Väike kiirabi, kes kartis sireeni

kiirabijulgussõprushirmu ületamine6-aastane

Väike kiirabi elas päästejaamas kõige vasakpoolsema ukse taga. Ta ei olnud katkine ega aeglane. Tema rattad veeresid vaikselt ja kindlalt, tema mootor töötas korralikult ning tema tuled särasid täpselt nii, nagu vaja. Kõik tema juures oli korras. Peaaegu kõik. Ainult üks asi oli, mida väike kiirabi väga ei sallinud. See asi oli sireen. Sireen oli tema katusel. Punane ja sinine. Päeval seisis see seal täiesti rahulikult, nagu kaks väikest värvilist mütsi. Aga kui sireen tööle pandi… siis läks kõik valjuks. Väga valjuks. “Uuui-uuui-uuui!” Väike kiirabi võpatas alati, kui keegi sireeni proovis. Ta tundis, kuidas heli läks otse tema sisse, läbi uste ja rataste ja mootori. “Ma ei taha,” ütles ta kord vaikselt iseendale. “Ma ei taha olla nii vali.” Teised masinad teadsid seda. Suur kiirabi, kes oli juba ammu töötanud, ütles kord: “Sireen on vajalik. See teeb tee vabaks.” Tuletõrjeauto ütles: “Müra ei ole halb, kui see aitab.” Aga väike kiirabi ei vaielnud. Ta lihtsalt vaikis. Ta tegi kõike muud väga hästi. Ta kuulas. Ta sõitis ettevaatlikult. Ta oskas peatuda täpselt õigel hetkel. Ta oskas olla rahulik, isegi kui keegi nuttis. Ainult sireen… see tegi ta kõhklema. Ühel õhtul, kui vaibalinnas hakkasid tuled kustuma, juhtus midagi. Päästejaama seinal süttis kutsetuli. See ei olnud punane. See ei olnud sinine. See oli kollane – selline, mis tähendab, et keegi vajab abi, aga ei ole veel suurt ohtu. Sõnum ilmus vaikselt: KEEGI ON KUKKUNUD. “Me läheme,” ütles suur kiirabi. Väike kiirabi sõitis samuti välja. Ta oli rõõmus, et seekord ei olnud kiiret. Kollane tuli tähendas, et sireeni ei ole vaja. Nad sõitsid vaibalinna poole ja leidsid väikese mängukoera, kes istus tee ääres ja hoidis oma käppa. “Kas sul on väga valus?” küsis väike kiirabi. “Mitte väga,” ütles koer. “Aga ma ehmusin.” Väike kiirabi tegi just seda, mida ta kõige paremini oskas. Ta rääkis rahulikult. Ta ootas. Ta aitas koera istuma. Kõik sai korda. Kui nad tagasi jaama sõitsid, mõtles väike kiirabi: Ma saan hakkama. Ma saan olla kasulik ka ilma sireenita. Aga samal ööl juhtus midagi muud. Seekord süttis päästejaama seinal punane tuli.

See vilkus. Ja sõnum oli lühike: KIIRE. Suur kiirabi käivitas kohe mootori. Tuletõrjeauto oli valmis. Politseiauto vaatas kaarti. “Me peame kiiresti minema,” ütles suur kiirabi. “Kas me paneme sireeni?” küsis tuletõrjeauto. Väike kiirabi tundis, kuidas tema rattad jäid hetkeks justkui kinni. Sireen. “Ma… ma tulen,” ütles ta vaikselt. Nad sõitsid välja. Tee oli pikem kui tavaliselt. Vaibalinn tundus suurem ja pimedam. Suur kiirabi pani sireeni tööle. “Uuui-uuui!” Väike kiirabi võpatas. Ta oleks tahtnud peatuda, aga ta teadis, et ei tohi. Nad jõudsid klotsimajade