Täpi ja Pätu Sõprus võidab alati

LoomadSeiklusMaagiaSõprus

Täpi ja Jääraja Saladus: Uus sõber Pätu Talv oli võtnud Suure Maailma oma embusse. Järv, mis suvel sätendas siniselt, oli nüüd paksust jääst ja sile nagu vanaema elutoa peegel. See tähendas ainult ühte: käes oli Külmunud Järve Libisemisfestival. See polnud tavaline ralli – siin ei võitnud see, kes kõige kõvemini gaasi vajutas, vaid see, kes oskas jääl tantsida. Täpi seisis oma punase ralliauto kõrval ja silitas selle jahedat kapotti. Vana Vurr oli autole alla pannud spetsiaalsed naelrehvid, aga isegi need ei taganud jääl täielikku kindlust. Täpi tundis hinges kerget ärevust. Ta oli küll Maailma Parim Rallisõitja, aga jää oli ettearvamatu. Ootamatu kohtumine stardijoonel Just siis, kui Täpi kiivrit pähe sättis, kuulis ta valju auh-auh! ja tundis, kuidas keegi talle hooga vastu külge põrkas. Täpi kukkus pehmele lumele ja nägi enda ees üht väikesest, sasise karvaga kutsikat. Kutsikal oli kaelas roheline sall ja tema saba käis nii kiiresti ringi, et see meenutas väikest helikopterit. "Oih, vabandust! Ma ei tahtnud! Ma lihtsalt... ma olen nii elevil!" hõikas kutsikas ja limpsas Täpile sõbralikult ninale. "Mina olen Pätu! Kas sa oled tõesti see kuulus kass-rallisõitja?" Täpi ajas end püsti ja raputas kasuka lumest puhtaks. Kutsika rõõm oli nii nakatav, et Täpi ei saanudki pahane olla. "Jah, mina olen Täpi. Kas sa osaled ka rallil?" Pätu kõrvad vajusid veidi norgu. "Ei, mul pole autot. Ma olen lihtsalt mehaanik... või noh, ma tahaksin olla. Ma tean autodest kõike! Ma tean, et su vasak tagumine rehv on 0,1 baari võrra liiga tühi ja su mootor vajaks veidi rohkem õli, et külmaga mitte turtsuda." Täpi jäi suu ammuli vaatama. See väike koer tundis tõesti asja! Enne kui nad rääkida jõudsid, kõlas stardipauk. Jääballett ja ohtlik kurv Rada oli hullumeelne. Esimeses reas startis hiiglaslik lumekakk Krõbe, kes lehvitas tiibu ja tõstis õhku lumepilvi, et teiste nähtavust halvendada. Täpi sööstis rajale, aga kohe esimeses kurvis tundis ta, kuidas auto tagaosa hakkas elama oma elu. Jää oli veel libedam, kui ta arvas! Vurr-vurr-vurr! tegi mootor, kui Täpi proovis autot otse hoida. Ta oli Maailma Parim, aga täna tundus jää temast tugevam olevat. Just siis märkas ta raja ääres Pätut, kes vehkis meeleheitlikult käppadega ja näitas märkidega: "Hoia vasakule! Seal on rohkem

