta sosinal. Ema naeratas: “Võib-olla on see lihtsalt öörong, mis viib uned kohale.” Aga Markus ei olnud kindel. Ta puges teki alla, jättes ühe silma natuke avatuks. Ja siis ta nägi. Otse üle tema maja liikus pilverööbastel Karukommide rong — kümme vagunit täis värvilisi, läikivaid kummikomme, mis helkisid nagu tähed. Rongi ees sõitis suur aurumasin, mille korstnast tuli roosat auru. Sellel oli silt: “KARUKOMMIDE JAAM – MAGUSUSENI 3 PILVE.” Markus ahmis õhku. “Taevas ongi rong!” Ja rongist kostis vaikne laul: Tu-tuu, tu-tuu, kummikaru toome su juurde, pilverööpad viivad, magus tuul meid juhte. Rong aeglustas. Üks vagun avanes ja sealt kukkus alla… midagi pehmet ja värvilist. Üks kummikaru maandus otse Markuse aknalauale. Ta oli oranž, natuke kleepuv ja silmad läikisid nagu pisikesed lambid. “Õhtust!” ütles karu. “Ma olen Marmelaad, Karukommide jaama abivalvur.” Markus istus voodis sirgelt. “Sa räägid!” “Kummikaru, kes ei räägi, on lihtsalt komm,” vastas karu tähtsalt ja hüppas Markuse padjale. “Kas sa kukkusid kogemata alla?” “Ei, ei. Meil on täna eriline tarne. Üks lamp süttis just sinu kodu kohal — see tähendab, et keegi vajab lisamagusust.” “Mina või?” “Muidugi sina! Sa muretsesid täna liiga palju matemaatikatesti pärast. Aga Karukommide jaamas on reegel: murede asemel tuleb unistusi toita.” Markus itsitas. “Kas rong sõidab päriselt taevas?” “Jah. Meil on rööpad, mis on tehtud suhkrukristallidest ja rõõmust. Rong liigub ainult siis, kui lapsed unistavad.” “Aga mis juhtub, kui keegi enam ei unista?” “Siis jääme seisma,” ohkas Marmelaad. “Ja ilma unistusteta pole meil kuhugi minna.” Karu silitas oma kõhtu ja tõmbas sealt väikese tasku. “Siin on pilet,” ütles ta ja ulatas Markusele läikiva roosaka sedeli. Sellel oli kirjas: “ÜKS SÕIT: KARUKOMMIDE JAAMA.” “Kas ma saan kaasa tulla?” “Kui sa silmad sulged ja mõtled millegi armsa peale.” Markus pani silmad kinni. Mõtles oma koerale, vanaemale ja soojale pannkoogihommikule. Ja korraga tundis ta, kuidas voodi muutus pehmeks ja kergeks nagu pilv. Kui ta uuesti silmad avas, istus ta ise rongi vagunis! Aknast paistis kuu, mis vilgutas talle valgust nagu latern. Vaguneid täitsid tuhanded väikesed kummikommikarud — mõni luges raamatut, mõni tantsis, mõni lihtsalt norskas rahulikult. Rongijuht — suur sinine karu — pööras ümber ja hõikas: “Tere tulemast! Järgmine peatus: Unistuste jaam!” Kõik karud plaksutasid käpukestega. Markus tundis, kuidas kogu rong vappus rõõmust. Jaama juures seisid pilvetöölised, kes keetsid suures potis magusat vihmasegu. Nad kallasid selle vormidesse, mis olid täpselt kummikaru kujuga. “See on meie töö,” selgitas Marmelaad. “Kui mõni laps on liiga väsinud või murelik, saadame talle mõne kummikaru alla. See aitab tal naeratada.” “Kas need kummikommid lähevad päriselt alla maale?” “Jah. Aga mitte kõik — mõni jääb valvama unistusi. Näe, see sinine karu siin,” Marmelaad osutas, “on minu sõber Mustikas. Tema istub laste voodipeatsil ja hoiab õudusunenäod eemal.” Markus noogutas ja tundis, kuidas silmad vajuvad kinni. Rongisõit oli nii pehme ja vaikne, et iga ratta klõpsatus kõlas nagu tasa-tasa, maga, maga. Marmelaad pani talle ümber väikese karamellikatte ja sosistas: “Kui ärkad, oled tagasi oma voodis. Aga kui kuuled öösel vaikset tuut-tuu, siis tea — Karukommide rong sõidab jälle üle su maja.” Hommikul leidis Markus padjalt ühe väikese oranži tähekese — kleepuva ja magusa. Ta ei teadnud, kas see oli lihtsalt komm või midagi muud. Aga igaks juhuks jättis ta selle alles. Et kui jälle vaja, teaks Karukommide jaam, kuhu tulla.