taha, kus üks väike mängukass oli jäänud kinni kahe klotsi vahele. Klotsid olid liiga rasked, et kass ise välja tuleks. “Me jõudsime õigel ajal,” ütles tuletõrjeauto ja tõstis klotse. Kass pääses välja. Kõik oli korras. Aga väike kiirabi ei olnud rõõmus. Tagasi jaamas jäi ta seisma ja vaatas oma sireeni. “Ma ei ole nagu teised,” mõtles ta. “Teised saavad sireeni kasutada. Mina kardan.” Suur kiirabi märkas seda. “Kas sa tahad mulle midagi öelda?” küsis ta. Väike kiirabi vaikis natuke. Siis ütles: “Ma kardan oma sireeni.” Suur kiirabi ei naernud. Ta ei öelnud, et see on rumal. Ta lihtsalt noogutas. “Kas sa tead, miks sireen valju on?” küsis ta. “Et kõik kuuleksid,” vastas väike kiirabi. “Ja kas sa tead, kelle jaoks see on?” küsis suur kiirabi. Väike kiirabi mõtles. “Neile, kes on teel.” “Ja neile, kes ootavad abi,” lisas suur kiirabi. “Sireen ütleb: ma olen teel. Ka neile, kes on hirmul.” See mõte jäi väikesele kiirabile meelde. Järgmisel ööl tuli uus kutse. Seekord oli see päriselt kiire. KEEGI ON ÜKSI. JA KARDAB. Kaart näitas vaibalinna kõige kaugemat nurka, kohta, kuhu harva mindi. “Meil on vaja kiirust,” ütles politseiauto. Suur kiirabi vaatas väikest kiirabit. “Kas sa tuled?” küsis ta. Väike kiirabi tundis jälle seda tunnet. Ta vaatas sireeni. Ta ei tahtnud olla vali. Ta ei tahtnud hirmutada. Aga siis ta mõtles kellelegi, kes ootab. “Ma tulen,” ütles ta. Nad sõitsid. Tee oli pikk. Varjud liikusid. Vaibal oli kitsaid kohti. “Kui me sireeni ei kasuta, ei jõua me õigel ajal,” ütles politseiauto. Suur kiirabi vaikis hetkeks. Siis ütles väike kiirabi

midagi, mis üllatas kõiki: “Ma proovin.” “Kas sa oled kindel?” küsis tuletõrjeauto. “Ma ei ole,” vastas väike kiirabi. “Aga ma proovin.” Ta hingas sügavalt. Nii sügavalt, kui üks kiirabi üldse saab. Ja vajutas nuppu. Sireen hakkas tööle. “Uuui-uuui!” See oli vali. Väga vali. Väike kiirabi tundis, kuidas heli käis temast läbi. Aga seekord ei peatunud ta. Ta ei sulgenud end. Ta sõitis edasi. Ja siis juhtus midagi ootamatut. Kuskilt pimedast nurgast kostis vastus: “Ma kuulen teid!” See oli väike hääl. Hirmunud hääl. Aga see oli lootusrikas. “Ma olen siin!” hüüdis hääl. Sireen ei olnud enam lihtsalt müra. See oli tee. Nad jõudsid väikese mängunuku juurde, kes istus üksinda vana kasti taga. Ta oli eksinud ja kartnud. Ta oli arvanud, et keegi ei tule. “Ma kuulsin sireeni,” ütles nukk. “Ja ma teadsin, et te tulete.” Väike kiirabi seisis seal ja kuulas. Sireen vaikis nüüd. Aga selle koht oli alles. Tagasi jaamas ütles suur kiirabi: “Sa ei pea sireeni kogu aeg kasutama.” “Ma tean,” ütles väike kiirabi. “Aga nüüd sa tead, milleks see on,” ütles suur kiirabi. Väike kiirabi vaatas oma sireeni. Ta ei kartnud seda enam nii väga. Ta teadis, et see ei ole karjumine. See on lubadus. Ja see oli piisav.