lund, seal on pidamine parem!" Täpi usaldas oma uut sõpra. Ta keeras auto lumisemale osale ja ennäe imet – rattad said haardumise! Ta tuhises mööda rebastest ja karudest, kes keset järve nagu vurrveed ringi tiirlesid. Kuid siis juhtus midagi hirmsat. Krõbe, kes tahtis kindla peale võita, lendas nii madalalt, et tema tiivapiis lõi jäässe prao. See polnud suur pragu, aga ralliauto ratta jaoks oli see nagu lõks. Täpi auto esiratas jäi prattu kinni ja ta jäi keset rada seisma. Mootor suri välja. Sõprus on võit "Appi!" piiksus Täpi. Ta oli keset järve lõksus ja selja tagant lähenes suur põder oma hiiglasliku traktoriga, kes ei pruukinud teda õigel ajal märgata. Äkitselt kuulis ta tuttavat klähvimist. Pätu oli jooksnud keset jääd, kaasas väike kott tööriistadega. "Ära karda, Täpi! Ma olen siin!" Väike koer tegutses kiiremini kui välk. Ta kasutas oma tugevaid käppi ja väikest kangi, et Täpi ratas praost välja vinnata. Seejärel hüppas ta auto kapoti alla, sättis üht juhet ja hüüdis: "Nüüd! Käivita!" Mootor uratas ellu võimsamalt kui kunagi varem. "Hüppa peale, Pätu!" karjus Täpi. "Me lõpetame selle ralli koos!" Pätu ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Ta hüppas kõrvalistmele, tõmbas rohelise salli kõvemini ümber kaela ja hakkas Täpile juhiseid andma. "Nüüd driftime! Paremale! Nüüd gaasi! Hoia otse!" See oli täiuslik meeskonnatöö. Kass juhtis ja koer luges rada. Nad polnud enam lihtsalt juhuslikud rändurid suures maailmas – nad olid tiim. Nad libisesid Krõbedast mööda viimases kurvis, tehes nii täpse poogna, et isegi vana kakk pidi lugupidavalt kraatsatama. Maailma parim meeskond Finišis ootas neid Vana Vurr ja terve metsarahvas. Kui Täpi ja Pätu autost välja astusid, tõstsid nad koos võidukarika üles. "Ma poleks seda ilma sinuta suutnud," ütles Täpi ja ulatas karika Pätule. "Ja mina poleks kunagi uskunud, et ma saan istuda maailma kiireimas autos," vastas Pätu saba liputades. Vana Vurr kõndis nende juurde ja naeratas oma narmendava kõrvaga. "Täpi, sa ütlesid kunagi, et maailm on suur ja hirmutav. Aga vaata nüüd – sul on neli ratast, kiire reaktsioon ja mis kõige tähtsam... sul on sõber, kes katab su seljatagust. See ongi see, mis teeb väikesest kassipojast suure kangelase." Täpi sai aru, et Suur Maailm ei olnudki enam nii hirmus. See

oli täis seiklusi ja uusi sõpru. Sellest päevast peale ei sõitnud Täpi enam kunagi üksi. Tema punasel ralliautol oli nüüd kaks nime: Juht Täpi ja Peamehaanik Pätu. Nad reisisid koos läbi metsade ja üle mägede, näidates kõigile, et isegi kui sa oled väike kass või sasisilmne kutsikas, võid sa vallutada terve maailma, kui sul on keegi, kellele käppa (või käppa) anda.