Järgmine lugu
Kolme Rahva Orgu päästejää

1. Kolme rahva org ja Suur Jäätunud Järv Kuskil väga kaugel, kõrgete lumiste mägede ja paksude metsade vahel, asus üks eriline koht, mida kutsuti Kolme Rahva Oruks. See org oli imeilus, eriti talvel, kui kõik puud olid kaetud koheva valge lumega ja taevas särasid õhtuti virmalised. Kuid kõige erilisemad selles orus olid inimesed, kes seal elasid. Neid oli nimelt kolme täiesti erinevat kasvu. Pisikesed ehk Sõrmkübararahvas: Nemad olid nii väikesed, et võisid vabalt mahtuda sinu jope taskusse. Nende majad olid ehitatud vanadest seentest ja tammetõrudest ning nende talvemütsid olid tehtud pehmetest võililleebemetest. Tavalised ehk Keskmised inimesed: Nemad olid täpselt sellised nagu sina ja mina. Seal elas näiteks üks kuueaastane tüdruk nimega Eliise, kellel olid ilusad valged iluuisud ja roosa tutimüts. Hiiglased ehk Mäevaimud: Nemad olid nii suured, et nende pead ulatusid peaaegu pilvedeni. Kui nad kõndisid, tegi maa TÜM-TÜM-TÜM ja puud värisesid. Nende kindad olid sama suured kui terved majad! Kuigi nad kõik elasid samas orus, hoidsid nad üksteisest eemale. Pisikesed kartsid Tavalisi inimesi. "Nad on nii suured!" rääkisid Pisikesed omavahel. "Kui nad jooksevad, ei pruugi nad meid märgata ja võivad meile kogemata peale astuda!" Tavalised inimesed aga kartsid Hiiglaseid. "Nad on nii hiiglaslikud!" rääkisid Tavalised. "Kui nad aevastavad, puhub see meil katused pealt! Parem on neist kaugele hoida." Ja nii nad elasidki, igaüks oma oru nurgas. Kuni saabus aasta kõige külmem päev. 2. Suur uisutamise päev Orgu keskel asus Suur Kristalljärv. See oli nii suur, et selle teist kallast polnud nähagi. Talvel jäätus järv ära ja muutus siledaks nagu peegel. See oli parim uisuplats terves maailmas! Kuna kõik armastasid uisutada, olid nad järve omavahel ära jaganud: Kalda ääres, kus kasvasid pillirookõrred, uisutasid Pisikesed. Nende uisud olid tehtud teravatest kuuseokastest ja nad liuglesid kõrkjate vahel nagu väikesed värvilised täpid. Järve keskel, kus jää oli kõige paksem ja avaram, uisutasid Tavalised inimesed. Nad tegid piruette, mängisid kulli ja jõid termostest kuuma kakaod. Kõige kaugemas nurgas, kus järv oli kõige sügavam, uisutasid Hiiglased. Nende uisud olid tehtud laevadest, millele olid rauast terad alla pandud. Kui nemad uisutasid, kõlas see nagu kõu müriseks: KRAH-KROH, KRAH-KROH! Kõik teadsid kuldreeglit: püsige oma alal ja ärge minge teiste juurde. Sel ilusal laupäeva hommikul paistis päike säravalt. Kuueaastane Eliise sidus oma valgete iluiskude paelad kõvasti kinni ja astus jääle. Ta tegi suure kaare ja tundis, kuidas külm tuul tema põski näpistas. See oli nii lõbus! Samal ajal, kalda ääres, uisutas üks väga julge Pisikeste tüdruk nimega Säde. Tal oli seljas punane mantel, mis oli õmmeldud kibuvitsamarja koorest. Säde armastas kiiresti sõita. 3. Keelatud piir ja ohtlik jää Järsku nägi Säde midagi imelist. Kõrgel taevast langes alla üksik, eriliselt suur ja sätendav lumehelves. See tuiskas tuulega järve keskosa poole. Säde tahtis seda imelist lumehelvest tingimata lähemalt näha. Ta unustas kõik reeglid ja hakkas helbele järele uisutama. Ta uisutas mööda pilliroost, välja avatud jääle, otse Tavaliste inimeste ala poole. Kaks tema sõpra, väikesed poisid Tõru ja Kivi, hüüdsid: "Säde, tule tagasi! Seal on ohtlik! Tavalised inimesed sõidavad meile otsa!" Kuid Säde ei kuulanud. Poisid pidid talle järele tormama, et ta tagasi tuua. Aga nad olid jõudnud kohta, kus jää ei olnud enam nii paks. See oli koht, kus vee all voolas soe allikas, mis tegi jää õhukeseks. Pisikesed ei teadnud seda, sest nad polnud kunagi varem nii kaugele tulnud. Järsku kõlas hirmus hääl: PRAKS! KRÕKS! Jää Säde, Tõru ja Kivi jalge all andis järele. See murdus nagu õhuke klaas! Kõik kolm väikest sõpra sulpsatasid külma, tumedasse vette. "Appi! Appi!" hüüdsid nad oma peenikeste häältega, mis kõlasid nagu väikeste kellukeste helin. Nad oskasid küll ujuda, aga vesi oli nii kohutavalt külm ja jää servad olid liiga libedad, et nad oleksid saanud end sealt ise välja vinnata. 4. Keskmise tüdruku mure Eliise, kes tegi parasjagu üht ilusat uisupiruetti, kuulis äkki seda peenikest kellahelinat. Ta jäi seisma ja kuatas. Ta nägi eemal jää sees väikest musta auku ja seal juures pisikesi käekesi vehkimas. "Oh ei! Keegi on vette kukkunud!" mõtles Eliise ja uisutas kiiresti sinnapoole. Kui ta lähemale jõudis, nägi ta kolme Pisikest inimest vees rabelemas. Nende tillukesed näod olid hirmust ja külmast kahvatud. Eliise süda hakkas kiiresti põksuma. Ta teadis, et ta peab aitama! Ta viskas kõhuli jääle ja roomas augu poole, täpselt nii, nagu isa oli talle õpetanud, et jää katki ei läheks. "Ärge kartke, ma aitan teid!" hüüdis Eliise. Ta võttis kaelast oma pika roosa salli ja proovis seda väikestele ulatada. Kuid Eliise käed olid nende jaoks liiga suured ja auk liiga väike. Kui ta proovis salli vette lükata, murdus augu servast veel tükk jääd ära. PRAKS! Nüüd oli ka Eliise ohtlikult õhukesel jääl. Vesi loksus juba üle jää ääre tema kinnastele. Teised Tavalised inimesed nägid seda kaugelt ja hakkasid hüüdma: "Eliise, tule tagasi! Jää murdub! Sa kukud ise ka sisse!" Eliise hakkas nutma. Ta ei tahtnud tillukesi sõpru sinna jätta, aga ta ei saanud neid kuidagi kätte. Tundus, et olukord on täiesti lootusetu. Pisikesed olid nii väsinud ja neil oli väga, väga külm. 5. Hiiglase rasked sammud Just siis, kui Eliise tundis, et ta ei oska enam midagi teha, hakkas kogu järv värisema. TÜM... TÜM... TÜM... Kõik Tavalised inimesed vaatasid hirmunult järve kaugemasse otsa. Sealt lähenes neile tohutu kiirusega üks Hiiglane. Tema nimi oli Ropka. Tal oli habe, mis oli paksult härmatist täis, ja silmad, mis olid sinised nagu suvine taevas. Ta oli kuulnud jää raginat ja Eliise nuttu. "Hiiglane tuleb! Põgenege!" karjusid Tavalised inimesed. Kõik uisutasid nii kiiresti kui jalad võtsid kalda poole. Aga Eliise ei läinud ära. Ta jäi kõhuli õhukesele jääle, pisarad voolamas mööda külmi põski, käed ikka veel väikese augu poole sirutatud. Ta kartis Hiiglast väga, aga ta ei suutnud väikesi Sõrmkübararahva lapsi maha jätta. Hiiglane Ropka jõudis kohale. Ta oli nii suur, et varjas lausa päikese ära. Ta vaatas alla väikese Eliise peale. Ropka ohkas ja tema hingeõhk oli ootamatult soe, nagu maikuu tuul, mis sulatas Eliise põskedelt pisarad. Ropka hääl oli sügav ja mürisev, aga selles ei olnud grammigi kurjust. See kõlas pigem nagu kassi sügav nurrumine. "Miks sa siin lamad, väike tüdruk? Jää on ju katki." "Ma... ma tahan neid aidata," nuuksus Eliise ja osutas väikesele augule. "Aga nad on nii pisikesed ja minu käed on liiga suured, et neid kätte saada. Ja jää läheb katki!" Ropka kummardas lähemale ja nägi vees rabelevaid Pisikesi. Tema suured, mäesuurused silmad muutusid kurvaks. "Ma saan aru," mürises ta pehmelt. "Sina oled nende jaoks liiga suur. Aga vahel, väike tüdruk... on just suurus see, mis päästab." 