Järgmine lugu

Väike ekskavaator suurte masinate maailmas

Elas kord, mitte väga kaugel siit, linna servas ühel tohutult suurel ehitusplatsil, üks väike kollane masin. Tema nimi oli Kopa-Kusti. Kusti oli miniekskavaator. Ta oli säravkollast värvi, tema roomikud olid süsimustad ja tema kopa vars oli täpselt nii pikk, et ulatus kenasti kaevama väikeseid auke ja kitsaid kraave. Tema mootor tegi töötades pehmet ja vaikset häält: "Põrr-põrr-põrr, põrr-põrr-põrr." Kusti oli väga töökas ja talle meeldis tema töö. Ta armastas värsket mullalõhna ja seda tunnet, kui tema väike terasest kopp haukas maast täpselt õige suurusega suutäie liiva. Kuid Kustil oli üks mure. Ta oli väga väike. Eriti väike tundus ta siis, kui ta vaatas ringi Suurel Ehitusplatsil. Sellel ehitusplatsil töötasid nimelt maailma kõige suuremad, kõige tugevamad ja kõige lärmakamad masinad. Seal oli Kallur-Kalle. Kalle oli nii suur, et tema rehvid olid kõrgemad kui kolm Kustit üksteise otsas. Kalle vedas tohutuid kivimägesid ja liivahunnikuid. Kui tema mootor käima pandi, mürises terve maa: "BRRR-MÜRRR-MÜRRR!" Ja kui ta oma kasti tühjaks kallas, kõlas see nagu pikne: "KOLKS-MÜRR-KOLAHH!" Seal oli ka Kraana-Klaus. Klaus oli nii pikk, et tema nina puudutas pilvi. Ta tõstis raskeid terastalasid ja hiiglaslikke betoonplokke kõrgele taevasse, et ehitada pilvelõhkujaid. Klaus oli väga uhke ja väärikas. Ta liikus aeglaselt ja tema trossid vihisesid tuules: "Vihh-vuhh, vihh-vuhh." Ja muidugi oli seal Buldooser-Bruno. Bruno oli lai ja võimas. Tal oli ees hiiglaslik sahk, millega ta lükkas teelt eest suuri kive ja kände, nagu need oleksid kerged sulest padjad. Bruno hääl oli madal ja jõuline: "RÖARRR-RÖARRR!" Nende kõrval tundis Kopa-Kusti end sageli nagu väike sipelgas suurte elevantide keskel. Teine peatükk: Suurte masinate naljad Igal hommikul, kui päike tõusis ja kastetilgad masinate läikivalt värvilt aurustusid, kogunesid kõik masinad platsi keskele, et saada töödejuhatajalt päeva ülesanded. "Tere hommikust, suured masinad!" hüüdis töödejuhataja, kellel oli peas kollane kiiver ja käes suur jooniste rull. "Täna on meil palju tööd!" Kallur-Kalle pidi vedama sada koormat kruusa. Kraana-Klaus pidi tõstma paika uue maja katuse. Buldooser-Bruno pidi tasandama terve suure põllu, et sinna saaks ehitada parkla. "Ja mida teeb meie väike Kusti?" küsis Kraana-Klaus oma kõrgustest, vaadates alla tillukese ekskavaatori poole. "Kas sa kaevad täna jälle lillepeenraid?" Suured masinad naersid sõbralikult, aga Kustil oli natuke kurb. "Mürr-hah-hah," naeris Buldooser-Bruno. "Ära muretse, väike sõber. Keegi peab ju aia äärde ka väikeseid auke tegema. Jäta suured ja rasked tööd meie hooleks." Kusti langetas oma kopa kurvalt maha. Ta tahtis ka teha midagi suurt ja tähtsat. Ta tahtis näidata, et kuigi ta on väike, on temast palju kasu. "Ma oskan väga täpselt kaevata," ütles Kusti vaikselt, "põrr-põrr." Kuid suured masinad panid juba oma mootorid möirgama ja sõitsid mürinal tööle. Kusti veeres oma väikestele roomikutele toetudes platsi nurka. Tema ülesandeks oli kaevata kitsas kraavike uue kõnnitee äärde, kuhu hiljem pidi pandama valguskaabel. See oli vajalik töö, aga Kusti tundis, et ta suudaks enamat. Ta tegi oma tööd hoolega. Tema väike kopp liikus üles ja alla, võttis mulda ja asetas selle kenasti kõrvale: "Kriiks-kraaks, põrr-põrr, siuh-säuh." ### Kolmas peatükk: Ootamatu takistus Päev hakkas õhtusse jõudma. Taevas muutus oranžiks ja roosaks. Suured masinad olid peaaegu oma päevatööga valmis saanud. Kallur-Kalle oli väsinud ja tema rehvid olid tolmused. Kraana-Klaus lasi oma trossid puhkama. Buldooser-Bruno mootor tegi juba unistemat häält. Järsku kostis ehitusplatsi teisest otsast kõva vile. See oli töödejuhataja! Ta jooksis kiiresti ja viipas kätega. "Stopp! Kõik masinad, seis! Meil on hädaolukord!" hüüdis ta. Kõik masinad, nii suured kui ka väike Kusti, ruttasid (või veeresid) kohale. Töödejuhataja seisis suure betoonist toru juures, mis pidi saama uue linnaosa peamiseks veetoruks. See oli väga suur toru, aga see oli pandud sügavale kraavi ja kraavi ääres olid suured vanad puujuured ja kivid. "Mis juhtus?" küsis Kraana-Klaus sügava häälega. "Vaadake sinna alla," ütles töödejuhataja murelikult. "Siia sügavasse ja kitsasse prakku, otse suure toru ja kivi vahele, on kukkunud väike siilipere! Ema-siil ja kolm väikest siilipoega on seal kinni. Nad ei saa ise välja ja kui me neid ei aita, ei saa me toru paika lükata. Kuid mis veel hullem – neil on seal all väga külm ja pime." Kõik masinad vaatasid murelikult alla. Kraav oli tõesti sügav ja ava väga kitsas. "Mina aitan!" möirgas Buldooser-Bruno. "Ma lükkan selle kivi lihtsalt eest ära!" Ta ajas oma suure saha õieli ja hakkas lähemale sõitma: "RÖARRR!" "Ei, Bruno, pea kinni!" hüüdis töödejuhataja. "Sa oled liiga suur ja tugev. Kui sa kivi lükkad, võib muld kokku variseda ja siilid [IMAGE_BREAK] jäävad [IMAGE_BREAK] mulla alla kinni." Bruno tõmbus kurvalt tagasi. Ta oli liiga suur. "Siis aitan mina," ütles Kraana-Klaus. "Ma lasen oma pika trossi koos suure konksuga alla ja tõstan kivi pealt ära." Ta hakkas oma ketti alla laskma: "Klin-klõnn, klin-klõnn." "Ei, Klaus, oota!" hüüdis töödejuhataja jälle. "Su konks on liiga suur, see ei mahu sinna kitsasse prakku kivi ja toru vahel. Sa ei saa seda kätte." Klaus keris oma trossi ohates tagasi üles. Ta oli liiga suur. "Ehk saan mina oma kasti sinna vahele suruda?" pakkus Kallur-Kalle, kuigi ta teadis isegi, et ta on liiga lai. "Ei, Kalle, sina ka ei mahu," ohkas töödejuhataja. "Meil on vaja kedagi... kedagi väga väikest, väga osavat ja väga ettevaatlikku. Kedagi, kes mahub sinna juurte vahele ja suudab kivi ümbert maa lahti kaevata ilma siiliperekonda ehmatamata." Neljas peatükk: Väike masin, suur kangelane Kõik suured masinad vaatasid üksteisele otsa. Nad olid maailma tugevaimad ja suurimad masinad, aga nad ei saanud midagi teha. Siis pöörasid nad kõik oma pilgud vaikselt Kopa-Kusti poole. Kusti väike mootor põksus kiiresti: "Põrr-põrr-põrr-põrr!" See oli tema hetk. "Mina," ütles Kusti julgelt. "Mina saan aidata. Ma olen väike ja mu kopp on väga täpne." "Kas sa oled kindel, Kusti?" küsis töödejuhataja. "See on väga keeruline ja kitsas koht. Sa pead olema äärmiselt õrn." "Ma annan endast parima," lubas Kusti. Ta veeres ettevaatlikult suure kraavi servale. Suured masinad jälgisid teda hinge kinni pidades. Kallur-Kalle ei teinud piiksugi. Buldooser-Bruno lülitas oma mootori peaaegu päris välja, et siile mitte hirmutada. Kusti vaatas alla. Seal, sügaval kitsas praos, nägigi ta väikest okkalist ema-siili ja kolme pisikest, halli siilipoega. Nad olid hirmul ja surusid end üksteise vastu. Kusti lasi oma kopa varre alla. See liikus sujuvalt ja vaikselt: "Sssss-tsihh." Tema väike kopp mahtus täpselt suurte puujuurte ja betoontoru vahele. Kõigepealt pidi Kusti eemaldama mulda kivi ümbert. Ta võttis oma väikese kopaga natukene mulda, tõstis selle ettevaatlikult üles ja pani kraavi