6. Soojad käed ja pääsemine Ropka võttis käest oma tohutu, majasuuruse kinda. Tema paljas käsi oli soe nagu suur ahi. Ta astus ühe sammu, aga ta ei astunud õhukesele jääle, vaid toetus kindlalt järve põhjale (sest vesi ulatus talle vaevalt põlvini!). Siis lükkas Ropka oma hiiglasliku, sooja käe õrnalt, väga-väga õrnalt, läbi jää. Ta ei püüdnudki väikeseid inimesi näppudega kinni võtta. Selle asemel viis ta oma käe sügavale vee alla, otse Pisikeste alla. Ja siis, ühe aeglase ja sujuva liigutusega, tõstis ta oma käe veest välja. Ta käsi oli nagu hiiglaslik bassein. Tema peopesas oli vesi, mõned jäätükid ja seal keskel ujusid Säde, Tõru ja Kivi! Kuna Ropka käsi oli nii tohutult soe, muutus vesi tema peopesas kohe mõnusalt leigeks, nagu vannivesi. Pisikesed ei rabelenud enam. Nad vaatasid imestunult üles tohutu Hiiglase näo poole. "Nii, väikesed rüblikud," ütles Ropka sõbralikult mürisedes. "Nüüd olete te väljas." Siis sirutas Ropka oma teise käe Eliise poole. Eliise kõhkles hetke, aga siis astus julgelt Hiiglase suurele peopesale. Ropka tõstis nad kõik korraga kõrgele õhku ja astus pikkade sammudega turvalisele, paksule lumega kaetud kaldale. 7. Uued sõbrad ja soe kakao Kaldal pani Ropka nad kõik õrnalt lumele. Eliise aitas Sädel, Tõrul ja Kivil hiiglase peopesast, mis oli neile nagu väike soe järveke, kuiva peale astuda. Nad väänsid oma riietest vett välja ja värisesid ikka veel natuke, kuigi oht oli möödas. "Neil on külm!" ütles Eliise. Ta võttis kiiresti oma roosa tutimütsi peast ja pani selle lumele. "Siia, pugeda siia sisse, see on nagu soe magamiskott!" Säde, Tõru ja Kivi ronisid rõõmsalt pehmesse villasesse mütsi. See oli nende jaoks tõesti nagu suur ja soe telk. Siis meenus Eliisele midagi. Ta võttis oma seljakotist termose ja väikese topsi. Ta valas topsi sooja, auravat šokolaadikakaod. "Võtke! See teeb teid seestpoolt soojaks." Üksainus tilk kakaod oli Pisikeste jaoks terve tassitäis! Nad jõid seda õhinal ja tundsid, kuidas soojus laiali valgub. Aga ka Ropka tahtis aidata. Ta korjas metsast kolm suurt kuivanud puud – terveid puid! – ja tegi neist suure lõkke. Lõke praksus rõõmsalt ja selle soojus ulatus kaugele. Vargsi hakkasid ka teised inimesed lähemale hiilima. Tavalised inimesed, kes olid enne ära jooksnud, nägid, et Hiiglane ei teinudki Eliisele haiget. Ja teised Pisikesed, kes kartsid Tavalisi, nägid, et Eliise oli päästnud nende sõbrad. Varsti istusid kõik kolm rahvast koos suure lõkke ümber. Säde, Tõru ja Kivi vaatasid Eliisele otsa. "Aitäh sulle," ütles Säde oma peenikese häälega. "Me kartsime teid, Tavalisi inimesi, aga sa oled nii julge ja hea." Eliise naeratas. "Ja mina kartsin Hiiglaseid. Aga kui Ropkat poleks olnud, poleks ma suutnud teid aidata. Ta on kõige lahkem Hiiglane maailmas!" Ropka muheles nii, et mets kajas, ja kohendas suure oksaga lõket. "Me kõik oleme erineva suurusega," mürises ta pehmelt. "Aga südame suurus ei sõltu sellest, kui pikk sa oled." 8. Tähed taevas ja uneaeg Alates sellest päevast muutus Kolme Rahva Orus kõik. Enam ei olnud kalda äärt, keskosa ega kauget nurka. Nüüd uisutasid nad kõik koos. Hiiglased sõitsid ettevaatlikult, Tavalised inimesed tegid neile ruumi ja Pisikesed said mõnikord isegi Hiiglaste saapapaelte peal sõita – see oli nagu tasuta lõbustuspark! Lõke praksus ikka veel tasakesi. Päike oli ammu mägede taha vajunud ja taevasse ilmusid esimesed säravad tähed. Järv sätendas kuuvalguses. Säde, Kivi ja Tõru olid Eliise soojas mütsis juba täiesti ära kuivanud. Nende silmad vajusid tasapisi kinni. Kakao oli teinud kõhu soojaks ja tulepragin mõjus nii uinutavalt. Ka Eliise haigutas magusalt. Ta toetas oma pea Ropka suure kinda vastu, mis oli pehme nagu maailma kõige suurem padi. Hiiglane ümises tasast unelaulu, mis kõlas nagu kauge, rahustav ookeanikohin. Kõik olid kaitstud. Kõik olid hoitud. Suured hoidsid väikeseid ja väikesed rõõmustasid suuri. Orus valitses rahu ja vaikus. Lumi langes õrnalt, kattes puud valge tekiga. On aeg silmad sulgeda ja lasta unenägudel tulla. Nii nagu Eliise ja väikesed sõbrad seal lõkke ääres magama jäid, on nüüd ka sinul aeg rännata unemaale.

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.