servale. "Kriiks... tõst... plops." Ta tegi seda uuesti. Ja uuesti. Ta liikus millimeetri haaval. Kusti teadis, et ta ei tohi teha ühtegi viga. Ema-siil vaatas väikest kollast kopaotsa, aga ta ei kartnud, sest see liikus nii aeglaselt ja rahustavalt. Kui kivi ümbert oli muld ära võetud, nägi [IMAGE_BREAK] Kusti, et [IMAGE_BREAK] kivi saab nüüd paigast nihutada. Kuid see oli tema väikese kopa jaoks päris raske. Ta toetas oma roomikud kõvasti vastu maad, võttis sügavalt hinge (nii palju kui üks ekskavaator hingata saab) ja lükkas õrnalt, aga kindlalt oma kopaga kivi alt. Tema mootor tegi pingutusest veidi valjemat häält: "PÕRR-PÕRR-PÕRR-PÕRR!" Ja siis... nihk! Kivi veeres õrnalt küljele ja tee siilidele oli vaba! "Tubli, Kusti!" sosistas töödejuhataja. Ta ronis väikese redeliga kraavi, pani kätte paksud kindad, tõstis siilipere ettevaatlikult korvi sisse ja tõi nad turvaliselt maa peale. Siilid viidi lähedalasuvasse metsatukka, kus nad rõõmsalt põõsaste vahele vantsisid. Viies peatükk: Unine ehitusplats Kui siilid olid päästetud, puhkesid suured masinad rõõmust huilgama. Kallur-Kalle tuututas oma pasunat: "TUUUT-TUUUT!" Buldooser-Bruno mürises õnnelikult: "RÖARRR-BRRR!" Ja Kraana-Klaus kõlgutas oma konksu rõõmsalt edasi-tagasi. "Kusti, sa oled tõeline kangelane!" ütles Kraana-Klaus. "Me olime rumalad, kui arvasime, et ainult suured masinad suudavad tähtsaid asju teha. Täna tegid sa midagi, mida meie oma suure jõuga ei suutnud." "Täpselt nii," nõustus Buldooser-Bruno. "Sinu täpsus ja hoolikus päästsid päeva. Sa oled väike, aga su teod on suured!" Kusti oli nii uhke ja õnnelik, et ta lausa läikis kollaselt loojuva päikese valguses. Tema mootor nurrus nüüd väga vaikselt ja rahulolevalt: "põrr-põrr, põrr-põrr." Ta teadis nüüd, et igal masinal – olgu ta suur või väike – on oma tähtis töö ja oma eriline oskus. Taevas ehitusplatsi kohal muutus nüüd tumesiniseks. Esimesed tähed hakkasid vilkuma, täpselt nagu väikesed lambid kaugel üleval. Oli aeg magama minna. Töödejuhataja lehvitas masinatele: "Head ööd, masinad! Homme on uus päev." Suured masinad sõitsid aeglaselt oma parkimiskohtadele. Nende rehvid tegid kruusal pehmet sahinat: "Kruks-kraks, kruks-kraks." Kallur-Kalle lasi oma kasti aeglaselt alla. "Tšuhhh," ohkas ta väsinult ja pani silmad kinni. Tema suur mootor jäi vait. Buldooser-Bruno langetas oma raske saha vastu pehmet maad. See oli talle nagu padi. "Puffff," tegi ta ja uinus. Kraana-Klaus keeras oma pika noole nii, et see ei segaks tuult, ja lasi konksu vaikselt maad puudutama. "Klinnn," kõlas vaikne heli, kui ta mootori välja lülitas. Ja kõige lõpuks veeres oma kohale väike Kopa-Kusti. Ta oli tänasest seiklusest väga väsinud, aga väga õnnelik. Ta voldkis oma kopa varre kenasti kokku, täpselt nii, nagu ta oleks käed rinnal risti pannud. [IMAGE_BREAK] Ta tundis, kuidas [IMAGE_BREAK] jahe õhtuõhk paitab ta kollast kabiini. Ta kuulas, kuidas kogu ehitusplats vajus sügavasse vaikusesse. Ainult kuskilt eemalt, metsatukast, kus nüüd magas väike siilipere, kostis vahel tuule sahinat. Kusti sulges oma esituled. Ta lasi oma mootoril veel viimast korda teha ühe sügava, unise ohke: "Põrrr... põrrr... psššš..." Kõik masinad magasid. Ehitusplats magas. Terve linn magas. Nüüd on ka sinul aeg oma silmad kinni panna ja unedemaale sõita. Võib-olla näed sa unes väikest Kopa-Kustit, kes kaevab sulle pilvede sisse pehmeid ja kohevaid unistusi. Head ööd!

Hakka kohe lugema

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.